Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Luure reedab sõjaohu. Või ka mitte

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Venemaa staarspioon Anna Chapman kaasmaalaste sotsiaalmeediasaidile Odnoklasniki postitatud fotol New Yorgis. | FOTO: AP/SCANPIX

Sõja alustamiseks vajab agressor mitmesugust infot. See aga ei tähenda sugugi, et üksnes spioonide tegevust jälgides oleks kerge sõjaohtu ette näha, nendib ajaloolane Ivo Juurvee.

1941. aasta varasuvi. Juba kümme kuud on Jossif Stalin saanud vihjeid, et Adolf Hitler kavatseb NSVLi rünnata. Stalin usub aga Molotovi-Ribbentropi pakti ja kahtlustab Briti hoiatuste taga katset venelasi sakslastega tülli ajada. Ajalugu näitab, et ükskõik kui hea on eelinfo, algab sõda enamasti ootamatult.

Juurvee sõnul on rahuaja ja sõjaaja luurel sama eesmärk: kogutakse andmeid, et langetada otsuseid. «Ma ei ole kindel, et tänapäeval saab tõmmata väga selget piiri sõja- ja muu aja vahele.

Mida aeg edasi, seda hägusemaks läheb see piir ka luures,» arvab ta. «Ka rahvusvaheline õigus ei ütle selle kohta midagi peale selle, et sõja ajal kinni peetavatele spioonidele sõjavangide õigused ei laiene. Sisuliselt teha võib luures kõike, aga vahele ei või jääda.»

Luure on tsükliline protsess – info kogumine on tsükli tuntuim osa, mida mõnikord ekslikult samastatakse luurega. Kogumisele eelneb suunise andmine. Pärast andmete kättesaamist on aga vaja hinnata kogutu usaldusväärsust, teha sellest õiged järeldused, tulemus arusaadavaks kirjutada ja otsuse tegijale «maha müüa».

Sealjuures on võimalikke luuremeetodeid kümneid. «Rahuajal on nähtavasti kõige olulisem avalike allikate luure. See tähendab mitte ainult meedia, vaid veebilehtede ja sotsiaalmeedia monitoorimist,» kirjeldab Juurvee. Selle järel omab suurimat kaalu signaalluure, mida tänapäeva tehnoloogiaga on võrdlemisi kerge teostada.

Inimluure ehk agentuurluure on oma keerukuse tõttu igapäevases kasutuses hoopis väiksema kaaluga. «Inimluure on traditsiooniliselt palju kohmakam. Kui agent on välispoliitika sfääris, siis ei saa teda väga kiiresti suunata sisepoliitika sfääri või hankida väga kiiresti uut allikat. Viimastel aastatel ka Eestis avalikkuse ette jõudnud juhtumid pigem viitavad, et värbamisprotsess on väga pikaajaline,» põhjendab ta.

Millele luurajad igal ajahetkel täpselt keskenduvad, sõltub sellest, milliste otsuste jaoks infot vaja on. Mõne suure rahvusvahelise lepingu sõlmimise eel võidakse näiteks olla huvitatud sellest, mis kokkuleppega vastaspool lepiks ja millega teda ära osta saaks.

Olenemata rahu- või sõjaaja õhustikust, on valdkondi, millest luure on alati huvitatud. «Kui vaadata minevikku, siis on kroonijuveel ehk info, mida alati on tahetud kätte saada, vastase mobilisatsiooniplaan,» räägib Juurvee.

Tihti on väga otsuste tegemiseks vaja teada asju, mida pole kirjas üheski dokumendis ja luure peab välja selgitama, kuidas riigijuhid ühes või teises olukorras käituksid. Näiteks 1939. aasta septembris pidanuks Nõukogude luuret enim huvitama see, kas Eesti nõustub ultimaatumi tingimustega või alustab sõjalist vastupanu.

«Nagu me tagantjärele teame, oli NSVL valmis mõlemaks. Isegi kui neil oli infot, et Eesti sõdima ei hakka, ei usaldanud nad seda piisavalt, et mitte võtta ette sõjalisi meetmeid,» meenutab ta. «NSVLi väed, mis meie piiridele toodi, olid tõesti valmis sõjategevuseks: lisaks lahingu- ja logistikaüksustele pandi valmis ka näiteks välihospidalid ja sõjavangilaagrid, mida lihtsalt jõudemonstratsiooniks vaja ei ole.»

Sõja eel vajab ründaja veidi teist laadi infot ja see paneb oma pitseri ka luurele. «Kui otsuseid on vaja teha rohkem või suurema intensiivsusega, siis võib mingeid märke sõjaohust tõesti ka varem ilmneda – näiteks luurelendude sagenemine,» kirjeldab Juurvee. Otsest rünnakuplaani neist aga välja lugeda ei maksa, sest alati võib lendude eesmärk olla ka tähelepanu kõrvalejuhtimine.

