Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas Eesti ajakirjanikud Tšetšeenia sõjas käisid ja õnnega pooleks ellu jäid

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Artur Talvik ja Džohhar Dudajev. | FOTO: Toomas Kümmel
Dudajeviga lõunatamas. | FOTO: Toomas Kümmel
Tšetšeenide esimene president Džohhar Dudajev lugemas 1995. aasta Postimeest, kus on kirjas samuti Tšetšeenias käinud endise Postimehe ajakirjaniku Marko Mihkelsoni artikkel Tšetšeeniast. Selle lehe viisid talle Eestist Talvik ja Kümmel. | FOTO: Toomas Kümmel
Tšetšeeni sõjapealik, 2006. aastal tapetud Šamil Bassajev võõrustamas Eesti mehi Šalis kohaliku telejaama keldris. | FOTO: Toomas Kümmel
Kümmel, Talvik ja Oja käisid võitlejatega vastavalt nende graafikutele rindel kaasas. | FOTO: Toomas Kümmel
Kümmel, Talvik ja Oja käisid võitlejatega vastavalt nende graafikutele rindel kaasas. | FOTO: Toomas Kümmel

Tänavu suvel möödub 20 aastat esimese Tšetšeenia sõja  lõpust. Peamiselt esimese presidendi Džohhar Dudajevi seotuse tõttu Eestiga läksid ka mõned pöörasemad siinsed ajakirjanikud-filmitegijad kajastama seda verist sõda Kaukaasias.

Tagantjärele paneb neid kukalt kratsima peaasjalikult kaks asja – kuivõrd see reis neid inimesena muutis ja kui hullu moodi õnne oli sealt eluga koju tagasi tulla.

Toona 30-aastane algaja filmitegija Artur Talvik ja 34-aastane geograafiharidusega ajakirjanik Toomas Kümmel olid ühed neist. Lõplik otsus minna sündis meestel 1994. aasta lõpus üsna ootamatult. «Kui sa midagi väga tahad teha, siis ühel hetkel tuleb see aeg ja sa lihtsalt teed selle ära,» nendib Talvik.

Tegelikult olid Talvik ja Kümmel juba varem arutanud, et Tartus asunud kaugpommituslennuväe diviisi ülemast Dudajevist võiks dokfilm sündida – inimene läks Eestist kodumaale ja hakkas seal iseseisvuse eest võitlema.

«Omaaegsed geograafiatudengid jagunesid laias laastus kaheks – ühed muutusid Kesk-Aasia fännideks ja teised Kaukaasia fännideks. Kuna minu tädi elab Gruusias, olen lapsepõlves käinud Gruusias ja ka mujal Kaukaasias,» meenutas Kümmel, kust algas tema huvi  Tšetšeenia vastu. Rääkimata sellest, et ta oli kohtunud Eestis ka Dudajeviga ning siin õmmeldi osa tšetšeeni rahvuslikust sümboolikast. Tšetšeeniasse jõudis Kümmel juba ülikoolis.

«Aga esimese sõja ajal helistas mulle Artur Talvik ja ütles: «Lähme Tšetšeeniasse!» Kümme sekundit ja ma olin nõus,» rääkis ta.

Talvik oli varem juba toetajaid otsinud, et Kaukaasiasse filmima sõita.

Pärast oma esimest filmi «Vene metalli ja US $ suudlus» küsis ta raha soomlastelt, kes ei võtnud vedu. Siis valmis koos Rein Kotoviga teine projekt – esimene kodumaine prostituudifilm «Ööliblika jõulud», mille esilinastusel käisid ka Soome tegijad. «Siis küsiti minu käest, kas ma läheksin veel Tšetšeenia-sse. Ütlesin, et andke mulle pool tundi mõtlemisaega,» meenutas Talvik Kümmelile tehtud telefonikõnele eelnenud hetke.

See, et rahastus taha saadi (tootja Exitfilm, kaastootja YLE TV2, Avantgardfilm), oli aga alles algus. Järgnes kaks ja pool kuud sekeldusi. Esiteks ei leitud operaatorit, kes oleks nõus sõtta tulema. Lõpuks saadi kokkuleppele Edvard Ojaga.

