Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hannes Hanso: praegu ei ole õhulosside ehitamise aeg

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaitseminister Hannes Hanso on kindel, et Eesti liigub koos liitlastega oma kaitsevõimekuse arendamisel õiges suunas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti teeb kõik, mis vaja, et tagada oma julgeolek ning peab siinkohal jääma väga praktiliseks – meil on võimelünkade katmiseks vaja oma liitlaste tuge, kinnitab kaitseminister Hannes Hanso. NATO kaitseministrite kohtumisel lubati meile juba, et siin hakkab roteerima pataljonisuurune üksus, kuid ei see ega Varssavi tippkohtumine pole aga kindlasti lõpp-peatus, kuhu me kohale jõudsime – julgeolek ei saa kunagi valmis.

Milliseks sõjaks meie valmistume?

Siin on võib-olla väike paradoks: me ehitame oma kaitseväge üles selleks, et

sõda ei tuleks. NATO kui organisatsiooni hoiakus ja Varssavi tippkohtumise tulemustes tahame saavutada selle, et kellelgi ei tekiks alust olukorda valesti hinnata. Sisuliselt seda heidutus tähendabki. Me ei tahaks, et kellegi peas hakkaks keerlema fantaasiad, mis meile ei sobi. Ja see ongi kõige ausam vastus sellele küsimusele.

Oma relvastuse ja tehnika uuendamisel liigume siiski teatud kindlas suunas?

Eelkõige on meil suund võetud maaväe arendusse – liigume jõuliselt soomus-manöövervõime arendamise suunas ja jalaväe lahingumasinad on selleks juba hangitud. Sel aastal hakkavad need kohale jõudma, järgmisel aastal juba suuremas mahus.

Siis tuleb edasi vaadata – kas liikursuurtükid, tankid on üks variant, võimelünki on meil muidugi teisigi. Protsess  praegu käib ja sügiseks peaks meil olema valitsusele esitamiseks valmis uus kümne aasta arengukava, mille esitamisele järgneb tavapärane poliitiline protseduur. Kui me vaatame oma kaarti, siis tuleb aga ennekõike ka edaspidi arendada maaväge.

Siinkohal tuleb rõõmustada mereväelasi ja mainida ikkagi, et meil on ka väga palju merd.

Meil on pea kohal ka palju ruumi. Ütlen ausalt ära: kui te annaksite kaitseministrile lahkelt 10% SKTst, siis ma hea meelega kulutaksin selle ära, aga kuna meil on poliitiline konsensus 2% kulutamise osas, peame sellest ka lähtuma ja tegema realistlikke valikuid. Me teame täpselt, palju on meil raha ja selle piires ka tegutseme. Seetõttu on oluline, et me ei ole selles mängus üksi – ükskõik, kas ma istun siin Sakala tänaval või olen Võru taga metsas või Vilniuses, see kõik on täpselt samamoodi NATO territoorium nagu Prantsusmaa või Saksamaa või USA.

Selle pärast me ses liidus olemegi, et igaühel on oma võimekused, mida tuleb kasutada võimalikult ühtlaselt ja praktiliselt. Siit tuleb taas ka vastus sellele, milleks me valmistume – valmistumine peab olema usutav nii sõjaliselt kui poliitiliselt. See ongi kõige olulisem. Meil ei ole tuumarelva ega saa kunagi olema, meil ei ole lennukikandjaid ja julgen arvata, et ei saagi olema, ei ole ka ründelennuväge, mida lähitulevikus kindlasti ei saa olema.

Võin nimetada terve plejaadi seda, mida meil ei ole, aga vaatame, mis meil on. 1. jalaväebrigaad, 2. jalaväebrigaad, järjest parem relvastus, Kaitseliit 25 000 liikmega, kiirreageerimisstruktuur 21 000 liikmega. Seda, mida meil on, on meiesuuruse riigi kohta tegelikult väga arvestatavalt.

1. jalaväebrigaad on 100% lahinguvõimeline, teine saab täielikult varustatud algava nelja-aastase perioodi lõpuks. Suures osas vahetame välja käsitulirelvad, isikuvarustuse, oleme hankinud tankitõrjesüsteemid Javelin. Praeguse nelja-aastase perioodi lõpul liigume tehnoloogilisel tasemel edasi näiteks pikamaa-tankitõrjesüsteemide peale, kus enam ei ole laskjal tarvis visuaalkontakti.  See kõik on kaitse eesmärgil. Meie ei ole kunagi plaaninud ega ka plaani teiste riikide territooriumile neid okupeerima minna.

