Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Demokraatiad avalikku kommunikatsiooni ja julgeolekut lõimimas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aasta 1967 ja Phuoc Vinhi lahing: just Vietnami sõjast tehtud järeldustest arenes välja nn teavitustöö koolkond. | FOTO: AP/SCANPIX

Kuidas siduda demokraatlikus riigis julgeolekut ja informatsiooni avalikus ruumis? See küsimus on olnud keerulisem, kui esimese hooga paistab.

Iseenesest on valitsejad püüdnud teiste maade võimukandjaid ja elanikkonda info abil mõjutada mäletamatutest aegadest. Kus seesuguse teabe levikut ohtlikuna tajuti, võeti midagi ette, et ohtu leevendada. Teine osapool võis protestida tõkestamise vastu, aga otsis ka sõnumi kohale viimiseks uusi teid.

Järgnev arutlus käib aga just vabade ja demokraatlike riikide infopoliitikate lätete ja segadusttekitavate nimetuste ning nende kohta meie lähemate naabrite ja liitlaste debattide üle.

Alustame uurimist USA armees valitsenud veendumusest, et Vietnami sõja kaotuse põhjustajaks oli ajakirjandus, mis pööras Ameerika ühiskonna omaenese armee jõupingutuste vastu. Kummatigi arenesid Vietnami-järgsed arutlused mitmes kohati vastandlikus suunas. Ühest küljest ei saadud ja ei saada ka praegu üle faktist, et USA on eelkõige kodanikuühiskond, kus

suvalise poliitika teostamiseks peab olema kriitiline poolehoidjate hulk.

Sealt kasvas välja teavitustöö kogukond. See on massikommunikatsioon, mis on eelkõige suunatud koduühiskonnale. Karikatuurselt võiks öelda, et see on ka pressiteadete ja pressikonverentside kogukond, mille tegevuse aluseks on valitsuse kohustus oma tegemistest avalikkuse ees aru anda. Välismaale suunatud, riigi seisukohti tutvustavat meediategevust ühes visiitide ja kultuuriprogrammidega aga kutsutakse ühtekokku avalikuks diplomaatiaks.

Teisele poole jäid eelkõige välisriikidele suunatud ja välisriikide mõju leevendamisega seotud infotegevused, mis on olnud vägagi erineva iseloomuga. Neist kurikuulsamateks said juba tegutsenud parlamendi uurimiskomiteed: Ebaameerikalike Tegevuste Komitee esindajatekojas ja Joseph McCarthy juhitud senati Valitsusoperatsioonide Komitee, mis võtsid ette nõukogude spioonide ja kommunistlike mõjuagentide paljastamise.

Sõja ajal Nõukogude Liidu mõjuvõrgustikust lähtuvate riskidega liitlasriigiga hea läbisaamise nimel ei olnud tegeletud, raudse eesriide langemine muutis kommunistliku õõnestustegevuse vastase võitluse aga akuutseks.

Algselt Föderaalse Juurdlusbüroo  (FBI) tuvastatud, USA riigiasutustes töötavate ja Nõukogude Liidult raha saavate inimeste ringi laiendati avaliku parlamentaarse uurimise käigus üha enam, kuulutades nimeliselt ohtlikuks USA kommunistliku partei liikmed, seejärel nende ideelised kaasajooksjad, kellel oli mõju filmitööstusele ja meediale.

Kuigi poliitikale ühtset nimetust välja ei kujunenud, on toonane hirmu ja pealekaebamise õhkkond jätnud pitseri USA poliitikale ning meedia- ja meelelahutustööstusele – makartismi kordumist ei taheta. See ei tähenda, et demokraatlikud riigid spioone ja mõju-agente enam ei püüa.

Kõrgeim täitevvõimu asutus, mis mõjuagentide ja spioonide jälitamisega ei tegelenud, vaid keskendus erinevate riigiasutuste tegevuse suunamisele maailmas kommunismi leviku pärssimisele, kandis nimetust Psühholoogilise Strateegia Nõukogu ja selle tegevus oli salajane.

Juba 1953. aastal loodi president Dwight Eisenhoweri ajal USA Informatsiooni Agentuur, mille ametlik eesmärk oli selgitada ja kaitsta USA poliitikaid nii, et need oleksid arusaadavad ja usutavad ka võõrastes kultuurides. Sedagi tuleb osaliselt vaadelda külma sõja kontekstis, kus Nõukogude Liit tegeles nii lääne komparteide rahastamise kui ka muul viisil aktiivselt kommunistliku ideoloogia levitamisega.

Informatsiooni Agentuuri meile tuntuim ettevõtmine oli raadiojaam Ameerika Hääl, mida akadeemilises kirjanduses on teinekord ka ühemõtteliselt kutsutud propagandaks. Kummatigi ei ole sellise määratlusega kindlasti nõus mitmed endised Ameerika Hääle või teiste seesuguste raadiojaamade töötajad. Kasvõi ainult seepärast, et 1976. aastal said nad oma põhikirja kohustuse edastada sarnaselt muu ajakirjandusega tasakaalustatud uudiseid.

Sama programmi alt rahastati ka haridus- ja kultuurivahetusprogramme, millel puudus enamasti vahetu seos poliitilise kommunikatsiooniga.

Seoses külma sõja lõpuga pandi aga enamik selle agentuuri tegevustest 1999. aastal kinni.

Relvajõududes arendati edasi salapärase nimega psühholoogiliste operatsioonide üksuseid, mida kasutatakse konfliktipiirkondades või antakse vajadusel toetuseks oma saatkondadele või teiste eriteenistuste operatsioonideks. Tegemist on mõjupõhiste kommunikatsioonitegevustega, mis võivad vaatamata ehmatavale nimele väljenduda näiteks miiniteadlikkuse reklaamikampaanias sõjast räsitud maal või näiteks kogu Afganistanis raadioringhäälingu teenuse pakkumises.

Sellise otstarbega teavitusüksused on pea kõikidel maailma relvajõududel, aga nende nimetused varieeruvad.

Inimeste mõistusele ja tunnetele, mis väärivad kaitsmist vaenuliku hirmutamise ja manipuleeriva desinformatsiooni eest, viitab ka termin «psühholoogiline kaitse». See ei ole iga tasandi psühholoogiliste operatsioonide kaitseosis, mida nimetatakse vastupropagandaks, vaid hoopis strateegilise riigikaitse tegevussuund.

Psühholoogilise kaitse mõistet kasutavad riigid, mis on oma kaitsekontseptsiooni üles ehitanud totaalkaitsele või hiljem laiapindsele riigikaitsele. See on osa suurriigist ohustatuna

tundvate väikeriikide kaitsemudelist, kus vajadusel rakendatakse kõik rahuaegsed riigiasutused ja kogu ühiskond laiemalt sõjaohu korral riigikaitsesse. Seetõttu on kasutatud psühholoogilise kaitse mõistet just Skandinaavia maades ja Soomes, aga ka Hiina naabrite juures Singapuris, Taiwanil ja Malaisias.

See riikide loetelu ilmestab, et psühholoogiline kaitse ei ole olemuslikult demokraatlik või autokraatlik. Millise vormi see võtab, sõltub riigikorrast ja kultuurist. Soomes on relvajõududes kasutusel «psühholoogilise kaitse» mõiste riikliku koordineeritud informatsioonilise mõjutustegevuse tõrjumise kontekstis. Aga 2010. aastast pärinev julgeolekupoliitika strateegia eelistab mõistet «psühholoogiline kriisitaluvus», mis katab lisaks hariduse, kultuuri ja kirikliku toe jätkusuutlikkust rasketel aegadel.

Autokraatlikus Singapuris kasutatakse seda rahva seas kireva rahva ühistunde ehitamiseks, aga riigis on ka tsensuur ja opositsiooni kiusatakse taga. Rootsis on valimised vabad ja riigi tsensuuri ei ole. Kuni sealne riigikaitse tugines totaalkaitsele, vedas valdkonda eraldi riigiasutus Psühholoogilise Kaitse Nõukogu. Nüüdseks on psühholoogilise kaitse ülesanded antud laiade volitustega kriisireguleerimisametile MSB.