«Venemaal oli vaja nelja ministeeriumi luba, et Tšetšeeniasse filmima minna. Meil polnud ühtegi,» meenutas Talvik, kes üritas siis Venemaa välisministeeriumi Baltikumi ja Põhjamaade kuraatorile altkäemaksu anda. «See lõppes haledalt – ta tegi meie passidest pildi ja hiljem saime saatkonna käest hirmsasti sõimata.»

Sõda aga ei oodanud, Vene väed vallutasid üha aktiivsemalt Tšetšeenia pealinna Groznõid.

Lõpuks asusid Kümmel, Oja ja Talvik teele kaks ja pool kuud hiljem, 1995. aasta veebruaris. Igasuguse loata, abiks vaid Eestis ja Moskvas elavate tšetšeenide nõu ja kontaktid.

«Kõhe oli, aga suur enesekindlus oli ka, et me peame selle ikkagi ära tegema. Tahtmine või sihikindlus oli väga suur, ja ilmselt see meid ka elus hoidis,» arvas Talvik.

Lõpuks lennati Moskvast Põhja-Osseetiasse Vladikavkazi, sest kergemat teed pidi Dagestanist Mahhatškalast enam Tšetšeeniasse ei pääsenud. «Kui me maandusime, siis kohe lennujaamas meid arreteeriti, mis oli tegelikult hea, sest miilitsad organiseerisid hiljem altkäemaksu eest meid õige «takso» peale, mis viis Inguššiasse,» rääkis Talvik.

Inguššias sattus kolmik ühte võõrasse perekonda, kes paari päeva pärast organiseeris sõidu üle mäestiku Tšetšeenia piirile. Sõda oli Groznõist välja läinud ja sihtkohta pääsemine raske – kui põhjas oli rindejoon, siis lõunas mäestik.

«Meid viidi mäekuru peale ja saime seal tšetšeenide autole, aga nad ka kohe arreteerisid meid, sest neil oli selleks hetkeks juba kindel veendumus, et need ajakirjanikud, kes veel sisse tulevad, on Vene spioonid,» jutustas Talvik. «See tulenes sellest, et nii kui ajakirjanik kuskil mingit kohta filmis, siis seda hiljem pommitati. Meid topiti kuhugi keldrisse ja me mõtlesime, et see sõda jäi meie jaoks väga lühikeseks.»

Talviku sõnul oli ingušš, kes Eesti kolmiku piirile tõi, hiljem täiesti veendunud, et kõik lasti maha. Samal päeval lastigi kaks ajakirjanikku maha.

Eestlased aga pääsesid, ja üsnagi veidral kombel. Tšetšeenid tõid keldrisse ühe kapteni, kes oli Eestis teeninud. See sõjaväelane hakkas eestlastele kontrollküsimusi esitama. Lõpuks päästis see, et mehed oskasid üsna täpselt kirjeldada maja Tallinnas, kus kapten elanud oli.

Juba järgmisel hommikul panid tšetšeenid eestlased uue auto peale. «Kõrval käis kõva pommitamine, auto kõikus lööklainetes. Kui juht hakkas palvehelmeid näppima, saime aru, et asi on tõsine,» rääkis Talvik.

Tšetšeeni sõjapealik, 2006. aastal tapetud Šamil Bassajev võõrustamas Eesti mehi Šalis kohaliku telejaama keldris. Foto: Toomas Kümmel

Peale selle olid tšetšeenid eestlased granaadiveoki peale pannud, see aga tegi teel avarii. «Terve tee oli granaate täis,» kirjeldas Talvik, kelle sõnul juhtus siis tema jaoks kõige tõsisem intsident, sest ta oli otsustanud avariid filmida: «Korraga näen, et vinnastatud püstol vaatab mulle silma sisse.» Selle oli talle suunanud üks äärmuslik tšetšeen.

Ei ole kuulnud sellist vanasõna, et jumal hoiab ajakirjanikke või eestlasi või eestlastest ajakirjanikke, aga ka sellest olukorrast tuldi eluga välja, kuna teine tšetšeen, kes eestlasi vedas, oli hea läbirääkija olnud.

«Minul ei ole Tšetšeenias kordagi olnud juhust, et keegi paneb mulle püstoli meelekohale, aga näiteks Kosovos oli küll selline juhtum,» lisas Kümmel, kes teenis sellise kohtlemise valesti parkimise eest.

