Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kosmoserelvade ajastu: kahur, luureseadmed ja GPS

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Francis Gary Powers, U2 lennuki mudel näpus, valmistumas USA senati ees tunnistusi andma. Tema allatulistamine Sverdlovski kohal oli üks tõukepunkte kosmoseluure arengule. | FOTO: Scanpix

August 2016. Maa orbiidil kihutab väsimatult ringi 1421 töötavat satelliiti. Samal ajal kui enamik neist põrgatab planeedi eri paikadesse taevakanaleid või sidet, on 242 tehiskaaslast sõjavägede teenistuses. Luuramine on vaid kübe sellest, mida need seadmed teha suudavad.

Kõik sai alguse Francis Gary Powersiga. Kui USA Luure Keskagentuuri (CIA) luurelennuki U2 piloot Powers 1960. aasta 1. mail 21 kilomeetri kõrgusel Sverdlovski kohal alla tulistati, läks käima üks külma sõja kuumimaid spionaažiskandaale.

NSVLi kohal piltluuret teinud U2 lennud keelati õige pea ja USA armee vajas kiiresti «uusi silmi». Lahendus peitus kosmoses. Vaid kolm aastat varem oli NSVL lennutanud orbiidile korvpallisuuruse Sputnik-1. Selle võimest ionosfääri tihedust mõõta polnud vormikandjaile palju tolku, ent ameeriklastel mõlkus mõttes midagi muud.

Aastatel 1960–1972 saadeti orbiidile rida koodnime Corona kandnud USA satelliite. Need tegid üle 800 000 ülesvõtte vaenulike riikide objektidest. Pildid tehti satelliitide sees olnud filmile, misjärel filmikanistrid väljastati ja need kukkusid langevarju abil alla. Hõljuvad filmirullid püüdis kinni transpordilennuk C-119 ning hiljem ilmutati need sõjaväele kasulikeks luurefotodeks.

Kuigi võidurelvastumine juba käis, sai see kosmoses uue hoo – militaarvaldkonnas. Praegu juhib miljardite eurode väärtuses salajast tipptehnikat kosmosest sõdureid, luurab, hoiab silma peal ballistilistel rakettidel, jagab oma ja segab teiste riikide sidet.

Kosmos on asendamatu

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud major Andres Helm-Rosin ütles, et tänapäeval leidub vaevalt sõjalist operatsiooni, milles ei kasutataks kosmose abi. Isegi kui sõdurid ei pruugi globaalpositsioneerimist (GPS) või satelliitsidet, eelneb igale operatsioonile pea alati ilmastikuvaatlus.

Tihti on operatsioonipaigad nii spetsiifilised, et kommertskasutuses ilmasatelliidid ei suuda piisavalt täpset infot hankida või ei saa neid piisavalt kauaks ühele paigale suunata. See teeb kosmosest armeedele olulise ala, kus iga riik tahab ise «silmi ja kõrvu» omada.

Reeglid on lihtsad. Kosmos algab kokkuleppeliselt 100 kilomeetri kõrguselt. Sellest kõrgemal ei ole objekt enam ühegi riigi suveräänses õhuruumis ja ühtki ülelendu ei pea kooskõlastama.

Tõsi, iga orbiidile saadetav satelliit tuleb kanda ÜRO kosmoseobjektide registrisse. Seega on satelliitide nimistu, nende liikumispiirkond ja kasutajad kõigile avalik teave. Saladus, mida riigid kiivalt kaitsta üritavad, on aga see, mis tehnikaga iga militaarsatelliit varustatud on ning mis tüüpi infot see krüpteeritult Maale saadab.

Seadusi napib

Võib tunduda üllatav, ent kosmose kasutamisel sõjalistel eesmärkidel on võrdlemisi vähe piiranguid. Neist peamine on 1967. aasta maailmaruumi leping, mis keelab allakirjutanuil viia Maa orbiidile või muudele taevakehadele tuumarelvi või massihävitusrelvi, näiteks bioloogilist relva.

«Kui tuumarelv paigutataks kosmosesse, siis selle vastu on väga raske võidelda,» põhjendas Helm-Rosin. Samuti on keelatud mis tahes relvade katsetamine ja sõjalised õppused. Kineetilised relvad ja näiteks ballistiliste rakettide vastase kaitse korraldamine kosmosest on aga lubatud.

Kuigi eraldi kosmosevägesid suurriikidel pole, on iga suurema riigi armee juures kosmose juhtimiskomponent, mis toetab saadud info abil ühendoperatsioone maal, õhus ja vees.

Maailma esimeseks kosmosesõjaks loetakse 1991. aasta Lahesõja operatsiooni Kõrbetorm, kus koalitsiooniväed lõid Iraagi armee annekteeritud Kuveidist välja suuresti tänu GPS-seadmete olemasolule.

Ilma maamärkideta kõrbes olnuks tankide ja soomusmasinate edasiliikumine vaevaline, kui neid ei oleks navigeerimisel ja sihitamisel toetanud Navstari GPS-satelliitide võrk.

