Evelyn Kaldoja: jõu monopol

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Mõistet «jõu monopol» pruukis esimesena 16. sajandi Prantsuse poliitfilosoof Jean Bodin. Ning pärast teda on samal teemal mõtisklenud ka sellised riigiteaduse klassikud nagu Thomas Hobbes ja Max Weber. Just viimane on selle mõiste kinnistanud praegusel moel.

Lihtsalt kokku võetuna on jõu monopol üks nüüdisaegse demokraatliku rahvusriigi aluseid. See tähendab, et konkreetsel territooriumil on õigus inimeste suhtes füüsilist jõudu tarvitada vaid riigil. Sedagi vaid seadusega sätestatud moel ja healoomulisel eesmärgil ehk siis vastava riigi toimimise ja kaitstuse tagamiseks.

Need organisatsioonid, kellele riik jõu monopoli rakendamise klassikaliselt delegeerib, on sõjavägi ja politsei. Nemad omakorda on kindlalt allutatud tsiviilkontrollile ja riigi seadustele.

Seetõttu enamik ajakirjanikke teab, et kui näiteks kaitseväelast intervjueerides triivib küsimus poliitiliseks, jätavad kaitseväelased oma arvamuse enda teada. Nad on tavalised valimisõiguse ja oma poliitiliste vaadetega kodanikud meie seast. Aga teiselt poolt tähendab nende eriline roll põhiseadusliku korra kaitsjatena seda, et nende poliitilised vaated tööga seguneda ei tohi.

Lihtsalt selleks, et kõigil oleks selge, et neile on usaldatud relvad riigi kaitsmiseks välisvaenlase eest ja riigisisesed valimistulemused nende valmisolekut kaitsta ja tsiviilkontrollile alluda ei mõjuta.

Inimene, kes kasutab jõudu väljaspool riigi rangelt piiratud raamistikku, on kõige lihtsamalt öeldes kurjategija. Kui ta moodustab mõttekaaslastega liikumise, siis võib öelda, et tegu on kuritegeliku organisatsiooni või, kui tegevus on suunatud ühiskondliku korra ja rahu

vastu, koguni riigivastase liikumisega. Isegi kui talle ja tema aatekaaslastele tundub, et nende ideestik on õilis nagu Robin Hoodil ja nende enda hinnangul puhtalt riiklike eesmärkide edendamiseks. Sest sellisel jõugul pole ei üldrahvalikku luba rahva nimel toimetada ega tõenäoliselt ka piisavat distsipliini ja ulatuslikku korralekutsumise süsteemi nendele, kes distsipliini rikuvad.

Vastupidi, ükskõik kui helgeid mõtteid omaalgatuslikud jõupruukijad ka ise ei mõlgutaks: tegu on lisakoormaga riigi julgeolekusüsteemile, sest lisaks võimalikel välisvaenlastel ja tavalistel pättidel silma peal hoidmisele sunnivad nad korrakaitsjaid kulutama raha ja inimtöötunde ka isetegevuslike vigilante’de valvamisele.

Alates Ukrainas ja Venemaal tegutsevatest omaalgatuslikest koeramürgitajatest ning lõpetades pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid omal käel Afganistani võitlema suundunud ameeriklase Jonathan Idemaga – nad ilmselt kõik tahtsid siiralt maailma paremaks kohaks muuta, kahjuks aga tekitasid lihtsalt kaost juurde.

Nad on osa veidrast probleemist, mille veidraim tipp on ilmselt nn päriselu superkangelased. Õiglusejanulised kodanikud, kes arvavad, et koomiksikangelase kostüümis ringi lipates ja pahasid korrale kutsudes on nad natuke nagu Superman. Inimesed, kes õigussüsteemi päriselt ülal hoiavad, nende toimetamises reeglina väga palju naljakat ei näe. Näiteks Austraalia politsei palus mingil hetkel, et end rohelisse Kapten Austraalia kostüümi maskeeriv kodanik nende töötegemist ei segaks.

Kui valimas ja ajateenistuses käimine ning maksude maksmine oma riigisüsteemis aktiivne osalemine, siis jõu monopoli austamine on sama asja passiivne pool. Riik on see neutraalne jõud, kellele me oleme kaude

delegeerinud kohtumõistmise ja enda kaitse. Kodanikel on alati õigus nõuda korrektsemat politseiteenistust või kiiremat kohtumõistmist, kui nende asjadega peaks probleeme olema. Aga omakohus või kaasinimeste ahistamine, isegi nende, kes Eestis viibivad külalistena, mingi väidetava suurema õigluse toomise sildi all on kõige selgem oma rahvusriigi alustalade saagimine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles