Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väiksus kaitsetust ei tähenda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aleksei Turovski sõnul väärivad kaitsetahtes erilist tunnustust kured, kes ei jäta oma pesa kunagi ja on poegade kaitsel valmis kasvõi tankile vastu minema. | FOTO: Peeter Langovits

Karja tähelepanu püüdev paavian ei erine kuigi palju poliitikust, diplomaatiaga tegelevad ka metsaloomad, hobused harjutavad lahingformatsioone ja edukast suure karu ära petmisest oskavad ehk kõige paremini rääkida väikesed karud, teeb selgeks zooloog Aleksei Turovski.

Meile, inimestele, meeldib väga propagandast ja mõjutustegevusest rääkida. Võib seda loomariigis samasugusena näha?

Me kasutame inimühiskonnas propaganda, reklaami, ergutamise ja mobiliseerimisega tegeledes võtteid, mis on zooloogiliselt äärmiselt selged ja labased. Kui inimesel on vaja kuulajaskonna, valijaskonna või tarbijaskonna tähelepanu köita, peab ta tegema end märgatavaks, ülivõimsalt, järsult, mõnikord isegi hirmutades.

See, kellel on sõnum, peab tegema end vastupandamatuks. Kuidas seda  tehakse? Täpselt nagu paavian oma karja ees. Ta hüppab kõrgema koha peale, karjub, võib-olla hüüatab hoiatavalt, ta tõuseb tagajalgadele, ta teeb end märgatavaks ja ta tõstab käe – kuulake mind! See on võte otse loomariigist, ja kuivõrd tõhus see on! No mõelgem näiteks Hitleri kõnedele.

Stalin ei olnud selline kõnemees.

Ta delegeeris tähelepanu võitmise kellelegi teisele ja esines tema järel küllalt aeglaselt ja vaikselt. Ta rõhus millelegi muule.

Ja loomulikult kehakeel! Kuidas koer saab aru, et peremees on nukker? Hääletämbrist ja kehakeelest. Loomad ja väikesed lapsed saavad sellest väga hästi aru, meie, täiskasvanud, mõtleme liiga palju.

Keda loomadest võiksime pidada tõelisteks mõjutustegevuse eeskujudeks?

Loomade puhul võib rääkida kolme tüüpi sotsiaalsusest. Esimene on korallikoloonia tüüpi sotsiaalsus – nad on omal kohal, mingil moel küll suhtlevad omavahel, aga see on ka kõik. Teine

on termiidi või sipelga laadi sotsiaalsus: igaüks on ülivaba kõiksugu asju tegema, kuid ometi on nad omavahel niivõrd seotud, et kõik teevad enam-vähem seda, mida vaja. Kolmandas tüübis on igaüks konkreetne isiksus, enam-vähem sõltumatu indiviid, kuid on olemas seosed teiste isenditega.

Kõik kolmanda tüübi sotsiaalsed loomad oskavad loomulikult tähelepanu ja emotsioonidega manipuleerida ja vastavalt olukorrale ühistegevust alustada. Muidugi, igast loomast ei saa korralikku juhti. Juhte valivad loomad umbes nii, nagu need ameeriklased, kes praegu Donald Trumpist vaimustuses on, karisma järgi.

Karisma on tegelikult väga lihtne, ent selle kasutamine relvana ei ole igaühele. See on võime, soov, tung avaldada valijaskonnale endast vastupandamatult vaimustavaid muljeid ja neid pidevalt ka üleval hoida. Selleks on vaja nutikust, leidlikkust, hingejõudu, ka füüsilist vormi. Karisma, see on anne. Seda ka kreeka keelest otse tõlgitult.

Millistel viisidel loomad teiste loomade tähelepanuga manipuleerivad?

Tõeline elupäästja võib olla pettemanööver, mille juures on kõige tähtsam informatsioon: kus sa oled, kus on su vaenlane, kus võimalikud liitlased. Siin on peamine muidugi luure. Sama oluline on kindel siht veenda vastast, et sa hakkad kohe tegutsema nii, nagu tema sinust ootab, ja siis teha midagi hoopis muud.

Kolmandaks on selle juures oluline vaenlast veenda, et sina ei olegi sina, oled hoopis keegi teine, kes on hirmutav või mitte huvi pakkuv. Siin on muidugi tohutult erinevaid võimalusi. Võid tahta ka hoopiski ohutu paista.

Loomadel on mõjutusvahendite seas ka võtted, mida võib nimetada zoodiplomaatiaks.