Kui sõda juba käib, sulgeb see luurajatele automaatselt osa uksi. «Näiteks inimluuret on olnud sõja ajal keerulisem teostada, sest seda ei saa enam teha diplomaatilise katte alt. Kui sõja algusega katkevad diplomaatilised suhted, suletakse vastase esindused,» räägib Juurvee. Samuti on raskendatud piiri ületamine. Lisaks võib luuratav riik otsustada piirata avalikes allikates levitatavat infot tsensuuriga.

Juurvee räägib, et luure edukuse kohta üheste järelduste tegemine ei ole tavaliselt võimalik. Ajalugu tunneb hulgaliselt luurefopaasid, edulood ei pruugi kunagi avalikuks saada. «Andmete kogumise faas ei pruugi sugugi olla see, kus asjad viltu lähevad. Võib juhtuda ka, et vastavalt suunistele kogutakse infot, mida ei ole tegelikult vaja, või hakkab poliitiline sekkumine mõjutama analüütilist protsessi.»
---------------------

Meepotist sotsiaalmeedia fotodeni

Luurajad kasutavad info kogumiseks ja edastamiseks ka üsna ebatavalisi meetodeid.

•    Honey pot ehk meepott – kenade agentide või kaastöötajate kasutamine sihtmärgi kompromiteerimiseks ja väljapressimiseks. Tuntuim Eesti näide on endine Valgevene asjur Harry Lahtein, kelle peopildid kohalike naistega internetti lekitati. Mesiste lõksude kasutamine inimluure osana on endiselt levinud. 2009. aastal saatis Suurbritannia vastuluureteenistus MI5 riigi finantsasutustele ametliku 14-lehelise hoiatava raporti, et Hiina Rahvavabariik kasutab kauneid naisi ja mehi, et hiljem seksisuhte abil infot välja pressida. Kõige edukamad võrgutusmeetodid pole aga lühiajalised üheöösuhted, vaid pikaaegne töö allikale mulje jätmiseks, et ollakse armunud.

•    Dead drop – tuntud spioonivõte, kus sõnum või andmekandja paigutatakse üleandmiseks millegi muu sisse, näiteks prügikasti või seest tühja münti. Esimest kasutas näiteks Eesti riigireetur Herman Simm, kes pani filmirullid punastesse või oranžidesse joogipakenditesse, kortsutas need kokku ja lasi agendijuhiga kokku lepitud prügikasti. Kõige kuulsam tühja mündi juhtum pärineb aga 1953. aastast, kui Nõukogude agent andis tühja mündi kogemata ajalehepoisile. Maha kukkunud mündist tuli välja mikrofoto, mille dešifreerimine võttis FBI-l neli aastat.

•    Steganograafia – sõnumite jätmine avalikult nähtavasse kohta, näiteks avalikku ruumi, fotole, MP3-faili sisse jm. Venemaa spioon Anna Chapman ja temaga koos vahistatud luurajad kasutasid spetsiaalset tarkvara, mis võimaldas kirjutada sõnumeid fotole, mis hiljem sotsiaalvõrgustikku agendijuhile nägemiseks üles laaditi.

•    Musta koti operatsioonid – varjatud sissemurdmine keelatud alale või struktuuridesse, enamasti eesmärgiga koguda infot hilisemateks inimluureoperatsioonideks. Nimi pärineb mustast kotist, mida sissemurdjad kasutavad tööriistade hoidmiseks. USA luure keskagentuur CIA on musta koti operatsioone kasutanud näiteks selleks, et varastada krüptograafiat puudutavaid saladusi teiste valitsuste ruumidest väljaspool Ameerika Ühendriike.

•    Vale lipu taktika – spionaažis tähendab see ohvri värbamist ohvrile meeldivat variidentiteeti kasutades. Külma sõja ajal veensid Ida-Saksa Stasi luureorganisatsiooni agendid mitut Lääne-Saksamaa ametnikku varastama salajasi dokumente, teeseldes end olevat Lääne-Saksamaa rahuorganisatsioonide töötajad. Tehnika töötab ka vastupidi. 1996. aastal paljastas FBI oma agendi Earl Edwin Pittsi kunagise spioneerimise Venemaa kasuks seeläbi, et FBI töötaja teeskles Vene agenti, kes soovis Pittsi uuesti tööle värvata.