Vladimir Putini režiimi agressioon Ukrainas ja seda saatvad globaalsed propagandakampaaniad on pannud rootslasi taas psühholoogilise kaitse üle muret tundma. Eraldi ameti taastamist arutatakse meedias ja kõrgematel riigikaitse foorumitel. MSB kinnitab, et psühholoogiline kaitse on alles, vaenuliku mõjutustegevuse tuvastamise ja tõrjumisega tegeldakse süstemaatiliselt ning psühholoogilisele kaitsele eraldatakse täiendavaid ressursse.

Samas ei ole üllatav, et psühholoogilise kaitse tegevustel on kriitikuid. Aktiivseim neist on propagandakanaliga Russia Today koostööd tegev Newsvoice.SE toimetaja Tjornbörn Sassesson, kes süüdistab Rootsit Vene-vastases infoagressioonis. Ka 2011. aastal Narva-Jõesuus toimunud Eesti esimese suurema psühholoogilise kaitse konverentsi pressiteatele reageeris vihaselt kohe Eesti apartheidirežiimiks kuulutanud nüüdne «Donetski Rahvavabariigi esindaja Soomes» Johan Bäckman.

Poolas ja Ukrainas on psühholoogilise kaitse teemade ametlikud käsitlused laiahaardelisemad. Lisaks psühholoogiliste manipulatsioonide tõrjumisele tegeletakse neis haavatavate infovõrkudega ka tehnilises võtmes ehk infojulgeolek hõlmab küberturvet, eraeluliste andmete kaitset ja psühholoogilist kaitset. Infojulgeoleku doktriinide põhimaht räägib siiski riigiasutuste ja kodanikuühiskonna koostööst vastupidavuse loomisel õõnestustegevusele, aga ka piiravatest meetmetest.

Et Putini režiimi agressiooni raskematel hetkedel oli Ukrainat kritiseeritud meediaväljaannete tegevuse piiramise tõttu, saatis Ukraina infoministeerium eelnõu hinnangu saamiseks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile (OSCE). OSCE hindas seda

pika aja jooksul välja kujunenud sõnaõiguse ja isikuvabaduste standardist lähtudes ja arvestades, et juriidilistel põhjustel ei olnud de facto sõjalise rünnaku all olevas Ukrainas kehtestatud erakorralist seisukorda.

Selgeid võimalusi rahvusvahelised kontseptsioonid riikidele hübriidsõja osana sõnavabaduse kuritarvitamise vastu ette ei näe, sest sellel teemal ei ole põhjalikumaid õiguslikke arutelusid toimunud. Loomulikult on demokraatlike riikide ülimateks väärtusteks südametunnistus-, mõtte- ja sõnavabadus.

Üldtuntud juhtumeid, kus ajakirjaniku ametit on kasutatud luure- ja mõjutustegevuse või koguni terrorismi kattevarjuna, on vähe. Aeg-ajalt kahtlustati külma sõja ajal Euroopaski, et üks või teine näiliselt sõltumatu väljaanne saab raha, inspiratsioone ja juhiseid Kremlist. Avalike süüdimõistvate kohtuotsusteni jõudis neist siiski vaid mõni üksik.

Lääne enda tegevus oli piirdunud Ameerika Hääle taoliste raadiojaamadega, Nõukogude Liidus ja Varssavi bloki riikides oli lääne ajakirjanike liikumine harv ja siis ka alati julgeolekuorganite valvsa järelevalve all.

Aga seda, et Vene riigimeedia ajakirjanikud hakkavad süsteemselt kasutama võltsitud dokumente, mõtlevad rahva üleskütmiseks iga päev lihtsalt välja lugusid sünagoogide ründamisest ja ristilöödud lastest, kutsuvad eksalteeritult üles jõuga võimudele vastu

astuma, on agressori luure silmadeks ja kõrvadeks ning koguni transpordivad nn separatistidele õhutõrjerelvi, ei osanud ükski rahvusvaheline meediavabaduse konventsioon ennustada.

