Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tšetšeenia sillutas teed Vene autokraatiale

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marko Mihkelson kohtumas Tšetšeenia välikomandöridega 1996. aasta märtsis. | FOTO: Tõnu Noorits

Kui ma sõitsin 1995. aasta veebruaris Postimehe ajakirjanikuna esimest korda Tšetšeeniasse sõda kajastama, ei osanud ma arvata, et olen siis ja järgnevate komandeeringute jooksul tunnistajaks sündmustele, mis määrasid ära kogu Venemaa edasise arengu.

Vene sõdurid 1996. aasta märtsis positsioonil Šali lähedal. | FOTO: Tõnu Noorits

1995. aasta veebruariööl toonase Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajeviga kohtudes valdas mind eeskätt ajakirjanduslik uudishimu kõige selle suhtes, mis ja mida endine Nõukogude strateegilise lennuväe Tartu garnisoni komandör oma rahva jaoks teha saab ja tahab.

Meie kohtumine venis tundide pikkuseks. Kaks lambapraadi kadusid öötundidel ramadaani kommete kohaselt taldrikutelt märkamatult. Nii palju oli Dudajevil öelda ja minul koos hea sõbra, toonase BNSi ühe omaniku George Shabadiga küsida ja üles tähendada.

Dudajev rääkis innustunult Eesti eeskujust, rahva enesemääramisest ja soovist olla vaba oma tuleviku üle otsus-

tamisel. Muidugi oli ta emotsionaalne, muidugi eksles mõttekäik. Polnud imestada, sest viimased poolteist kuud oli tema rahvas olnud Venemaa massiivse sõjalise rünnaku all.

Dudajevi hukkumisega 1996. aasta aprillis kadus ka võimalus mõõdukateks iseseisvus- või vähemalt autonoomiasuunalisteks arenguteks Tšetšeenias. Moskval õnnestus erinevaid huvisid üksteise vastu välja mängida, suunates iseseisvuslaste võitlusideoloogia radikaalse islami teele. Sellega õõnestati tšetšeenide püüdlusi rahvusvahelisel tasandil, surudes nad isolatsiooni ning luues samas terrorismihoova.

Tšetšeenia esimest sõda viiel erineval komandeeringul kajastades õnnestus mul kohtuda sisuliselt kõigi toonaste olulisemate poliitiliste liidrite ja välikomandöridega alates kurikuulsast Šamil Bassajevist ja lõpetades praegu Londonis eksiilis elava Ahmed Zakajeviga. Viimane ongi ainus, kes minu toonastest vestluspartneritest veel elus on.

Kõik nad olid erinevad. Nende tegevusmotiivid ei pruukinud kattuda.

Mõnel, nagu Šamil Bassajevil ja Ruslan Gelajevil, olid väidetavalt väga tihedad sidemed otse Kremli või Venemaa sõjaväeluure GRUga. Mõni, nagu Salman Radujev, ajas kohtumisel täiesti segast. Mõni, nagu peaprokurör Usman Imajev, oli juba intervjuu ajal nii saladuslik, et polnud ime, et tema hilisemast saatusest pole siiani midagi teada.

Toonastest liidritest ehk ainsana rääkis islami olulisusest tšetšeenidele asepresident Zelimhan Jandarbijev.

Sõja eel lastekirjanikuna tuntud habemik võõrustas meid oma kodus Starõje Atagis ajal, kui ootasime kokkusaamist president Dudajeviga. Siis oli ka aega pikemalt vestelda. Kuid isegi Jandarbijevi vaated ei olnud kaugeltki nii radikaalsed kui välisvõitlejate, nagu näiteks Hattabiga sisse imbunud vahhabiitlikud meeleolud.

Venemaa president Boriss Jeltsin on ühes oma viimastest intervjuudest otseselt kahetsenud otsust alustada sõda Tšetšeenias. See tappis lõplikult võimaluse demokraatliku revolutsiooni võiduks ning Venemaa pääsemiseks oma ajaloolisest imperiaalsest nõiaringist.

Mis veelgi halvem – Tšetšeenia sõda nõudis tuhandeid inimelusid nii otse sõjalises konfliktis kui mitmetes terrorirünnakutes. Mitte keegi pole selle eest kandnud vähimatki vastutust.

Just karistamatus ja vägivalla rakendamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on viinud Venemaa tagasi sügavasse autoritaarsesse tupikusse, kust paraku pole kerget väljapääsu. Kannatajaks on eeskätt Venemaa enda kodanikud. Märksõnasid jagub pikaks reaks – kortermajade õhkulaskmised, Beslani lapsed, Anna Politkovskaja, Aleksander Litvinenko, NordOst, Natalja Estemirova, Budjonnovski haigla, Samaški veresaun ja nii edasi.

Tšetšeenia vari on pikk. Venemaa ajaloos juba vähemalt 200 aastat. Kuid rohkem kui ühelgi varasemal perioodil on Tšetšeenia just viimase veerandsajandiga kujunenud Venemaa suureks saatusesümboliks.

Tagasi üles