Lõpuks jõuti võitlejate ühe liidri, Zelimhan Jandarbijevi majja, kuhu oli ehitatud väike staap. «Öö läbi oli kahurituli ja meid õpetati, kuhu minna häda tegema, et mürsk sind ei tabaks. Jäime seal ka ellu...» kirjeldas Talvik.

Oma nädalapikkuse rännaku lõpetasid mehed umbes 40 kilomeetri kaugusel Groznõist Kerementšuki külas, mis sai kolmeks nädalaks uueks koduks. Elati külavanema juures. Seal said nad üllatuslikult üles filmitud kõik suuremad juhid – sõjapealik Šamil Bassajevi, hilisema presidendi kohusetäitja Zemilhan Jandarbijevi, relvajõudude ülema Aslan Mašadovi.

Pärast avastati, et eestlaste kaadrisse jäi isegi Tšetšeenia praegune juht, venemeelne Ramzan Kadõrov. «Arvan, et me oleme ainsad eestlased, kes on temaga kätelnud ja koos suppi söönud. Ta oli muidugi päris poisike siis, Šamili abiline,» meenutas Talvik.

Küla võitlejad võtsid Eesti ajakirjanikke ka rindejoonele kaasa. «Meid õpetati kiiresti kõhuli viskama, mis tähendab, et peopesad olid kogu aeg katki, sest üldse ei vaadatud, kuhu sa hüppasid. Ülimalt sümpaatne oli see, et kui tüübid olid meid omaks võtnud, siis nad hüppasid meile peale, kui pommitamiseks läks. See ei lähe meelest,» ütles Talvik.

Kümmel, Talvik ja Oja käisid võitlejatega vastavalt nende graafikutele rindel kaasas. Foto: Toomas Kümmel

Kümmel nendib, et kõik lähedaseks saanud inimesed on praeguseks surnud.

Talviku mäletamist mööda oli sõda  1995. aasta märtsis juba nii kaugel, et ükski ajakirjanik rindejoone lähedale ei läinud. Kolm eestlast olid ainsad, kes sinna võitlejate seltsis kippusid.

«Külavendadel oli sektor, kus me elasime ja mida nad kaitsesid. Nad käisid graafiku järgi tööl ja me käisime nendega igal pool kaasas,» kirjeldas Kümmel.

Kuu aega Tšetšeenias oli loomulikult täis elumuutvaid seiku, mis siia artiklisse lihtsalt ei mahu. Kui Talvik on mõelnud, et äkki võiks need kirja panna, siis Kümmel arvab, et selleks ei ole ikka veel aeg paras.

«Venelased loevad ka seda raamatut ja on hirm, et ma võin kellelegi sellega halba teha. Ma ei tea, kus on mu sõbrad ja kas neil võib sellest infost pahandusi tulla,» põhjendas Kümmel.

Kui minna tagasi aastasse 1995 ning meenutada Kümmeli ja Talviku reisi eesmärki, siis intervjuu Dudajeviga oli pärast nädalaid Kaukaasias endiselt tegemata.  «Meid kogu aeg saadeti pikalt, kui ütlesime, et tahame teda üles leida,» meenutas Talvik.

Lõpuks jõudiski kätte päev, mil Oja, Kümmel ja Talvik pakkisid kotid. Külavanem küpsetas neile lamba ja hakkas eestlasi pidulikult ära saatma, kui äkki tuli maja ette auto, kust öeldi, et istuge sisse ja võtke kaamera kaasa.

Reis lõppes sellega, et eestlased viidi samas külas asuvasse majja, mille esimesel korrusel ootas Dudajev, kes andis kolmetunnise intervjuu. «Eks nad olid meid kogu aeg ikkagi testinud, et kas oleme usaldusväärsed. Dudajev teadis ammu, et me külas oleme ja tahame intervjuud,» arvas Talvik, kes usub ka, et tegemist oli viimase pikema intervjuuga, mis Dudajev anda jõudis. Aasta pärast ta tapeti.