Näiteks istub jänku künka otsas. Sööb midagi, liigutab nina, kõrvad liiguvad, aga on üldiselt tal taha suunatult selja peal. Oletame, et tegemist on kogenud jänesega. Siis istub ta sellisel künkal, kus põõsast lähedal ei ole, nii et rebane ei saa talle väga lähedale hiilida. Rebane aga üritab, hiilib väga vaikselt põõsaste varjus ja jälgib kogu aeg jänese kehakeelt. Kui jänes ühtäkki rebast märkab, lõpetab ta momentaanselt nosimise.

Oletame, et ka rebane on kogenud – instinktid on olulised, aga instinkt ise ei tee midagi, neid tuleb osata kasutada – ja ta paneb tähele, et jänku teda märkas, ja jääb paigale. Jänes tõstab oma pikad kõrvad mõned korrad kiirelt üles ja annab teada «ma näen sind, ära ürita». See on zoodiplomaatia võte.

Kogenud rebane, kes on jänesest mõne meetri kaugusel, teab, et kui jänes punuma pistab, ei saa teda keegi kätte. Kui see on noor kogenematu rebane, siis ta ründab ja loomulikult ei saa midagi. Kogenud rebane hakkab askeldama: vaikselt, aga nii, et kuulda on. See on sõnum: mul ei ole täna jäneseisu, ma püüan hiiri. Rebane mürab vaiksemalt ja vaiksemalt ja siis üritab teisest suunast uuesti jänesele läheneda.

Kogenud jänes teab, et rebane pole alla andnud ja märkab teda. Kõik kordub taas.

Sedasi käituvad väga paljud liigid. Näiteks lambakari koplis – lambad eristavad suurepäraselt tuttavaid, võõraid, pooltuttavaid. Meil on mugav pidada lolliks looma, kellest me teeme šašlõkki ja tagisid, aga pole ta loll ühtigi. Ta võib inimese ka fotol ära tunda. Kui sa lähed koplisse, siis nad kogunevad ja juht-emane tuleb ettepoole, lööb jalaga vastu maad, «mää», ja annab märku – ära ürita. Nii käituvad ka sebrad, keda jahivad lõvid.

Lõvidel omakorda on väga palju strateegiaid ja taktikaid. Jahti peavad sealjuures ainult emalõvid, isane on nende kaitsja teiste lõvipraidide eest ja kõigi oma emaste seksuaalne teenindaja. See on ränk töö, nii et emased toidavad teda. Emased oskavad aga vajadusel oma mehega manipuleerida, nii et ta näiteks õigel hetkel saaklooma möirgega võpatama paneb.

Lõvid lähenevad rohu varjus sebradele, teevad end peaaegu et pannkoogiks, aga rohi liigub veidi. Kõigil hobuslastel, ka sebradel, on valitseva täku haarem, mida juhib tark vanem emane. Kui keegi sebratäkkudest lõvisid märkab, annab täkk signaali ja terve kari võtab õige rivistuse. Seda juhtiv täkk astub mõned sammud lõvi poole, ta ajab end väga pikaks, näitab hambaid ja hirnub. See on kindel sõnum – ootamatuse moment on rünnakust kadunud.

Loomulikult mõjutavad loomad ka mimikri abil, see on üüratult mitmekesine käitumise ja välimuse, aga eelkõige käitumise valdkond. Sa võid välja näha jubeda putuka või hirmsa öökullina, kuigi sa oled tegelikult liblikas, kellel on tiibadel laigud, mis näevad välja nagu suured silmad.

Kõige paremini töötab pettevälimuse puhul selline mimikri, mille puhul ühe kindla päris söödava looma keha kuju, mustri ja värvuse juures on mitu võimalust näha erinevaid jubedikke. Kui sa annad valikuvõimaluse – näed välja nagu hirmus röövritsikas, aga sarnaned ka skorpioni ja ämblikuga, ning sul on lahti tiivad, mille peal on suured silmad –, võid olla kindel, et vaenlane näeb sinus seda looma, keda just nimelt tema kõige rohkem kardab. Ole korraga nii kassi-, öökulli-, skorpioni-, ämbliku- kui maolaadne. Las vaenlane valib, keda sa talle meenutad!

Brasiilia vaigu-lehekonn kaitseb end hoopis teistsuguse mimikriga. Ta lõhnab ja näeb välja nagu suure linnu väljaheite hunnik. Lindudel endil on üldiselt kehv haistmismeel, aga imetajatel see-eest väga hea ning neid see lõhn küll kohale ei kutsu. Kutsub sitikaid, kes loodavad söönuks saada, aga süüa saab hoopis konn.