Kõiki kaitsehankeid hakkame tulevikus pisut teistmoodi haldama – alles hiljaaegu loodi selleks Riiklik Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK).

RKIK hakkab hankeküsimustega tegelema järgmise aasta 1. jaanuarist. Juhi määrasime juba paika, aga asutus on alles loomisel – selle ettevalmistus on väga suur töö. Ma arvan, et see on Eesti riigikaitse mõttes üks fundamentaalsema tähtsusega otsuseid. See uus amet, või keskus, peab tõstma meil hankimise uuele kvaliteeditasemele. 40% meie kaitse-eelarvest läheb nüüd järgmise

nelja aasta jooksul investeeringutesse – see on pretsedenditult kõrge, NATO standard on, et jõuaks 20%ni. Peame samal ajal varustama kaitseväge ja ehitama taristut. Hangetele kulub kümneid miljoneid eurosid. Siin peab olema kõik professionaalne, läbipaistev ja vastutustundlik. See on täpselt see, millepärast me seda uut investeeringute keskust loome.

Mainisite tuumarelva. Tuumaheidutusest räägitakse viimastel aastatel palju ja räägime ka meie siin lehenumbris. Kuidas meie tuumaheidutust näeme, milline on meie roll selles?

Meil on väga selge seisukoht, mis on siinkohal ainuõige ja mõistlik seisukoht. Ehk siis tuumaheidutus peab olema osa terviklikust heidutuspaketist. Ei ole praktiline käsitleda konventsionaalseid relvi, nende planeerimist, õppimist, hankimist jm eraldi sellest võimekusest, mis on kolmel NATO tuumariigil ehk Prantsusmaal, Ühendkuningriigil ja USA-l. Kui vaatame vastasmeeskonda ning mida nad harjutavad ja kuidas nad harjutavad, siis nende jaoks on tuumaheidutus elementaarne integreeritud osa nende sõjalisest käitumisest.

Praegu ei ole need ajad, kus peaksime enda jaoks ehitama mingisuguseid õhulosse, teesklema, et meil justkui pole neid võimekusi. Neid võimekusi pole kunagi Eestil, aga me oleme täpselt selle sama laua ääres, kus teised NATO liikmesriigid, kellest kolmel on tuumavõimekus ja on praktiline, et need võimekused oleksid planeerimise ja harjutamise protsessi mõttes kogu selles heidutuspaketis ka kajastatud. See on tavaloogikast tulenev seisukoht. Ja ma loodan, et NATO kui organisatsioon võtab ka Varssavis tuumavõimekuse suhtes sellise seisukoha.

Varssavisse läheme me väga kindlate ootustega.

Meie ootused on väga lihtsad. Me ootame, et liitlaste kohaolek meie regioonis – Baltikumis ja Poolas – tõuseks märkimisväärselt, ja pataljonisuuruse üksuse siia saatmine kinnitati juba NATO kaitseministrite kohtumisel.  Räägime eelpaigutusest ehk siis tehnikast ja moonast, mis võiks siin kohapeal paikneda ja mida ei peaks mingi kriisi ajal ei tea kust juurde tooma. Ning sellest, et meie regioon oleks NATO pikaajalise planeerimisprotsessi osa. Kui vaatame üle idapiiri toimuvat, siis ma arvan, et ei maksa olla naiivne – mingit kiiret paranemisruumi või -lootust hetkel ei ole.

Seetõttu peame võtma pragmaatilise lähenemise ja liitlaste kohalolu siin paika panema ilma esialgse lõpptähtajata. Peame reageerima väljakutsetele ja kui olukord muutub paranemise poole, siis loomulikult me oleks väga uhked, kui asi jõuaks kunagi sinnamaale, et me saaks oma liitlastele õlale patsutada ja öelda, nägemist, tegite töö ära ja nüüd on olukord muutunud. Kuni seda ei juhtu, peame edastama veenvat sõnumit.

Mida te ütleksite neile, kes väidavad, et vägede juurde toomisega provotseerime Venemaad?