OSCE pelgab, et infojulgeoleku kontseptsioonis esile tõstetud rõhuasetus Ukraina identiteedi kaitsele vaenulike välismõjude eest võib ajendada valitsust välismaist meediasisu või vähemuste teabekanaleid piirama. Et kontseptsioon näeb ette võimaluse riigi julgeolekut ohustavaid meediakanaleid piirata, hoiatab OSCE võimaliku valikulise tsensuuri ohu loomise eest.

Analüüsis järeldatakse, et kuigi informatsiooniline enesemääratlus, infoagressioon ja infokeskkonna kaudu rahva identiteedi kujundamine on teoreetiliselt kasulikud mõisted konfliktide kirjeldamiseks, jääb nende tuvastamine alati poliitiliseks ehk ei ole võimalik ammendavalt ja piiravalt kirjeldada objektiivseid tingimusi, millal informatsiooniline enesemääratlus on infokeskkonna kaudu korraldatava agressiooni tõttu ohus. Sestap tunnistatakse need määratlused asjakohaseks, ent õigustloovas dokumendis soovitatakse neist kui liiga üldistest hoiduda.

Poola Riikliku Julgeoleku Büroo koostatud informatsioonilise julgeoleku doktriini eelnõu on riigisiseste piirangute osas tagasihoidlikum, aga ohtude kirjeldamisel konkreetsem ja tegevuste kavandamisel agressiivsem, nähes muuhulgas ette Poola-vastaseid inforünnakuid korraldava riigi väärtussüsteemi ja tema ühiskonna nõrkade kohtade tundmaõppimist ning oma ründevõime arendamist infooperatsioonidele vastulöökide andmiseks.

Doktriin kirjeldab infokeskkonna ohtusid tõsistes värvides. Märksõnadena tuuakse välja näiteks infodefitsiit ja käegalöömismeeleolude levik ühiskonnas, rahvusvaheliselt Poolale antisemiitliku kuvandi kujundamine ja riigisisesed moraalse paanika hood – islamihirm ja spioonimaania. Kajastatakse pahaaimamatute provotseeritute ehk «kasulike idiootide» riigi julgeolekut negatiivselt mõjutavat tegevust.

Organisatsiooniliselt loob sellisteks mõjudeks eeldused meediakanalite varjatud ülesostmine välisriikide poolt ja eriteenistuste mõjuagentuuri laiendamine. Konkreetsetest ohtudest tuuakse veel välja Poola ja Leedu konflikti õhutamine poola vähemuse küsimuses – vaenulike eriteenistuste poolt mulje loomine relvastatud separatistide olemasolust Vilniuse piirkonnas.

Muret tuntakse ka võõrriikide huvide propageerimise üle ELi ja NATO struktuure ära kasutades. Rahvusvaheline koostöö mõjutustegevuse tõrjumiseks on seetõttu prioriteetne kahepoolselt Leeduga ja Ukrainaga ning ELi ja NATO raames.

USAs ning veel mitmes NATO riigis õppisid erinevad sõjaväe- ja valituskommunikatsiooni harud aja jooksul ülistama oma meetodite väärtusi ja kritiseerima teisi kommunikatsiooniharusid, mis oli ja on kohati päris koomiline. Ajalooliselt oli oluliseks teetähiseks kõigepealt esimene Lahesõda, kus üheaegselt viidi läbi erinevaid infooperatsioone. Ajakirjanikele pakuti eraldi meediakeskuste teenust ja samal ajal õõnestati Saddam Husseini vägede vastutegevust erinevate informatsiooniliste pettemanöövritega. Kõik kokku andis USA juhitud koalitsioonile ühe puhtama võidu pärast Teist maailmasõda.

Oluline oli aga see, et kohe pärast seda otsustati infooperatsioonid sulatada suurte sõjaliste plaanide sisse.

Sama loogika jõudis aga veelgi kaugemale endise Jugoslaavia rahuloome ja rahuvalve operatsioonides, kus ühtäkki saadi aru, et tegeleda tuleb üheaegselt erinevate kommunikatsioonitegevustega.

