Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Silva Kiili: naistel on kaitseväkke minekuks vaja topeltjulgust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Teadur ja kaitseliitlane Silva Kiili on uurinud lähemalt väljakutseid, mis on seotud naiste osalusega panustamisel kaitsestruktuuridesse. Kiili sõnul peab suurim muutus toimuma nii ühiskonna kui ka militaarorganisatsioonide hoiakutes, et naiste panus suureneks.

Olete uurinud naiste motivatsiooni osaleda Kaitseliidu ja ka kaitseväe töös. Millised on naiste jaoks kõige olulisemad tegurid, mis panevad neid relvajõududes teenima?

Naisi, nii nagu ka mehi, motiveerivad eelkõige soov panustada kodu ja perekonna, riigi ja rahva turvalisusesse. Minu hiljuti läbi viidud uurimus näitas, et patriootlikud väärtused ei sõltu soost. Olulist rolli omavad seejuures perekond, kool, sõbrad, kogemus noorteorganisatsioonidest.

Vabatahtlikult ajateenistusse tulnud naised tõid välja soovi arendada ennast kaitseväe valdkonnas ning teha professionaalset karjääri. Eeskujude olemasolu, lähedaste toetus ning eelnevad teadmised ja kogemused militaarvaldkonnast olid sageli eelduseks ajateenistusse mineku otsuse langetamisel.

Motivatsioon ajas muutub sedavõrd, kuivõrd muutub keskkond meie ümber: näitab ju praktika, et kriisisituatsioonides, olgu selleks siis aprillirahutused või Ukraina sündmused, tõuseb ka Kaitseliiduga liitujate arv.

Mis on suurimad takistused või probleemid, mille pärast see valdkond naiste jaoks kaugeks jääb või neid ükskõikseks jätab?

Ei saa öelda, et see kõiki naisi ükskõikseks jätab: praegu on kaitseväes 10 protsenti ja Kaitseliidus 20 protsenti naisi. Norras näiteks on naisi kaitseväes juba üle 30 protsendi ning tõus jätkub. See on ennekõike ühiskonna hoiakute küsimus.

Me oleme Eestis paljuski traditsioonilistes soorollides kinni, kus naiste ülesandeks on hoolitseda eelkõige kodu ja laste eest, samas kui sõjavägi on endiselt füüsilist tugevust ja vaprust hindav meestekeskne organisatsioon. Sellisse organisatsiooni sisenemine nõuab naistelt topeltjulgust, kuna karjääriredelil tõustes peavad nad ennast tõestama ennekõike meeste ees.

Mida saaks Eesti riik teha, et militaarorganisatsioonid oleks ka naistele atraktiivsemad või kas riik peaks üldse sellega tegelema?

Kaitsevägi nagu ka iga teine organisatsioon vajab enda spetsiifikast lähtudes parimaid töötajaid, st füüsiliselt ja vaimselt tugevaid ning sisemiselt motiveeritud professionaale. Naiste aktiivsem kaasamine, nende potentsiaali ja teadmiste kasutamine kaitseväelistes tegevustes aitab suurendada konkurentsi ning leida võimekaid talente lisaks meestele ka naiste hulgast.

Norras, kus ajateenistus on kohustuslik nii naistele kui meestele, on teenistusse minemiseks korraldatud sisuliselt konkurss, kus selekteeritakse välja just kaitseväe jaoks enim sobivad kandidaadid. Selline lähenemine välistab ka liigse ressursikulu, sest ajateenistuse katkestajaid on vähem.

Samal ajal annavad kaitseväes omandatud oskused naistele võimaluse toimetulekuks kriisi- ja konfliktiolukordades. Praegu seisab Eesti lisaks veel tõsiasja ees, et aastaks 2022 on kutsealuste noormeeste arv vähenenud neljandiku võrra, seega oleme nii või teisiti küsimuse ees – kuidas edasi?

Selleks, et meelitada rohkem naisi ajateenistusse, on mõningad muutused küll vajalikud varustuse ja taristu osas, kuid suurim muutus peab siiski toimuma hoiakutes, seda nii ühiskonnas kui militaarorganisatsioonis endas.

Milliseid muutusi olete tähele pannud, tänu millele on muutunud naiste ja ilmselt ka meeste huvi neis teenida?

Nagu ma mainisin, on huvi militaarorganisatsioonidesse panustada küll tõusnud nii meeste kui naiste hulgas, kuid samas näitab statistika, et ajateenistusest väljalangenute arv on suur ja naisi, kes karjääri jätkata sooviks, on vähe.

2014. aastal lõpetas 45 vabatahtlikult ajateenistusse läinud naisest ajateenistuse 18. Osa neist, kes tulid sooviga jätkata kaitseväelist karjääri, loobusid sellest mõttest. Sõjalist haridust on hetkel omandamas ainult seitse naiskadetti.

Milline on militaarorganisatsioonide enda suhtumine naistesse, kas see peaks muutuma?

Militaarorganisatsioonis töötavad inimesed on osa meie ühiskonnast oma arusaamade ja hoiakutega, seega siin üldistada ei saa. On nii neid, kes ütlevad, et naised ei peaks sõjalistes konfliktides osalema, seega pole nende koht kaitseväes, kui neid, kes seda pooldavad.

Minu seisukoht on, et ka naisel peab olema valikuvõimalus, millise tee ta omale valib, ning seda valikut tuleb austada. Ajateenistuse läbinud naistest enamik jäi oma otsusega see raske tee läbi käia rahule – teadmised ja oskused, mis sealt saadakse, tulevad praeguses ebaturvalises maailmas kindlasti kasuks.

Heaks näiteks siinkohal on Ukraina naisorganisatsioon (Українська жіноча варта), mille tekkimise peamiseks põhjuseks oli naiste aktiivsuse hüppeline tõus kriisisituatsiooni puhkedes riigis (Maidani sündmused).

Et Ukraina sõjaväeline struktuur piirab naistele ettenähtud ametikohti – traditsiooniliselt on naistele meediku- või kokakohad ning logistikaerialad –, oli lihtsam luua kodanikualgatuse korras vabatahtlikke naisi ühendav ja vabatahtlikel spetsialiseerumisvalikutel põhinev ning vajalikku väljaõpet korraldav organisatsioon.

USA erukolonel Karl E. Friedl püstitab hüpoteetilise situatsiooni, kus arutletakse meeste integreerimise teemal naistest koosnevasse kaitseväkke.

Lühiajalisem stressitaluvus, kõrgem südamehaiguste risk, riskikäitumine, meelemürkidest tingitud probleemid, kalduvus agressiivsusele ja seksuaalse ahistamise teema – erukoloneli arvates oleks naistel piisavalt argumente mehi kaitseväkke mitte lubada ning ta rõhutab, et on aeg lõpetada naiste nõrkade kohtade otsimine ning keskenduda pigem parima väljundi saavutamisele nii mees- kui naiskaitseväelaste puhul. Ainult nii on võimalik muuta militaarkultuuri ja võtta vastu mitmekesisusest tulenevat kõrgemat efektiivsust.

Tagasi üles