Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas kosmoses sõda pidada?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Florida õhtutaevas on näha Cape Canaveralilt raketiga üles saadetud positsioneerimissatelliiti, millele leidub nii sõjalist kui tsiviilkasutust. | FOTO: Reuters/Scanpix

Sõjaväelastele on kosmosest kasu mitmel moel – kahtlemata on tähtis satelliitside ja GPSi abil navigeerimine, rääkimata lõpututest võimalustest, mida pakuvad luuresatelliidid. No ja olgem ausad, kuna sõjas tuleb ette ohtralt ootamist, siis ei ütleks ju ükski sõdur ära satelliittelevisiooni hüvedest.

Teise riigi satelliidi ründamine on tegelikult väga lihtne. Igale tehiskaaslasele teeb kahju nii lähedal toimuv plahvatus kui ka suure, justkui püssikuulina mõjuva metallitükiga kokku põrkamine. Mõlemal juhul tuleb oma raketiga aga vastaseni jõuda ja selleks on valida kahe variandi vahel.

Esimene võimalus on satelliidi orbiidi järgimine ja teine võimalus satelliidi orbiidiga ristuva orbiidi kasutamine. Kolmas ja ilmselt kõige lihtsam variant on jääda maa peale ja häirida seda, kuidas vastane oma satelliidiga suhtleb, või «pimestada» satelliiti näiteks laserikiirega. Tõsi, viimane on pigem teoreetiline variant.

USA on kosmosesõjanduse pioneer ning selles vallas toimus esimene katsetus juba aastal 1958. Aastake hiljem suutsid ameeriklased oma raketi manööverdada 251 kilomeetri kõrgusel tiirelnud Explorer VI satelliidi juurde. Kuna rakett oli varustatud tuumalõhkepeaga, polnud puudu jäänud 6,4 kilomeetrist lugu – plahvatus oleks tehiskaaslase ikkagi rivist välja löönud.

1970ndate lõpus alustas USA järjekorras kolmanda satelliitide hävitamiseks mõeldud relvasüsteemi arendamist. Selle tulemusena lasti 1985. aastal alla P78-1 Solowind satelliit, pärast mida valitses kosmoses mõnda aega rahu. Oma osa oli mõistagi sellel, et vaid kolm aastat hiljem tõmbas kongress kosmose-

sõja hirmus kogu programmile kriipsu peale ning hiljem pakkis Nõukogude Liit juba asju kokku.

Ent ega venelasedki käed rüpes istunud. Rahu armastavale riigile kohaselt kandis nende esimene satelliidihävitaja nime Истребитель Спутников ja tugines esiti kontinentidevahelisele ballistilisele raketile.

1960ndatel loodud hävitajal oli paraku paar puudujääki – esiteks ei küündinud raketid kõrgemale kui 2000 kilomeetrit ja teiseks võttis neil satelliidi orbiidile saamine aega kolm kuni viis tundi ehk vähemalt kaks tiiru ümber maakera. Ja see andis vastasele võimaluse oma satelliidiga eest ära minna.

Ei kulunud kaua, et venelased sellest aru saaksid ja vaid 20 aastat hiljem hakkasidki nad arendama satelliidihävitaja IS-MU, mis suutis tabada ka orbiidil liikuvaid tehiskaaslasi. Valmis sai süsteem 1991. aastal ja oli kasutusel kuni 1993. aastani.

1980ndate keskpaigas alustati ka programmiga Narjad, mille raketid UR-100NU olid võimsamad ja suutsid viia mitu lõhkekeha kuni 40 000 kilomeetri kõrgusele ja ka mitme satelliidi juurde. Teadaolevalt on seda süsteemi testitud 1990ndate alguses vaid paar korda ja selle kohta infot pole, kas jõuti lõhkekehade plahvatusteni.

Peaaegu sama tagasihoidlik oli ka lennukitelt startiva süsteemi Kontakt saatus, mis lõpetati pärast viieaastast uurimistööd 1989. aastal. Süsteemi raketid pidid lendu minema modifitseeritud MIG-31D pardalt ja lendama 600, hiljem 1500 kilomeetri kõrgusele. Eesmärgiks oli aga seatud 36 tunniga 24 satelliidi hävitamine.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kadus vajadus orbiidile lõhkekehi saata ja nii transformeerus militaarne UR-100NU Rockotiks. Sellega saadetakse tänaseni kõikide soovijate satelliite maalähedasele orbiidile ning geostatsionaarsele orbiidile on Briz-M-i õlul jõudnud sadakond satelliiti.