Dudajeviga lõunatamas. Foto: Toomas Kümmel

Tšetšeenide esimene president Džohhar Dudajev lugemas 1995. aasta Postimeest, kus on kirjas samuti Tšetšeenias käinud endise Postimehe ajakirjaniku Marko Mihkelsoni artikkel Tšetšeeniast. Selle lehe viisid talle Eestist Talvik ja Kümmel. Foto: Toomas Kümmel

«Pärast tuli välja, et see koht, kus Dudajev end varjas, oli meie elamispaigast paarisaja meetri kaugusel,» lisas Kümmel. Nii sai reisieesmärk eestlaste suureks üllatuseks lõpuks teostatud. «Me saime hädavaevu tulema, enne kui rinne varises kokku ja hakkas partisanivõitlus,» meenutas Kümmel.

Tagasitulekul saatiski eestlasi taas õnn, mis oli koguni nii suur, et Talvik ja Kümmel julgesid lendudele kaasa võtta venelaste jõhkraid vigastusi tekitavate kildpommide osakesi. Tšetšeenid soovisid, et eestlased näitaksid maailmale, millega nende rahvast tapetakse.

Hiljem tekkis meestel Eestis post-traumaatiline stress. «Närvid olid suhteliselt läbi – kui mingi lennuk üle Tallinna lendas, siis kohe reageerisid,» tunnistas Talvik, kelle sõnul on kuu Tšetšeenias teda inimesena oluliselt muutnud. «Eks hakkad rohkem vahet tegema, mis on oluline ja mis mitte. Mis on huvitav, et ma ei ole hiljem kuhugi sõtta enam kippunud. Tean, et see surma saamise võimalus on nii suur, et pole nagu mõtet.»

«Mul on teooria, et kõik mehed jagunevad sõja ajal kolmeks – ühed teevad püksid täis, teised tõmbavad uttu ja kolmandad hakkavad vastu. Me tahtsime teada saada, millise kolmandiku hulka me kuulume. Sellele küsimusele saime vastuse,» ütles Kümmel, soovimata isiklikku vastust avaldada.

Kümmel läks Tšetšeeniasse veel korduvalt. Kokku on ta seal käinud üle kümne korra. «Teine sõda oli hoopis teistsugune. Kui esimeses sõjas võideldi vabaduse eest, siis teine sõda oli jõhkram. Kellel oli isa, kellel poeg, kellel oli sõber ära tapetud. See läks väga veriseks. Lisaks olid mängus usuhullud,» ütles Kümmel, märkides, et teises sõjas oli palju kättemaksuiha.

«See rahvas läks metsikuks kätte. Jube oli oma silmaga näha, kuidas üks rahvus hävitatakse,» nentis Talvik.

Kümmel uskus esiti, et Kaukaasia rahvast ootab sama saatus, mis Baltikumi: «Lubasin naljaga Šamil Bassajevile, et enne ma habet maha ei aja, kui Tšetšeenia iseseisvaks saab. Nüüd siis kannan seda habet peaaegu 20 aastat.»
-------------------

Esimene Tšetšeenia sõda

•    Kestis 1994. aasta 11. detsembrist 1996. aasta 31. augustini. Tegelikult alustasid Vene väed lennukitelt Tšetšeenia pommitamist juba 1994. aasta 1. detsembris ning 11. detsembril alustati maavägede rünnakut pealinn Groznõile.

•    Sõjakaotuste kohta on erinevat statistikat. Venemaa ametliku statistika järgi suri nende poolel 5732 ja Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi poolel 17 391 sõjaväelast. Tsiviilkaotuste osas on väga erinevat infot – mõnedel andmetel ulatusid kaotused kuni 100 000 inimeseni, teistel andmetel 30 000 inimeseni. Umbes 200 000 sai haavata ning ligi 500 000 põgenes sõjategevuse eest.

•    Venemaa poolel juhtisid sõda president Boriss Jeltsin ja kaitseminister Pavel Gratšov, tšetšeenide poolelt Itškeeria Tšetšeenia Vabariigi esimene president Džohhar Dudajev ja riigi relvajõudude peastaabi ülem Aslan Mašadov. Dudajev hukkus Vene sõjaväeluure raketirünnakus 1996. aasta 21. aprillil.

•    Sõja ametlikuks lõpuks peetakse Hassavjurti rahulepingu sõlmimist

1996. aasta 30. augustil, pärast mida lahkusid lüüa saanud Vene väed Tšetšeeniast.

Tagasi üles