Fookuses luure

Satelliitide kõige hinnalisem oskus on võime luurata. Piltluureinfot, mis satelliidi sensoritesse satub, saab kasutada mitmel eesmärgil: saada indikatsioone ohust, sihitada, hinnata vastase võimekust ja lahingukahjusid või saada teada lahinguruumi täpseid omadusi.

Üks satelliit hangib infot kindlalt sihtmärgilt ja kindlas elektromagnetilises skaalas, kuni ta väljub nägemisulatusest. Seejärel võtab objekti üle järgmine satelliit.

Piltluure pole piiratud pelgalt optilise fotoga ega sellega, mida näeb inimsilm. Kosmoses olevad radarid saadavad välja raadiolainete impulsse, mis põrkuvad objektidelt ja tagasi jõudes joonistavad pildi. Seetõttu suudab satelliidi-radar hankida infot sealt, kus foto oleks kasutu – teda ei häiri vihmapilved ega pimedus.

Kui satelliit mõõdab infrapunakiiri, saab selle abil aru temperatuurierinevustest, näiteks kas torus voolab õli või mitte või kas auto ja tuumareaktor töötavad. Prantsusmaale kuuluval satelliidil SPOT-4 on nii tundlik lühilaine infrapunaandur, et selle abil on võimalik eristada, milline vili põllul kasvab.

Teine satelliitide leib on signaalluure. Madalal orbiidil asuvad satelliidid koguvad õhukaitse- ja eelhoiatussignaale, eesmärgiga tuvastada nende saatja asukoht. Alati ei pea krüpteeritud signaali lahti muukimagi, vaid kõnekas on juba see, kui tihti keegi signaale edastab.

Erinevate hinnangute kohaselt kasvas satelliitside olulisus näiteks USA armee jaoks aastail 1991–2003 pea 30 korda. Kuigi militaarseid satelliitsidevõrke on erinevaid, on peamine neist USA mereväe hallatav 11 satelliidist koosnev UFO-süsteem. Sellel on kokku üle 20 000 kasutava terminali, jalaväelaste ja allveelaevade kõrval muu hulgas Valge Maja. Tõsi, viimasel kümnendil on armeede satelliitsidevajadus tõusnud sedavõrd kõrgele, et palju sellest käib läbi kommertssatelliitide.

GPSi abi pole lahinguväljal vaja mitte ainult selleks, et sõdurid vaenlase tulejoonele ära ei eksiks. Ka suur osa pomme on GPS-juhtimisel. Veelgi enam – GPS-satelliitidel on oluline roll selles, et üle maakera ühte ja sama aega hoida. Näiteks kasutatakse GPS-aega selleks, et sageduste vahetamisel hüppaks iga kommunikatsiooniterminal uuele sagedusele üle üheaegselt teistega.

Sõjaliste ilmasatelliitide eesmärk on toetada maa-, õhu- ja mereväeoperatsioonide planeerimist kohtades, kus puudub muu võimalus ilma ennustada. Näiteks võimaldab see ette aimata radioaktiivse pilve liikumist, mulla niiskuse ja pehmuse astet või jää paksust kohas, kus allveelaevad vajavad raketi laskmiseks positsioone.

Kineetiline relv ei tasu end ära

Seni teadaolevalt ainus katse kosmoses konventsionaalset kineetilist relva kasutada pärineb 1970ndatest. Toona paigaldas NSVL oma Saljut-3 kosmosejaama külge lennukite jaoks ehitatud 23 mm kahuri, plaaniga kaitsta jaama luuravate ja potentsiaalselt kahjustavate USA kosmoselaevade vastu.

Kahurist tulistati vaid ühel korral – vahetult enne kosmosejaama hülgamist ja atmosfääri kukkumist 24. jaanuaril 1974. See pole teada, kui tõhus relv oli, sest tulemused pole tänini avalikud.

Et kineetilise relva toimetamine orbiidile on kallis, kasutavad riigid konkurentide satelliitide otseseks kahjustamiseks muid meetodeid, näiteks kildrünnet. 2007. aasta 11. jaanuaril hävitas Hiina armee raketi abil oma 865 km kõrgusel orbiidil olnud vana ilmasatelliidi Feng Yun 1C. Satelliit purunes enam kui 900 tükiks, mis ähvardasid mitut töökorras satelliiti.

Kokkuvõttes eksisteerib rida nn kosmoseohte. Vaenujalal olevad riigid võivad püüda satelliite elektroonilise rünnakuga rivist välja lüüa või nende edastatavat infot maapealsete segajatega häirida. Ka füüsiline rünnak kosmoses pole välistatud.

Helm-Rosina sõnul on suurim potentsiaal lähitulevikus kosmosesse jõuda ilmselt laserrelvadel, millel on võime tekitada sihtmärgile termokahjustusi.

«Laserrelv ei ole endiselt valmis. Selle põhieesmärk oleks raketikaitse – see ei kaalu palju ega nõua laskemoona. Kui laserrelvastus hakkab kunagi olema piisavalt võimas, siis mõned riigid selle kindlasti kasutusele võtavad,» ütles Helm-Rosin.

Tagasi üles