Naiskadett: tahan teha asju meestest paremini

Kärt Praks. Foto: Toomas Tatar

Kõrgemas sõjakoolis teist kõrgharidust omandav Kärt Praks (26) võiks olla ürituste korraldaja, profisportlane või kasvatada õdusas maakohas lambaid. Aga ta ei tee seda. Juba teist aastat järjest on Praks kõrgemas sõjakoolis oma kursuse parim mereväekadett. Tulevane navigatsiooniohvitser rääkis Riigikaitse.ee-le, mis ajendas teda minema ajateenistusse, Scoutspataljoni ja lõpuks mereväkke.

Milline kolmanda kursuse mereväekadeti elu välja näeb?

August lõppes meile just pika mere-praktikaga. Kevadeni on meil viis päeva nädalas mereakadeemia tunnid. Järgmine kord läheme merele kevadel – siis on juba vahiohvitseri praktika.

Kärt Praks. Foto: Toomas Tatar

Kas kadeti elu sarnaneb tudengi omaga või on see midagi hoopis muud?

See on ikka kardinaalselt teine. Ma olen varem lõpetanud Tallinna Ülikooli tervise- ja sporditeaduste instituudi ja kui mõtlesin, et teen nüüd teise kõrghariduse juurde, siis lootsin, et Tartu – äkki saab nautida mõnusat tudengielu.

Kadett ei tohi ühestki tunnist puududa nii, et ei ole tervislikku vabastust. Kooli jooksul on neid loenguid, et ärkad hommikul metsas telgis ja oled järgmised neli nädalat veel seal. Teisel kursusel käisime palju simulatsioonikeskuses – hommikul läksime ja sõitsime lõunani «laevaga» ringi. Tuba on suuri ekraane täis ja tõesti tekib merehaigus, kui õppejõud on otsustanud, et on torm.

Millal ja kuidas saite aru, et teid tõmbab militaarmaailm?

Mul oli keskkooli ajal kaitseliitlasest peigmees, kes kavatses kõik nädalavahetused, mis mina planeerisin meile ägedateks, metsas veeta. See oli minu jaoks üsna arusaamatu. Mul ei olnud koolis riigikaitseõpet ja see kõik oli kauge maa.

Mu vanemad on sündinud 1960ndatel-1970ndatel, neil ei olnud kaitseväest mingit positiivset kuvandit. 24. veebruari hommikuks saadeti mind tihti vanavanemate juurde. Nemad panid alati vara teleka käima, olid traditsioonilised kiluleivad, lipp laual. Nad on põlvkond tagasi, nad väärtustasid kõike seda.

Kui ma ülikooli astusin, siis mõtlesin, et astun Naiskodukaitsesse. Õige pea sai selgeks, et sellest jääb väheks – ma sooviks rohkem panustada. Minu jaoks oli hästi oluline, et mu töökoht saaks olema äge. Et ma ei peaks istuma hommikul arvuti taha ja hakkama tuima tööd tegema, et kella viit oodata.

Lõpetasin ülikooli ära ja mõtlesin, et kui proovin ajateenistust, siis see ei maksa mulle midagi. Proovisin ja meeldis.

Läksite ajateenistusse 2012. aasta sügisel, kui naiste ajateenistus polnud isegi veel seadusse kirjutatud. Mis ajateenistuse juures tagantjärele kõige raskem oli?

Kui sa tahad oma päevaemotsioone kellegagi jagada, siis sellest ei saa keegi väljaspool aru. Võisin ju emale vaimustusega rääkida, et olime viis päeva metsas ja magasime kokku ainult kaheksa tundi, aga ta ei mõista seda samamoodi. Füüsilisi raskusi ma küll ei tundnud.

Kõrgharitud tütarlaps, ajateenistus äsja seljataga. Ometi läksite sealt otsejoones Scoutspataljoni?

Ma olin aega teeninud ainult kaheksa kuud ja mul oli aukartus sõjakooli ees. Mõtlesin, et kui sinna õppima lähen, siis tahan olla väga hea, mitte keskmiste seas. Tahan minna nii, et tunnen end tulevastes valdkondades kindlalt.

Päris paljud minu arvates väga julged naised, kes on läbinud ainult ajateenistuse sõduri baaskursuse osa, on tulnud sõjakooli. Mina arvan, et see pole päris õige. Kui sa juba valid endale elukutse, siis ole noormeestega võrdne. Nemad on läbinud minimaalselt kaheksa kuud ja kui proovid oma kolmekuulise kogemusega võrdne olla – see on väga raske.

Eesti ei ole sõjaline suurjõud. Merel oleme esindatud ainult väga spetsiifiliste võimetega. Teie otsustasite sõjakoolis just mereväe eriala kasuks.

Mulle ei sümpatiseerinud rotatsioon, nii nagu see toimub iga kolme aasta tagant maaväes. Teisest küljest mulle meeldis, et töökoht saab olema Tallinnas, kollektiiv on piisavalt väike. Laeva meeskond on ainult 40 inimese ringis. See on alati üks ja seesama meeskond, nad on kokku harjutanud ja töötavadki igapäevaselt koos.