Tuleb koduühiskonnale seletada, mida seal eemal tehakse (teavitustöö), kohapeal tuleb hoida koos liitlasvägesid (avalik diplomaatia), suhelda kohaliku elanikkonnaga, kes peaks hakkama uut riiki üles ehitama (arenguabi ja tsiviil-sõjaline koostöö), heidutama vaenupooli vägivalla kasutamisest (psühholoogilised operatsioonid) jne.

Esile tõsteti, et kõik need tegevused pidid kandma üht sõnumit. Ei olnud võimalik, et kohalikele elanikele räägitaks ühte, seejärel tehtud midagi muud ja kodus seletatud veel midagi kolmandat. Umbes nii võiks kirjeldada strateegilise kommunikatsiooni sündi.

USA sõjaväelises terminoloogias defineeriti strateegilist kommunikatsiooni esimest korda 2001. aastal: «Strateegiline kommunikatsioon on USA valitsuse jõupingutus mõista ja suhestuda võtmeauditooriumitesse

eesmärgiga luua, tugevdada ja säilitada USA valitsuse huvidele, poliitikatele ja eesmärkidele sobivaid tingimusi, kasutades selleks kooskõlastatult programme, plaane, teemasid, sõnumeid ja tooteid, mis on sünkroniseeritud kõikide riigivõimu instrumentidega.»

Viimasteks on siis militaarne, majanduslik, diplomaatiline ja informatsiooniline võim ning seda võimu rakendavad organisatsioonid. Lihtsamalt sõnastas selle 2008. aastal USA kaitseministeeriumi teavitustöö asekantsler Robert T. Hastings: strateegiline kommunikatsioon on kuvandite, tegude ja sõnade sünkroniseeritud kasutamine soovitud tulemuste saavutamiseks.

Oluline oli selles definitsioonis arusaamine, et sinu teod peavad vastama sõnadele ja kõige kokku kõlamiseks tuleb strateegilist kommunikatsiooni pigem käsitleda kogu organisatsiooni tegevust suunava filosoofiana, kui lihtsalt «turundusosakonna» kavalate kampaaniatena.

Aga ei ole ka praeguseks erinevate kommunikatsioonikoolkondade väitlused lõppenud. ELi välisteenistuse juurde loodud strateegilise kommunikatsiooni üksus näiteks käsitleb ennast eelkõige vaenuliku propaganda neutraliseerimise üksusena ehk ELi strateegiline kommunikatsioon sarnaneb pigem psühholoogilise kaitsega kui USA proaktiivse üldfilosoofiaga.

Praegu on sellisel lähenemisel kõige kuumem teema igasugune radikaliseerumisvastane tegevus, et neutraliseerida ISISe värbamistegevust Lääne-Euroopas. Euroopa Komisjoni kommunikatsioonidirektoraat mõõtis oma mulluse töö tulemuslikkust aga kolme peamise parameetriga – ELi populaarsus, kodulehe külastatavus ja kulutatud raha hulk.

Kui võtta erinevaid tegevusi kokku, siis kõige olulisem on praegune arusaamine, et erinevad infotegevused otsivad «kognitiivset mõju» sarnaselt majandusteaduste käitumisökonoomika haruga. Seega lihtsustatud käsitlus infosõjast kui ideoloogilisest konfliktist, kus võideldakse mingite sõnade või arusaamiste eest, ei ole tegelikult pädev.

Oluline on käitumuslik otsus, mida inimene langetab mingi informatsiooniga kokkupuutel. See sunnib aga mingi riigi infotegevuste planeerimisel taandama kõik kahele lihtsale küsimusele. Esiteks, kui me teame, et meie potentsiaalne vastane kasutab vastasseisu puhul igal juhul erinevaid kognitiivse mõju operatsioone, kas siis on riigil eetilist õigustust sellisele tegevusele üldse mitte reageerida? Teiseks, kui valitsus midagi teeb, kas tal on demokraatlikus ühiskonnas õigus mitte seletada oma tegevust ja oma põhimõtteid? Mõlemale küsimusele tunduvad vastused olevat ilmselged.

Tagasi üles