Venemaa sõjaväe lääneringkonnas on 350 000 väga hästi varustatud väga hästi väljaõpetatud sõjaväelast. Meil Eestis on oma tegevväelasi 3300, lisandub ajateenistus ja reservväelased, lisame Läti ja Leedu, ikka saame kümnetes kordades vähem mehi ja naisi relvadel kui Venemaal ainuüksi meie piirkonnas on.

Veel üks loogikaprobleem siinkohal on see, et Euroopa riigid vähendasid oma kaitsekulutusi pärast külma sõda päris drastiliselt, eriti 2000ndate keskpaiga finantskriisi ajal, mil ei tundu-nud samas enam, et Euroopas üldse konventsionaalse sõja ohtu oleks. Samal ajal kui mujal kaitsekulutusi kokku tõmmati, Venemaa üha kasvatas enda omi, ja väga tugevalt just meie piirkonnas.

Ütleks, et enne kui hakata provotseerimisest rääkima, tuleks aru saada mõnest elementaarsest faktist – meie ei läinud suveräänse Gruusia rahvusriigi küljest tükki ära hammustama, ei läinud Krimmi, ei läinud Ida-Ukrainasse. Tuleb tugevam ja suurem ja sööb ära osa väiksemast – me ei saa sellele reageerimata jätta. Mõelge, kuhu me naaseme, kui see muutub maailmas normaalsuseks, uueks rahvusvaheliste suhete normiks.

Kas me kuidagi provotseerime Venemaad? Ei, reageerime nii, nagu meie töö on.

Jõudsime Ukrainani, mis kogu aeg taustal vindub. Mida teeme me selleks, et Ukrainat ei unustataks, ja selleks, et sealne olukord paraneks?

Ukraina on selline koht, kus me ei saa endale lubada ebaõnnestumist. Ma arvan, et Putin on Ukraina osas nii paranoiline seepärast, et Ukrainast võib saada edulugu. Ega vene inimene ole rumal, kui ta näeb, et Ukraina on suuteline avatult valitsema, olema demokraatlik, pääsema sellisest korruptiivsest surnud ringist ja võimeline üles ehitama normaalse demokraatlikule võimule alluva riigikaitse, integreeruma Euroopasse. Ma arvan, et see ongi Putini kõige suurem hirm. Selle pärast pidas Putin mõistlikuks neid samme nii Krimmi kui Ida-Ukraina puhul.

Ukraina on tähtis, jääb tähtsaks ja tegeleme samamoodi nagu varem panustamisega seal, kus meil võimekust on. Ukraina reformimine võib vahepeal olla frustreeriv, aga see ei tähenda, et me peaks sellest loobuma. Meil on jätkuvalt mitu koostöövaldkonda. Ukrainas on suur huvi meie vabatahtliku riigikaitse vastu, üks valdkond, kus tihedat koostööd teeme, on sõjameditsiin.

Parim näide lugupidamisest Ukraina rahva vastu on ehk nende haavatute ravimine meil – neid ei ole küll sadades, aga siiski kümnetes. Meil on koostööd ka sõjalise väljaõppe valdkonnas ja kübervaldkonnas.

Eesti-suuruse riigi puhul on väga oluline, et meie poliitiline jalajälg on täpselt sama tugev kui teistel. Meil ei ole sellist arvukust nagu mujal, ent me saame hoida Ukrainat igal pool aktiivselt päevakorras ja aitame seal, kus suudame.

Ukrainaga seoses kerkib kohe infosõja küsimus. Pea iga nädal võib endiselt näha lugusid ja kommentaare, kui kiiresti suudab idanaaber võtta ära Tallinna, kui palju on meil siin luuretegevust või muud taolist. Sellised lood on juba peaaegu uue normaalsuse osa. Milline peaks olema meie adekvaatne reaktsioon neile?

Oluline ongi, et näiteks Ukrainas toimuv ei muutuks meie jaoks rutiiniks. Ei tohi juhtuda, et lihtsalt harjuksime selle olukorraga ära ja siis unustame ära. Ei tohi ära harjuda ja ei tohi ära unustada, peavad jääma sanktsioonid Venemaa suhtes ja kuni pole täidetud Minski lepingut, ei toimu ka mingeid järeleandmisi.

