Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ukraina õppetunnid: elavkilp, nõelad küünte all ja peitemiinid

51
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Venemaa toetatav nn separatistlik võitleja nende «Donetski Vabariigi» lipuga. | FOTO: AFP/Scanpix

Juba kaks aastat sõjauttu mattunud Donbass ja Luhansk on kujunenud nn separatistidele ja Vene eriüksuslastele mugavaks katsepolügooniks, kus ebakonventsionaalseid sõjalisi meetodeid pruukida.

Viis korda, viimati mullu novembris Ukrainas olukorraga tutvumas käinud kaitseväe pioneeriohvitser, kelle nime tema töö iseloomu tõttu avaldada ei saa, kirjeldas Riigikaitse.ee-le, et sõja aktiivsel perioodil kasutasid Donbassi nn separatistid Ukraina jõudude vastu miini- ja snaiprisõja taktikat, mida toetas Vene armee kaudtuli. Ukraina hiiglaslikke lagendikke arvestades pole selles midagi üllatavat, ent õige pea lisandusid ebakonventsionaalsed meetodid.

Rindelt tulnud ukraina võitlejate kirjelduste kohaselt kuulus psühholoogilise mõjutamise arsenali näiteks sõjavangide sandistamine: võitlusmoraali alandamiseks oli nn separatistidel kombeks tagastada ukrainlased teinekord murtud luudega, küünte alla topitud nõeltega ja vähemalt ühel juhul kastreerituna. «Samas enda langenud korjavad nn separatistid kõik ära, neid lihtsalt ei ole. Laibapuuridest ja -kogustest kannavad ette üksnes süvaluureüksused,» kirjeldas ohvitser.

Pärast mullu 15. veebruari Minski rahulepet on nn separatistid valinud uue taktika: diversioonigrupid, kes imbuvad kuni 20 kilomeetri sügavusele ukrainlaste tagalasse ja hävitavad seal tehnikat. Eeskätt on sihtmärgiks soomustamata varustusautod, mis veavad rindele laskemoona, vett ja ravimeid. Nende pääs Ukraina tagalasse on lihtne, sest maa-alad on suured ja kohalik elanikkond kas venemeelne või langenud ülimasse vaesusse, mistõttu on kergesti äraostetav.

Sealjuures on diversiooniakte korraldavad nn separatistid hakanud varitsuste seadmisel väga loovalt mõtlema. «Pioneerivaldkonnas ongi selle sõja suur õppetund, kuidas nad miine moondavad ja ebaloomulikumaks tuunivad – lõksude seadmisest kuni ebaloogilisel viisil rakendamiseni,» rääkis ohvitser.

Nagu Venemaa juhtkond, väänavad ka nende toetusel tegutsevad nn separatistid vaherahu piire. «Markantne näide sellest on, kuidas rahu ajal tuli relvadeta nn separatist valge lipuga neutraaltsooni, ukrainlaste tugipunktist 300 meetri kaugusele, ja hakkas kaevama positsiooni. Ukrainlased lasta ei tohtinud, sest luba selleks pole. Hommikuks on kaevik valmis ja pool jagu mehi on relvadega positsioonil.»

Külmutatud konflikti üks eesmärke on vastase hoidmine pidevas psühholoogilises pinges kuni motivatsiooni langemiseni. «Osa rindelt tulnutest ütlevadki, et kõik on põletatud maa, meil ei ole sealt midagi võtta, las ta jääb. See kõik on väsitamise ja kurnamise tulemus,» nentis ohvitser.

Ukrainas käinud ajaloolane ja KVÜOA õppejõud Igor Kopõtin kirjeldas, et kogu ebakonventsionaalsete sõjaliste võtete arsenali juured peituvad olukorra oskuslikus ärakasutamises.

Esiteks polnud Ukrainal kriisi puhkemise ajal ja pole ka praegu markeeritud ja kindlustatud piiri Venemaaga. Üks osa kohalikest tahtis pigem elada nagu «vanal heal Brežnevi ajal», teine osa aga soovis liituda Venemaaga Krimmi stsenaariumil. Kuna kahe riigi vahel jätkub regulaarne kauba- ja reisiliiklus isegi üle rindejoone, on kõik selle lähistel olijad ka praegu endiselt Venemaa mõjualas.

Mõistagi ei ole Ukraina tavavägedel meeldiv sellises keskkonnas sõdida, venemeelsetele nn separatistidele pakub see aga olulisi võimalusi. «Näiteks tulepositsioonide paigutamine tsiviilelanikega asustatud elumajadesse. On üpris levinud, et nn separatistid kasutavad Donbassis elavkilpi,» ütles Kopõtin.

Kõiki ukrainlaste tabamusi selliste positsioonide pihta kujutati meedias kui «hunta terrorit» rahumeelsete inimeste vastu. Nii mõnelgi juhul olid Ukraina valitsusväed sunnitud selliste tugipunktide ründamisest loobuma.

Veelgi enam – vajadusel lavastasid nn separatistid ise infooperatsiooni. Näiteks 2015. aasta jaanuaris tulistati Donetskis miinipildujast trollibusse, mille tulemusel sai surma vähemalt

kaheksa tsiviilelanikku. Vene meedia süüdistas toimunus Ukrainat, kuigi ükski ukrainlaste miinipilduja ei ulatanud tollal laskekauguse poolest sündmuskohani. Sündmuskoha lähedal olid aga tegevusvalmis RT, Rossija24, Zvezda ja teiste Vene kanalite reporterid.

«Ukraina sõjaväelaste arvates oli tegemist hästi ettevalmistatud operatsiooniga – Vene eriüksuslased paigutasid miinipilduja positsioonile elumajade vahele ja avasid tule, teavitamata sellest oma üksusi,» kirjeldas Kopõtin.

Nn separatistid laadisid internetti videoid, kus nende kätte vangi langenud Ukraina sõjaväelasi väärkoheldi. Läbimõeldud infooperatsioonid mõjutasid omakorda Ukraina sõdurit tema perekonnaliikmete ja sõprade kaudu.

Algul varjasid venelased oma tegevust tehnika maskeerimisega, kuid juba 2014. aasta sügisest mindi oma väeosa embleemide ja Vene armee sümboolikaga lahingusse. Viimasel ajal tegutsevad Donbassis nn separatistlikud üksused, milles on palju Venemaal värvatud «vabatahtlikke».

Kopõtini sõnul õpetab Ida-Ukraina konflikt, et Venemaa armastab pidada kaudtulekeskset sõda, kus keskne roll on suurtükiväel. «Meie Iraagi ja Afganistani sõja kogemus on täiesti midagi muud. Ukrainas sihib vastane kogu ühiskonna vastu, mitte ainult sõjaväe vastu,» kirjeldas ajaloolane.

See tähendab vajadust lahendada sotsiaalmajanduslikud ja rahvuslikud vastuolud ja mõista, et infosõjas mängime meie demokraatia mängureeglite järgi, kuid vastane mitte.

Tagasi üles