•    Valeülejooksmine – luuretöötaja asumine petlikule koostööle vastaspoole vastuluurega, et võita usaldus ja saada infot. KGB ohvitser Vitali Jurtšenko andis end 1980. aastatel USA Rooma saatkonnas üles ja reetis kaks ameeriklasest KGB ohvitseri. 1985. aasta novembris kadus ta Washingtonis äkitselt kohtumiselt CIA agendiga ja ilmus paar päeva hiljem välja Nõukogude saatkonnas ülestunnistusega, et USA luure oli ta uimastanud ja röövinud.

---------------------

Luure suurimad võidud ja kaotused

Luure vallas on ühe poole kaotus alati teise võit. Ajalugu näitab, et spiooni hea töö võib otsustada sadade tuhandete sõdurite käekäigu või määrata maailma kümnenditeks külma sõja ikkesse.

Topeltpettus ja D-päev

1941. aastal õnnestus Briti vastuluureteenistusel MI5 pealt kuulata ja dešifreerida Natsi-Saksamaa raadioside ehk murda mitme masina, sealhulgas Enigma koodid.

Saadud info abil tuvastati hulk Saksa spioone Suurbritannias. Vastutasuks nende elude säästmise eest veendi luurajad töötama topeltagentidena brittide kasuks. Tegu oli sissetöötatud allikatega, keda Hitler hindas kõrgelt. Nii oli Briti vastuluurel kerge sööta Saksamaale valeinfot näiteks sakslaste rakettide V1 ja V2 maandumispaikade kohta, et saksa teadlased programmeeriks raketid vigaselt ümber.

Topeltagentide suurim töövõit saabus aga operatsiooniga Fortitude, millega pandi Hitler valeinfo abil uskuma, et liitlaste 1944. aasta hiigelpealetung tuleb Normandia asemel Calais’s ja Norras.

Tuumasaladused Stalinile

Briti ja USA vastuluure alustasid 1949. aastal koodimurdmisoperatsiooni Venona. Kui kood läbi hammustati, ilmnes šokeeriv tõsiasi, et kanali kaudu liigub Nõukogude Liitu suures koguses detailset infot Ühendriikide tuumarelva väljatöötamise ja ülesehituse kohta. Info andjaks oli füüsik Klaus Fuchs, kes oli töötanud nii brittide kui ka USA tuumarelvaprojekti juures.

Karistuse kergendamise nimel uurijatega kokkuleppele läinud Fuchs andis üles veel kaks Los Alamoses tuumaprojektiga töötanud spiooni, kes omakorda paljastasid info lõplikud üleandjad: Julius ja Ethel Rosenbergi. Luurajate töö kiirendas NSVLi tuumarelva valmimist ja viis aastakümneid kestnud tuumariikide vastasseisu ehk külma sõjani.

Pearl Harbor

1941. aasta 7. detsembril sai Jaapani õhuväe pommitajate üllatusrünnakus USA Hawaii mereväebaasile Pearl Harborile surma 2459 Ühendriikide sõdurit ja riik kisti Teise maailmasõtta.

Rünnak tabas ettevalmistamata baasi üllatusena vaatamata asjaolule, et pelgalt nädal varem oli Jaava saare sõjaväeatašee hoiatanud Washingtoni võimalikust jaapanlaste rünnakust. Hilisem uurimine tuvastas, et eelhoiatus oli ameeriklastel tegelikult olemas teistestki allikatest, sealhulgas iseenda riskianalüütikutelt, ent see ei jõudnud ebaadekvaatse infojagamise ja luureasutuste omavahelise konkurentsi tõttu pealinna.

Pearl Harbori luurealastest katastroofist sai hiljem üks ajendeid Luure Keskagentuuri (CIA) loomiseks.

Kuuepäevane sõda

Iisraeli armee võit 1967. aasta juunis peetud kuuepäevases sõjas ülekaalukate araablastest liitlaste Egiptuse, Süüria ja Jordaania vastu tagas mitte ainult väikeriigi allesjäämise, vaid ka Siinai poolsaare, Läänekalda ja Jeruusalemma vanalinna jäämise Iisraelile.

Juudiriigi üks edu sambaid oli Mossadi agent Eli Cohen, kes infiltreerus Süüria võimuringkondadesse ja töötas aastaid kaitseministri nõunikuna. Cohen ei edastanud mitte üksnes väärtuslikku luureinfot, vaid tegi oma nõuannetega Süüria armeele suuri karuteeneid. Ühel korral külastas ta Golani kõrgustikel Süüria positsioone ja andis käsu sõdurite kaitsmiseks päikese eest sinna puud istutada. Puid kasutas seejärel sihtmärgina Iisraeli suurtükivägi.

Tagasi üles