Aga kas see ei tähenda mitte pikki missioone teistel meredel?

See ongi üks neid asju, mis mereväelasi paelub. Olen kindel, et kõik mu kursusekaaslased – meid on kokku seitse – saavad sõita NATO miinitõrjegrupis.

Suures plaanis saab pärast kooli lõppu igaühest meist navigatsiooniohvitser ehk tsiviilmaailma mõistes tüürimees. Reaalsus on see, et noor ohvitser pärast kooli lõppu tegelikult ikkagi päris üksinda sillas ei ole. Ta sõidab mõne kuu koos mõne vanema ohvitseriga.

Kärt Praks. Foto: Toomas Tatar

Milline hakkab teie elu ohvitserina välja nägema?

Navigatsioonihooaeg, mis on sõitvale ohvitserile kõige põnevam aeg – tõeline kirss tordil, mida ta on terve talve oodanud –, on kevadest oktoobri või novembrini. Talv möödubki suveks ettevalmistustöid tehes.

Navigatsiooniohvitser teeb kõik kaardid korda, mis on päris suur töö. Veeteede amet viib igal aastal mingisuguseid muudatusi ellu – pannakse uued poid ja kõik kaardistatakse. Neid muudatusi hakkadki oma paberkaardile kandma. See on täiesti käsitöö. Igal laeval on oma kaardid ja sinu kaarti kasutavad ka teised sõitvad ohvitserid.

Suvine aeg möödubki enamjaolt sõites. Eestis olles tullakse nädalavahetuseks koju, aga planeerida endale igal õhtul näiteks jooksmaminekut – seda ei saa.

Kui suurt rolli sport teie jaoks mängib?

Ma ei mäletagi viimast korda, kui ostsin endale riideid, mis ei ole spordiriided. Kui hommikul ärkad, paned vormi selga. Ma proovin kindlasti iga päev leida aega füüsiliseks tegevuseks. Ma olen leidnud, et mida paremas füüsilises vormis ma olen, seda raskemini jõuavad minuni stressirohked momendid.

Lugesin, et saite NATO testis 372 punkti. See näitab ülihead vormi. Samal ajal kukub umbes viiendik meestest igal aastal ajateenistusest välja. Kuidas te sellele vaatate?

Mu isa on olnud hästi pikka aega judo-treener ja kui tema hakkas 15 aastat tagasi rääkima, et poisid ei ole enam need, kes nad olid varem, siis ma ei saanud sellest jutust üldse aru.

Nüüd ma näen, et inimesed on muutunud nii palju laisemaks. Neil on nii sügavalt ükskõik, et nad ei jõua ka kõige elementaarsemaid asju teha. Kui sul on juba füüsiliselt raske, siis on ka emotsionaalselt. Kui füüsiliselt suudad kõigega toime tulla, on päris suur võimalus, et ka tuju on hea.

Tean mõnda inimest, kes kukkus teenistusest välja, kui mina teenisin. Ja kui ma mõtlen sellele, mida nad praegu teevad, siis nad ei taha oma elult ka praegu rohkem kui tollal. Ma arvan, et kui oled edasipüüdlik inimene, siis hoolimata sellest, et sa ajateenistusse minna ei soovi, teed asju nii, et annad endast maksimumi.

Tunnete te, et naiskaitseväelasena peate vastama kuidagi kõrgematele normidele?

Jah, muidugi. Sa pead tegema asju sama hästi kui kõik mehed, või natuke paremini. Alles siis võid sa suu lahti teha. Võib-olla ma olen enda suhtes päris kriitiline ka, aga niikaua, kui ma ei ole teinud asju noormeestega võrdselt hästi, ma niisama ei klähvi.

Ma tõepoolest tahan olla kas sama hea või parem. Ma arvan, et see on mul siiamaani õnnestunud. Meil on koolis hästi tore traditsioon kuulutada iga semestri lõpus välja parim õppur. Ma olen õnneks siiamaani kaks aastat kõik parima õppuri karikad ära võtnud.

Kui palju kordi olete mõelnud, et nüüd aitab?

Mitte kunagi. Mulle ei meenu ükski asi, mida olen alustanud ja siis pooleli jätnud. Ma ei ole tahtnud kunagi endale tunnistada, et olen teinud vale valiku.

Mis on need asjad, mida olete tänu militaarmaailmale enda kohta õppinud?

Tuleb välja, et ma olen päris kärsitu. Mulle meeldib, kui olukorrad lahenevad kiiresti, mulle kunagi ei meeldi settimisaeg. Ma olen palju vähem konkreetne kui näiteks ülemad, keda austan ja kellest lugu pean. Loodan, et ühel päeval oskan olla sama konkreetne ja teha otsuseid, mis ei pruugi kõigile meeldida.

Kas kõik naised saaksidkaitseväes hakkama?

