Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõjalised pettused käivad kui mustkunst

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ka jaapanipäraselt Senkaku ja hiinapäraselt Diaoyu saarte ümber toimuva puhul võib näha Pekingi moodsa strateegia elemente. | FOTO: Scanpix

Pettus ja vastase eksitamine sõjas on eksisteerinud maailmas tõenäoliselt sama kaua kui relvakonfliktid ise, kirjutab oma 2004. aasta monograafias «Pettus 101: sissejuhatus pettusesse» USA sõjaajaloolane Joseph Caddell.

Vastase hanekstõmbamise tõi kasuliku militaarstrateegiana välja juba 4. sajandi kuulus hiinlane Sun Zi. Tema väidab isegi, et kogu sõda põhinebki pettusel ning tark komandör lasebki oma vaenlasel reageerida ainult ekslikele oludele.

Caddell liigitab pettused viieks tüübiks: strateegiliseks pettuseks, kus varjatakse põhieesmärke, kavatsusi, strateegiaid ja võimeid; operatiivseks pettuseks, millega aetakse vastane segadusse konkreetse kavatsetava operatsiooniga seoses; taktikaliseks pettuseks, kui viiakse valele teele parajasti petjaga aktiivselt seotud olevat vastaspoolt; segadust külvavaks pettuseks, mille eesmärgiks ongi tekitada üldine segadus, ning eksiteele viimise pettuseks, mille mõtteks on vastane spetsiifilises ja soovitud suunas eksitada.

Hy Rothsteini ja Barthon Whaley toimetatud kogumikus «Sõjalise pettuse kunst ja teadus» toovad nad välja, et pettuse põhistruktuur on lihtne – tahetakse midagi varjata ja midagi muud näidata.

Pettemanöövrid on meetod, mida ükski riik reeglina avalikult selgitama või üles tunnistama ei hakka, kuid Briti mõttekoja Legatum Institute’i mullu septembris avaldatud esseekogumikus kirjutab kaitseekspert Ben Nimmo, et märkimisväärseks erandiks on Venemaa, kes Krimmi annekteerimisega kaasnenud desinformatsioonikampaania käigus tegi ühtlasi selgeks, et tegemist on tahtliku valetamisega.

Üldiselt võib Venemaa Ukraina-suunalist strateegiat nimetada ka refleksiivse juhtimise näiteks. Analüütik Richard Weitz kirjutab selle aasta veebruari Diplomaatias, et Venemaa luure kasutab jätkuvalt neid Nõukogude ajast pärit meetodeid, millega üritatakse sekkuda välisriikide otsuselangetusprotsessi ja kujundades arusaamasid nii, et nood vabatahtlikult teeks Moskvale kasulikke samme.

Näiteks 2008. aasta Gruusia sõjas provotseeris Moskva Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilit andma käsku Venemaa käsilaste ründamiseks. Süüriasse tõi Moskva aga kohale õhutõrjeraketid ja moodsamad hävituslennukid ning sundis USA oma reaktsiooniga tunnistama õhuoperatsioonide legitiimsust.

Vene refleksiivse kontrolli mõiste on tähenduselt lähedane USA taju kontrolli mõistega. Selle ühe näitena saatis USA kaitseministeerium külma sõja ajal idablokki valeidentiteediga ameerika ajakirjanikke, kes asusid kohalikes meediaväljaannetes Ameerikasõbralikke artikleid vorpima.

Sama tehnika avaldus nüüdisaegsemas vormis 2005. aastal Iraagis, kui tuli päevavalgele, et USA sõjavägi maksis Iraagi ajalehtedele selle eest, et seal ilmuksid lood, mille tegelikuks autoriks olid Ameerika sõdurid. Ka süüdistatakse Pentagoni jätkuvalt selles, et 2003. aastal avalikkuse ette toodud väited Iraagi massihävitusrelvade kohta ei vastanud tõele.

Pette puhul on tuntud ka Hiina kolme sõja teooria. Psühholoogilise sõja eesmärk on häirida vastase otsustusprotsessi ja -võimet. Õiguslik sõda tähendab, et kodumaal kehtivad seadused on rahvusvaheliste õiguslike nõuete tegemise aluseks. Ning meediasõda peetakse läbi riigi meediakanalite, korrates

põhiteemana seda, et Hiina äärealadel toimuvas on eelkõige süüdi riigi naabrid.

Kolme sõja strateegia osaks on näiteks tehissaarte ehitamine Lõuna-Hiina mere piirkonnas.

Osalt on Hiina strateegia puhul inspiratsiooni saanud USA mõlema Iraagi sõjani viinud tegevusest, kus läksid käiku nii sanktsioonipoliitika kui ka meedia. Hiina on oma psühholoogilise sõja raames näiteks ähvardanud USAd, et müüb maha Ameerika võlakirjad, mida on Pekingi käes hiiglaslik hulk. Strateegiale lisanduvad majandusboikotid, kriitilise tähtsusega ekspordiartiklite keelamine – st eesmärgi saavutamiseks lähevad käiku kõik meetodid.

Kokkuvõttes toovad Rothstein ja Whaley välja, et pettemanöövrite puhul töötab erakordselt hästi selline lihtne meetod nagu oma tegevusega üks samm eespool olemine – nii võib mustkunstnik laval ette valmistada juba järgmist trikki, kuigi eelmine pole veel läbigi. Publik seda ei eelda, loeb kogu nähtavate sündmuste jada valesti ehk laseb end tüssata.

Tagasi üles