Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pere esimene abikäsi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Et Aleksander Aid on ajateenistuses, kogu pere väga tihti kokku ei saagi. Seda suurem rõõm on perepildist, kus kõik – Rihard (vasakult), Aleksander, Marje, Martamai ja Urmas – peal on. | FOTO: Meelis Meilbaum

Afganistanis raskelt viga saanud Urmas Aid (45) ütleb, et Carolin Illenzeeri fond oli üks esimestest, kes pöördus tema poole lihtsa, ent ometi nii olulise küsimusega: kuidas perel läheb.

Kolme lapse isa vanemveebel Aid sai 2007. aasta 23. juunil Afganistanis raskelt viga. See päev oli mitmele sõdurile ja nende lähedastele elumuutev.

Üks rakett tabas Helmandi provintsis Sangini orus Eesti kaitseväelaste meditsiinisoomukit. Surma said demineerimismeeskonna EODT-11 seersant Kalle Torn ja meeskonna autojuht nooremseersant Jako Karuks. Veel neli kaitseväelast sai haavata, Aid nende seas.

Kui Aid oma perekonna juurde Rakverre tagasi jõudis, ei olnud endisest tegusid täis peremehest midagi järgi. Abikaasa Marje Kuslap (46) pidi oma meest mööda maja sõna otseses mõttes seljas tassima. «Nii sain kuidagi liikuma,» meenutab Aid, kes pidi rünnaku tagajärjel muuhulgas paremast käest äärepealt jääma ilma. Tänu arstide tööle saab sõjaväelane vigastatud käega praegu siiski toimetada.

«Tunne, et jaksad jälle uuesti toimetada nii füüsilises kui vaimses mõttes, võttis tükk aega. Taastumine võtab ikka aasta-paar, osa ei taastugi sellest,» lisab ta. Samas rünnakus kaotas Aid kaks

väga head kaaslast, kellest üks oli lähedane peresõber.

Paraku oli 2007. aastal veteranipoliitika alles lapsekingades, nii ka hukkunute lähedastele ja haavatutele mõeldud tugimehhanismid. Nii suureks kaotuseks polnud riik valmis.

«Oleme hästi palju tööd teinud, et sellest kõigest üle saada,» nendib Marje Kuslap. «Meil on palju aega olnud mõelda ja rääkida sellest, mis juhtus. Lapsed elasid seda kõike omamoodi läbi.»

Aid ja Kuslap ütlevad, et just perekonna olemasolu oli see, mis motiveeris vigastatud perepead argirutiini tagasi tulema. «Need, kellel on pered, on või sees – nemad saavad hakkama. Aga kellel pole, neil on end päris keeruline tavaellu tagasi lülitada,» ütleb naine.

Esimene organisatsioon, kes tuli ise perekonnalt uurima, kuidas elu läheb ja kas millestki on puudus, oli Carolin Illenzeeri fond. «Fond oli esimene, kes ütles, tere, kuidas läheb, me aitame,» kinnitab Aid. Sihtasutus alustas aga tegevust 2011. aastal, et toetada langenud ja raskelt vigastatud Eesti sõdurite lapsi läbi heategevuskampaaniate.

Aidi sõnul töötas tol ajal fondis tema tuttav, tänu kellele ilmselt kontakt kiiresti tuli: «Kui fond alustas üritustega lastele, siis meid otsiti kohe üles, tutvustati võimalusi, kuidas nad saavad toetada ja sealt koostöö lahti läkski.»

Rihard (15) ja Aleksander (20) on saanud sügiseti fondilt koolitoetust.

Samuti on fond finantseerinud nende huvitegevust. Näiteks õpib Rihard muusikakoolis kitarri ja laulab kooris. Fondi abiga sai ta käia Poolas ja Tšehhis koorifestivalidel. Pere pesamuna Martamai (6) läheb septembris samuti kooli.

Marje toob välja, et nende pojad on ilmselt kõige vanemad lapsed, keda fond toetab. Paljude haavatud ja hukkunud sõdurite lapsed on alles mudilased.

«Aleksander on üks esimesi haavatud või langenute lastest, kes ülikooli läheb. Ta tahtis minna välismaale keemiat õppima, sai sisse ka, aga siis otsustas minna Eesti kaitseväkke aega teenima,» räägib ema, kelle sõnul lubas fond Aleksandri õpinguid toetada. Hetkel teenib aga poeg Tapal pioneeripataljonis riiki.