Kindla peale minek on aposemaatiline välimus – värvus, mis on elementaarselt hirmutav  ja annab teada näiteks mürgisusest, nagu herilase muster või erepunane värvus. Herilast matkivad selle pärast paljud – mardikad, ämblikud, kärbsed, liblikad. Kusjuures paljud neist mitte ainult ei näe välja, vaid suudavad ka käituda nagu herilane. Selline mimikriolukord kujutab endast kolmnurka: tõesti ohtlik, matkija ja kõige tähtsam tegelane – valija ehk tola.

Muidugi kasutavad loomad ka igasuguseid pettelõhnu. Lähed pestud koeraga jalutama ning siis leiab tema midagi võimalikult jälki ja nühib end selles. Mida selles head on? Väga palju! Ta valmistus esinema! Teised koerad märkavad teda. Teiseks valmistus ta jahti pidama. Saakloomad on imetajad, ka neil on hiilgav haistmismeel.

Koer maskeerib oma kiskjalõhna saaklooma omaga. Seda saab aga näiteks sõnnikuhunnikust. Kusjuures meie loomaaia lumeleopard, kes looduses kunagi ninasarvikuga ei kohtu, hõõrub end meie juures rõõmuga ninasarviku väljaheites. See on suure ja väga tugeva temperamendiga saaklooma lõhn. Teised saakloomad tunnevad end sedasi lõhnava looma läheduses turvalisemalt.

Petta oskavad loomad saaki ka häälega. Ühed fantastiliselt edukad jälitusspetsialistid on hüäänkoerad. Nad on sotsiaalsed kiskjad ja teevad ka jahi pidamisel koostööd, mis tähendab, et vaja on omavahel suhelda, ja nad teevad seda häälega. Aga nende hääl on suheldes väikeste linnukeste sirin! Tiu-tiu-tiu.

Mida võiksime õppida loomadelt psühholoogilise kaitse kohta?

Psühholoogilise kaitse võtted on kõige tõhusamad siis, kui need on preventiivsed: nii needsamad zoodiplomaatilised võtted kui näiteks piiride hooldamine, märgised.

Lõhn on imetajate, aga ka paljude roomajate mõjutusvahend, millega saab paratamatult anda väga palju informatsiooni. Inimeste haistmismeel töötab tegelikult ka nii, kuigi me tapame seda igasugusel moel.

Paljud loomad teevad märgiseid, lähtudes enesereklaamist. Kusjuures: et lõhnamärgis töötaks, tuleb seda küllaltki regulaarselt uuendada.

Võtame ühe puu, mille märgistas suur grisli. Ta valib loomulikult hea okaspuu, sirutab end ja nühib turja vastu vaigust tüve, kuhu jääb kenasti kinni hulk karvu. Kindlasti kraabib ta ka maad, märgistab puuümbruse, annab möirgega teada, et seal on nüüd tema, ja läheb edasi.

Mida teeb aga pisike karu baribal? Ta saab muidugi aru, et suur grisli märgistas oma piiripunkti, aga ta tuleb kohale. Baribal on ehk 200-kilone, aga ta ronib sellest kohast, kuhu grisli märgi tegi, pisut kõrgemale, võtab käpaga oma turjakarvu ja kleebib puu otsa. Liiga kõrgele ei tasu ka minna, keegi ei usu, et tuli 20-meetrine karu, ja ega keegi ei nuusuta ka nii kõrgelt. Nüüd, kui grisli tagasi tuleb, näeb ta märki ja taipab: siin käis veel suurem ja võimsam karu, ma pean lahkuma.

Eelmisel kevadel toimus suurõppus Siil, kus põhikujundiks oli loosung «Iga okas loeb». Keda peate aga teie loomaks, kes võiks oma hea eeskujuga anda nime ka miks mitte mõnele järgmisele õppusele?

Siil on loomulikult ülitore loom, ja kiilakas või poolkiilas siil on kaitsetu. Mulle on samas väga sümpaatne tubli loom mäger, kes kaitseb hästi oma kodu.

Tal on hiilgav kodu, tema suuruses imetaja kohta üks parimaid. Kuiv, puhas, turvaline, tal on alati käimla kusagil mujal ja ta kodul on mitu sissepääsu.

Kusjuures Inglismaal on üks mägralinnak, kus nad on aktiivselt toimetanud vähemalt 10 000 aastat järjest.

Minu süda kuulub tegelikult kurgedele, mitte küll toonekurgedele, kes on ka minu lemmikud, vaid päris kurgedele, kelle kõik liigid teevad pesa maa peale. Ja vot nemad on sellised linnud, kes ei anna kunagi omi välja. Kotkas, kui õnnestub tema pesa juurde jõuda, lendab ära.

Kured, kellel on veel udusulgedes pojad, ei jäta oma pesa. Nad võivad tankile ka vastu minna.

Tagasi üles