Pärast külma sõja lõppu valitses kosmoses ligikaudu 22 aastat rahu, ent sellele tegi 2007. aasta jaanuaris lõpu Hiina. Ballistilise keskmaaraketi abil hävitasid nad 865 kilomeetri kõrgusel ilmavaatlusjaama Feng Yun 1C. Satelliidi ja raketi kokkupõrkel tekkis ka ohtralt kosmoseprügi, täpsemalt 2317 golfipallist suuremat tükikest, mis ohustasid teisi tehiskaaslasi ja möödusid neli aastat hiljem napilt rahvusvahelisest kosmosejaamast ehk ISSist.

Kuigi kosmosest satelliitide alla toomine kõlab uhkelt, läks selleks siiski vaja vaid ballistilisi rakette ja radarisüsteemi ning selline võimekus on ju mitmel riigil. Kuna maalähedasel orbiidil on mitmeid luure- ka kommunikatsioonisatelliite, rääkimata rahvusvahelisest kosmosejaamast, tekitasid hiinlaste ettevõtmised märkimisväärset vastukaja.

Vaid aasta pärast hiinlasi startis USA sõjalaevalt Lake Erie ballistilise raketikaitsesüsteemi Aegis rakett SM-3, mis hävitas 247 kilomeetri kõrgusel katkise luuresatelliidi nimega USA-193. Ametlikult taheti operatsiooniga vältida satelliidi pardal olnud ohtliku kütuse levimist kaaslase sisenemisel atmosfääri.

Kuigi operatsioonil oli justkui üllas eesmärk, kaasnes sellega mõistagi veidi musklinäitamist. Muide, SM-3 rakettide lennulagi on suhteliselt ahtake, ulatudes väidetavalt 600 kilomeetrini, ja sel kõrgusel pole just ülearu palju satelliite. Ja see on ka põhjus, miks käib töö juba uute ja kõrgema lennuga rakettide nimel, et jõuda kõrguseni, kust võib leida sadakond Hiina ja Venemaa satelliiti.

Militaar- ja poliitilise maailma eesmärkide põimumisest ja paindumisest annab aimu asjaolu, et vaid paar nädalat enne seda, kui ameeriklased oma USA-193 alla lasid, tegi Venemaa koos Hiinaga ÜROs katse keelustada kosmoses relvade kasutamine, tuues põhjenduseks külma sõja kordumise… Ja USA oli sellele vastu.

Asi läheb veelgi huvitavamaks, kui hüpata edasi aastasse 2013, mil hiinlased lennutasid – vähemasti enda sõnul – taevasse raketi ühes teadusaparatuuriga. Ameeriklaste info kohaselt sellest reisist midagi kosmosesse maha ei jäänud ja trajektoori arvestades hakkasid nad asja eesmärgiks pidama hoopis raketikatsetust.

Väärib märkimist, et kui 2007. aastal suutsid hiinlased õhkida oma satelliidi 865 kilomeetri kõrgusel, siis kuus aastat hiljem jõudis nende rakett «veidi» kaugemale. Hiinlaste andmetel oli lennulaeks 10 000, ameeriklaste hinnangul aga suisa 23 000 kuni 36 000 kilomeetrit.

See viimane arv väärib aga tähelepanu, sest 35 786 kilomeetri kõrgusel asuval geostatsionaarsel orbiidil paiknevad satelliidid tunduvad maa pealt vaadatuna justkui paigal seisvat. Ja just seal asub suurem osa kommunikatsiooni- ja ilmasatelliitidest. Ja just seal – jällegi mitteametlikel andmetel – tegid hiinlased 2014. aastal ka teise katsetuse, mille eesmärgiks võib pidada satelliidi hävitamist.

Kes hakkas muretsema, kas kogu kosmoses jantimine võiks tuua lõpu näiteks GPSi abil navigeerimisele – mida kasutavad militaristide kõrval ju ka tsivilistid –, siis esialgu on see pigem ebatõenäoline. GPS-satelliite on taevas lihtsalt nii palju.

Seevastu USA armee sidesatelliitidele, mis asetsevad geostatsionaarsel orbiidil, saaks hiinlased teoreetiliselt kahju teha küll. Siinkohal on paslik mainida, et 2018. aastaks valmib Marshalli saartel Space Fence ehk Kosmosetara nime kandev radarisüsteem. Lockheed Martini ehitatud aparaadiga saavad ameeriklased avastada nii satelliitidele lähenevat kosmoseprügi kui ka näiteks Hiina rakette.

Tagasi üles