Isal on selle üle ainult hea meel. «Ta läks vabatahtlikult, aga oleme sellel teemal palju suhelnud. Iga mõtlev inimene peaks endale meelde tuletama, mis asi meil 1990ndatel lõppes ja mis alguse sai. Väga paljud on selle juba unustanud – kus me tuleme ja mis oludest,» ütleb kaitseväelane ja kaitseliitlane.

«Kui luua võrdlusmoment – kaks aastat nõukogude armees või siin Eesti kaitseväes aega teenida –, siis ei tohiks üldse mingit küsimust olla, kas sa teenid Tapal, Jõhvis või Tallinnas. Vorsti-

sabad on ka ära unustatud, omal ajal seisti neli tundi Tallinnas…» lisab isa.

Ema nendib, et tegelikult tuli poja kindel soov minna aega teenima üllatusena. «Tahtis minna kokameeskonda ja nüüd on väliköögi kokk. See on tema jaoks oluline, ta ütles, et püssi oskab igaüks lasta, aga kes süüa teeb?» muheleb ta.

Martamai peab fondi tegemistest kõige meeldejäävamaks külaskäiku Tallinna loomaaeda koos Aleksei Turovskiga. Aprilli lõpus osalevad noorimad lapsed aga Illenzeeri fondi heategevuslikul pildioksjonil, mille tarbeks juba praegu maalimist harjutatakse.

Perekonna arvates on just saatusekaaslaste ühendamine fondi poolt tänuväärne. «Ja inimlik kontakt! Me saame selle toetuseta ära elada, aga loomulikult on tunduvalt kergem, kui keegi

tuleb ja toetab laste tegevust. Aga see, et keegi ütleb, et me teame ja mäletame ja peame lugu – eriti nende puhul, kellel ei olegi enam meest kodus –, on hästi oluline,» räägib Kuslap.

Seetõttu on perekond väga tänulik ka veteranipäeva tähistamise algatusele. «Teadvustatakse, kui palju inimesi on tegelikult sõjas käinud, ja see on väga oluline,» ütleb Kuslap.

«Veteranipoliitika reaalseks elluviimiseks on veel palju samme vaja teha, aga tegutsemine, et kõik veteranid ühe mütsi alla saada, käib,» lisab Aid.

Praegu töötab mees jälle kaitseväes, kus ta on leidnud uue väljundi – rahvakeeli on ta õpetaja. «Sõjaväelaseks vist sünnitakse,» naerab abikaasa. Aid aga lisab, et tal pole kordagi tekkinud tunnet loobuda töötamisest kaitsevaldkonnas. Ärev olukord maailmas on talle kinnitust andnud, et ajab õiget

asja. «Püssi all olen olnud juba üle 20 aasta. See on töö, mida ma oskan, mida vaja on,» ütleb Aid.

Mees ei saa endiselt teha palju füüsilist jõudu nõudvat tööd, küll aga ei takista tervis jagamast teadmisi näiteks riigikaitsetunnis koolilastele. «Ega sõjaväelase töö ole ainult mudas roomata ja püssi lasta,» kommenteerib Aid.

Sellega, et isa tuge vajab, on perekond aga harjunud. «Algul oli auto rattavahetus meie pere jaoks tõsine probleem, aga siis õppis kogu perekond selle töö ära. Elumuutus on suur, aga mul

pole midagi viriseda. Paljud poisid on palju viletsamast seisukorrast tugeva vaimuga välja tulnud ja hästi hakkama saanud,» lõpetab ta.
-----------------------

SA Carolin Illenzeeri Fond

•    Fondi eesmärgiks on raha ja mitterahaliste vahendite kogumine teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud Eesti kaitseväelaste laste huvitegevuse ja hariduse toetamiseks.

•    Carolin Illenzeer on 2004. aastal operatsioonil Iraagi Vabadus langenud vanemveebel Arre Illenzeeri tütar, keda isa nägi vaid üks kord, 2004. aasta suvel pärast lapse sündi, kui ta kodus puhkusel käis.

•    Lapsi, keda fond toetab, on praegu 52.

•    Mullu annetati fondile 49 000 eurot, otsetoetusi jagati välja umbes 10 000 euro eest.

•    Ülejäänud annetused on reservis, kuhu kogutakse näiteks laste ülikoolitoetuseks raha. Ülikooli minejal on võimalus paluda toetust aastas 1500 eurot ning hetkel on seda kasutanud üks laps, sest vähesed fondi lapsed on ülikooliealised.

•    Lisaks korraldati lastele Tanel Padar and The Suni kontsert ja vaadati üheskoos «Supilinna salaseltsi» filmi, neli last käis fondi abiga Remnikul laagris, Niitväljal korraldati

Tagasi üles