Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kambavaim ületab võsa vahel kõik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rapla naiskodukaitsjad Triin Tähtla (vasakult), Marju Prosin ja Evelyn Gold. Puudub võistkonna neljas liige Reelika Rohuste. | FOTO: Siim Solman / Raplamaa Sõnumid

Naised müttavad, mehed on kodus ja hoiavad lapsi, naeravad Naiskodukaitse Rapla ringkonna esindajad, kui küsida neilt moodsa aja soorollide kohta perekonnas. Augusti alguses jäi neil seljataha tänavune Pitka luureretk – naised möllasid võsa vahel, kaasad jäid aga kodukollet valvama.

Päris finišini neljaliikmeline naiskond koosseisus Triin Tähtla, Marju Prosin, Evelyn Gold ja Reelika Rohuste küll ei jõudnud, vaid jätsid umbes kahe kolmandiku peal ponnistuse pooleli. Väsimus, magamatus ja läbivettinud sokid nõudsid oma. Kuid vähemalt võeti otsus vastu ühehäälselt.

Tõehetk jõudis naisteni öösel, kui nad jõudsid ühte järjekordsesse kontrollpunkti. Kell lähenes kolmele ja järgmine punkt terendas 15 kilomeetri kaugusel. Ees ootamas raba ja pikem periood magamatust, ajalimiit samas kuklas tiksumas.

«Meil oli arvamus, et kui hiljaks jääd, siis ei saa ülesannet enam teha,» selgitavad nad. «Kuigi pärast tuli välja, et oleks saanud ka vahele jätta. Aga meie seda siis ei teadnud.»

Luurematka põhimõte oli lihtne: liikuda varjatult, mis tähendab, et vältida tuleb kõiki avalikke teid ja püsima peab nii märkamatuna kui võimalik. Vastasel juhul lähevad elud maha. Kui põrkadki mõne konkurendi otsa, siis suhelda ei tohi. Ehkki nagu ütlevad Rapla naised: vähemalt annab see meelekindlust, et oled õigel teel.

Naisterahvastele mingit allahindlust ei tehtud. Kaasas ikka täisvarustus, mida igas vahepunktis kontrolliti. Kohustuslikud elemendid, millele lisandus igaühe vabal valikul ka mugavusvarustus. Nelja päeva toiduvaru pidi igaühel endal kaasas olema: supid, kiirnuudlid, kommid, pähklid.

Kodukaitsjad räägivad, et ootasid punktides tegelikult raskemaid ülesandeid. Näiteks pidid nad mõlemast relvast tulistama. Sõna «relv» on nimelt mitmuses.

«Kaks relva olid kohustuslikud: automaat ja püstol,» ütleb Tähtla. Varustuse kogumass oli seega 16 kilo –  pluss neli kilo automaadi arvelt. Viimane oli siiski Galil, mitte AK. Ligi kilo võitu seegi!

Raplamaa karm maastik osalisi ei hellitanud. Pidevalt tuli pista rinda tiheda alusmetsa, võsa ja rägastikuga. Ei mingit männikut ega kanarbikku – säärast idüllilist vaatepilti võiks naiste hinnangul pigem kusagilt Põlvamaalt otsida. «Üks tuttav kohtunik ütles – teades-tundes Rapla kandi metsasid, võtab ta pigem osa just kohtuniku, mitte võistlejana,» meenutab Tähtla.

Naiskodukaitsjad oletavad, et karm loodus võis olla ka üks põhjus, miks päris mitmed välismaised võistkonnad pingutuse pooleli jätsid. «Osa neist polnud Pitka kohta midagi lugenudki. Mõtlesidki, et tulevad siia tšillima-grillima,» pakub Prosin. «Ei osanud oodata, et ees on tõsine mets ja raba.»

Võõramaa külalistest katkestasid näiteks Ameerika Ühendriikide rahvuskaartlased, kaks üksust Poolast, rootslased, leedukad ja inglased.

«Kogu aeg olid jalad märjad. Selg hakkas valutama, valisime vale koti,» kirjeldavad nad katsumusi. Raplamaa naised pole aga papist piigad – igaüks Pitka retkele niisama lihtsalt ei pääsegi. Ei ole nii, et paned end kirja ja lähed. Õigus osaleda tuleb välja võidelda. Sellega said naised hakkama Naiskodukaitse koormusmatkal, mille nende kamp kinni panni. Preemia – osalemine Pitka luureretkel.

Kambavaim ja oskus teha koostööd on midagi, mille üle Tähtla, Prosin, Gold ja Rohuste uhkust tunnevad. «Oluline on meeskond ja positiivsus,» ütleb Tähtla. «Kui ikka suudad raskes olukorras nalja teha, annab see jõudu, viib edasi.»

Isegi katkestamine toimus huumoriga. «Soomlased ka ei saanud aru, et te ju katkestasite, miks teil suu kõrvuni,» meenutavad naised. Loobumise hetkel oli Rapla naiskond üldarvestuses 12. kohal.

Kodukaitsjate teisipäeva varahommikul alanud retk jäi pooleli neljapäeva öösel, ametlik lõpp olnuks laupäeva hommikul. «Aga kui sõitsime oma asju ära viima ja nägime rassivaid mehi, siis üldse ei kadestanud neid,» tõdeb Gold. «Mööda põldu tassisid oma kraami. Kui lõpuks nägime, mis hinnaga nad finišisse jõudsid…»

Peale Raplamaa amatsoonide olid võistlustules ka Valga naiskodukaitsjad. Nemad jõudsid ka finišisisse, kuid mitte omaenda nime all, vaid Kaitseliidu Valgamaa maleva koosseisus. Tulemuseks 16. koht.

Ikkagi tekib küsimus, mis sunnib neid täiesti vabal tahtel päevadeks «võsa vahele»? «Ütlesin mehele, et olen naiskodukaitsja, olen selleks kohustatud,» muigab Prosin. Ka siis, kui kunagi peaks tekkima mõni tõsisem olukord.

Tagasi üles