Muidugi ei saa. Ka kõik mehed ei saa. Siin ei ole mingeid kindlaid iseloomujooni, vaid kui sa mingit asja piisavalt tahad, siis saad selle alati. Kindlasti tuleks kasuks see, kui sa ei võta asju väga isiklikult ja pigem analüüsid juhtumit juhtumi vaatenurgast, mitte läbi enda tegevuse. Aga enesekriitika on päris ausalt edasiviiv jõud. Usun, et see viib inimesi rohkem edasi, kui endale pidevalt pai tegemine.

Kõige ägedam asi, mida karjääri jooksul olete kogenud?

Meil oli Nursis rühmakursus, kus sa õpid linnalahingus kolme jagu liigutama. Naisterahvana pead sa niikuinii tegema kõvemat häält, et keegi sind kuuleks. Kui oled rühmaülemana asja sees, siis ei kontrolli oma kõnepruuki enam. Kõik kursusekaaslased teavad, et ma olen pigem liiga korralik. Aga siis olin täiega möllus. Tund aega hullu jooksmist, planeerimist ja mõtlemist.

Kas te ennast lahinguolukorras ka ette kujutate?

Ei. Olen sellele mõelnud, aga mul ei ole hakanud peas mingit filmi jooksma, et kuidas see päriselt välja näeb. Oma perekonnas olen küll aru saanud, et kui on mingid tõesti halvad olukorrad, siis suudan neid juhtida paremini kui teised. Olen julgenud võtta mingisuguseid riske või otsuseid, mis võib-olla ei ole head, aga vähemalt oled võtnud vastu otsuse ja saad edasi liikuda.

Eestis on veel vähe kõrgemaid naisohvitsere. Kes on teie eeskujud?

Kindlasti üks eeskuju, kes käib minuga läbi elu, on mu keskkooli muusikaõpetaja. Üks kõige värvikamaid naisi, otsekohene ja samal ajal siiras.

Muidugi on eeskujusid ka kaitseväest, näiteks mu ajateenistuse esimene ülem avaldab siiamaani muljet.

Tänavu olin üliõpilaste suvemängudel. Olin tulnud just leilivõtmise võistluselt ja jahtusin õues. Siis tulid kaks noormeest ja üks ütles teisele mingi fraasi. Teine poiss vastas, et jaa – leitnant Rembel (leitnant Mait Rembel – O. K). Nad rääkisid sellest ülemast, kes mulle eeskujuks on. Tähendab, et ta on inspireerinud paljusid inimesi, ka neid, kes ei ole enam üldse kaitseväega seotud.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras on öelnud, et järgmise kümnendi jooksul võiks ajateenistus muutuda Eestis ka naistele kohustuslikuks. Jagate te seda mõtet?

Naised peaksid küll võrdväärselt meestega riigikaitsesse panustama. Aga kas see saaks toimuma täpselt samadel alustel nagu meestel? Selles ma nii kindel ei ole. Miskipärast arvan, et sellega seoses läheksid meie standardid baasnõudmistele madalamaks. Me hakkasime kõigilt nõudma madalamat tulemust.

Kuidas siis võiks või peaks suurendama naiste osalust riigikaitses?

Mul on hästi hea meel näha, kuidas viimastel aastatel on Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu astujate soov tugevalt tõusnud, sealhulgas [ka viimasesse] naiste oma. Kindlasti proovige, Kaitseliitu ei pea kartma.

Mis on kõige meeldejäävam reaktsioon, mille osaliseks olete saanud, kui inimesed saavad teada, et olete kaitseväelane?

Inimesed ikka pigem üllatuvad. See on alati asi, mida ütlen uhkusega. Kui tutvun kellegagi, kes on päästja või politseinik, tekib mul nendega alati hea side. Mul on hea meel, kui on inimesi, kes on oma töö üle uhked.

Te ei ole kogenud eelarvamusi?

Neid jätkub igaks päevaks. Kuna naisi ei ole kaitseväes väga palju, siis ikka keegi üllatub. Aga kuna ma ise tahan teiste suhtes alati selline olla, et nende elukutse või auto, millega nad sõidavad, ei looks mulle mingeid järgnevaid arvamusi sellest inimesest, siis usun, et ma ise ka ei loo mingeid eelarvamusi, kui ütlen, et tahan saada mereväeohvitseriks. Ma arvan, et praegu – aastal 2016 – arvavad inimesed ohvitseri ametist pigem hästi.

Mis näpunäited annaksite neile noortele, kes mõtlevad, et tahaks saada kaitseväelaseks?

Ma loodan, et neil on võimalus läbida koolis riigikaitseõpetus, sest see annab väga hea pildi, milline võib ohvitseri karjäär välja näha. Mind ei ole kunagi pelutanud riigitöö ja mulle tundus väga huvitav, kuidas saab õppida juhiks ja kuidas saab õppida juhtima. Olin üsna kindel, et juhiks sünnitakse, aga ei – midagi saab õppida ka.

Mis see juhiks saamise imevalem on?

Oi, imevalemit vist ei ole. Tööd tuleb teha!