Ükskõik, millist konflikti me, ütleme viimase kümmekonna aasta jooksul, näinud oleme, on seal mingid hübriidelemendid – info-, propaganda-, kübersõja elemendid. Eestis ma väga ei muretse selle pärast, ma tunnen, et siin on inimesed piisavalt kompetentsed, et ise infot analüüsida ja selles orienteeruda.

Siinsete inimeste toetus liitlaste siin olemisele on heaks märgiks. Venemaa ei ole suutnud seda oma infooperatsioonidega näiteks mingiks eliidi projektiks mängida, selliseks, kus liitlasi tahavad siia tegelikult vaid mina, peaminister ja president, rahvas mitte. Ei ole nii, me oleme suutnud seda konsensuspõhist välis- ja kaitsepoliitikat ajada väga pikalt ja keegi ei ole suutnud meid sellelt teelt kõrvale lükata. Mul oleks raske uskuda, et me neelaksime kuskil alla suuri infosõja konkse.

Aga ega see võitlus on selline, mis kunagi ei lõppe. Riias on meil ju terve NATO strateegilise kommunikatsiooni keskus, meil on küberkeskused, mis täpselt sellise valdkonnaga tegelevadki, et neid asju välja selgitada. Me oleme analüüsinud Krimmi järel toimunut ja sellest on saadud väga selged õppetunnid, mida me oleme nii riigisisestel kui NATO kriisiabiõppustel läbi mänginud. Selliste asjade osas tuleb alati olla ettevalmistatud ja pragmaatiline.

Ka selles lehenumbris räägime luuretegevusest. Kuidas peaks reageerima seda valdkonda puudutavatele küsimustele?

Meil on normaalne riik. Kui minu juurde tuleb keegi ajakirjanik, siis ma vastan ta küsimustele. Ja samamoodi siis, kui küsib keegi poliitik. See, et inimesi huvitab praegu riigikaitse, on aja märk. Praeguseks on väga selge, et Venemaal on luurehuvid Eestis, pole mõtet muid illusioone luua.

Need lood, mitme tunniga keegi meid ära vallutada suudab, aitavad tegelikult meie teemasid päevakorral hoida ja oma argumente väga veenvalt esitada. Kusjuures Venemaa aitab sellele ka oma käitumisega kaasa. Mind täitsa hämmastas, kuidas tehti endale karuteene Kaliningradi taga vetes USA sõjalaeva ahistades. Ma võin rääkida kohtumistel ükskõik kui palju lugusid siinsest olukorrast, aga pärast sellist juhtumit ei vaja näiteks USA kaitseminister Ashton Carter mitte mingit veenmist.

Ei teagi, mitu sõpra Venemaal alles on – 9. mai paraadi pilte vaadates näeb. Eesti võib aga nimetada kohe pea 50 riiki, kes on meiega päris sõbralikes suhetes.

Kas meie liitlassuhteid mõjutab kuidagi ka liitlaste kodus toimuv – viimasel ajal on palju muret tuntud arengute pärast Poolas, kohe on Brexiti referendum.

Praegu on meie liitlassuhted väga kindlatel jalgadel, mida mõjutab kindlasti välispoliitiline konsensus. Loomulik on see, et riikides muutuvad valitsused ja meeleolud, oluline on, et säiliks põhiväärtused. Poola puhul näiteks see, et saame ühtemoodi aru oma julgeolekukeskkonnast.

Me oleme rääkinud palju idapiiri ohtudest, milline on meie panus mujal?

Maailmas on muid hädasid peale meie regiooni probleemide ka. Üks neist on terrorism ja me ei saa eeldada, et liitlased mõistavad meie muresid, kui meie nende omasid ei näe. Oleme küsimusele väga süsteemselt lähenenud ja osaleme selleks välismissioonidel. Tegeleme sellega Malis, Liibanonis, mis on endiselt väga keeruline piirkond, jätkuvalt Afganistanis, Vahemerel, peagi oleme taas Iraagis ja endiselt Kosovos, mis seostub eelkõige Euroopa stabiilsusega.

Erinevat laadi äärmuslusega tuleb seista silmitsi ka Euroopas.

Tähtis on, et Euroopa suudaks hoida seljad koos ja oleks ühtne. Igasugune äärmuslus kindlasti närib ja õõnestab seda. Radikaalid, kes üritavad ühtsusse lõhet lüüa, mängivad kaardid kätte neile riikidele, kes ei tahaks näha stabiilset Euroopat.

Tagasi üles