Reagani tähtede sõda

Nancy ja Ronald Reagan tähistamas 1984. aasta 9. novembril Valgesse Majja tagasi valitud saamist. Foto: AP/Scanpix

George Lucase ülipopulaarse filmiseeria «Tähtede sõda» järjekorras kolmas film esilinastus 1983. aasta 25. mail. Üks teine tähtede sõda oli tol ajal algamas. Filmi esilinastus pole aga üldsegi mitte väheoluline fakt, sest tegelikult saigi too uus sõda nimetuse just kuulsa filmiprojekti järgi.

Selle Tähesõdade programmi kuulutas välja USA president Ronald Reagan 1983. aasta 23. märtsil. Ametlikult kandis projekt nime «Strateegilise kaitse algatus», kuid üsna kiirelt hakati seda nimetama just Reagani tähtede sõjaks. Reagan ise ei kasutanud seda nimetust kunagi, sest eriti meeldis selline nimevorm NSVLi juhtidele, kelle eesmärgiks oli algatust naeruvääristada.

Reagani soovi oli kaitsta USAd ennekõike NSVLi ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni eest. Plaan nägi ette tuumarelva kandmise võimekusega ballistiliste rakettide abil tõrjesüsteemi loomist kosmosesse. Aasta hiljem loodi USA kaitseministeeriumi juurde ka organisatsioon, mille ülesandeks sai programmi juhtimine. Kuigi Reagan rääkis programmist nii esimesel kui teisel ametiajal, ei saanud see kunagi teoks. Juba üsna alguspäevil räägiti, et see on utoopiline. 1980ndate lõpul sai selgeks, et kulub kümme aastat, saamaks teada, kas USA on selleks üldse võimeline. 1993. aastal otsustas president Bill Clinton selle lõpetada.

Nii lihtsustades ei tundu Tähesõda­de programm sugugi ajalooliselt oluline, kuid tegelikult oli see üks põhjus, miks Reaganit peetakse viimaste aastakümnete üheks edukamaks USA presidendiks. Programmi ennast peetakse üheks NSVLi lagundajaks. Nimelt avas Reagan sellega külma sõja ajal uue võidurelvastumise rinde. Sellise, mis tolle aja kohta oli utoopiline ja pidi ka maksma palju. Loomulikult ei saanud NSVL ameeriklastest kehvem olla ja pidi üritama arengutega kaasas käia. Tolle ajani oli kehtinud vastastikku tagatud hävingu (MAD, lühend tähendab inglise keeles ühtlasi ka hullu – toim) doktriin, mis hoidis üleval tuumaheidutust, et kumbki pool ei julgeks enda kasutuses olevat arsenali käiku lasta.

«Reagan nägi asju teistmoodi. Ta arvas, et MAD ongi hullumeelsus. Ta arvas, et maailma turvalisust ei tohiks rajada sellele põhimõttele, ning oma ettepanekuga üritas ta muuta kõiki strateegilisi rehkendusi,» selgitas Tartu Ülikooli professor ja Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Andres Kasekamp. Tema sõnul lootis Reagan saavutada olukorda, kus kaitse on nii efektiivne, et tuumarelvadel ei ole enam mõtet.

Tegelikult oli Reaganil ka USAs palju vastalisi. Kasekampi sõnul olid ühel poolel analüütikud ja sõjaväelased, kes üritasid selgeks teha, et süsteem on lihtsalt liiga utoopiline. «Seetõttu kardetigi, et kui Reagani mõte ellu viiakse, võib see hoopis destabiliseerida olukorda maailmas,» selgitas ta.

Kardeti ka, et kui USA peaks nii efektiivse kaitse omandama, siis napilt enne võime väljaarendamist võib NSVL Ühendriike n-ö ennetavalt rünnata.

«Teine osa kriitikutest olid liberaalid. Nemad nägid asju nii, et Reagan on «ohtlik pistrik», kes eskaleerib pinged. Temast oli selline kuvand tekkinud juba paar aastat enne programmi algust, mil ta presidendiks kandideeris,» rääkis Kasekamp.

«Nende kuvand meenutab sellist kauboilikku tüüpi, kes on üsna kergekäeliselt valmis USA jõudu maailmas kasutama. Seda nägid inimesed, kes olid Reaganist vasakul, ning enamik peavoolu poliitikuid oli Reaganist vasakul. Ta oli ikkagi konservatiivne parempoolne,» sõnas Kasekamp.

Kuigi NSVLi toonased juhid üritasid programmi naljaks keerata, olid nad tegelikult ilmselt üsna mures. Kokkuvõttes oligi see ju mõeldud selleks, et nemad usuksid, et USA on võimsam ja edukam.

«Reagan oli veendunud, et USA süsteem ja kapitalism on maailma parimad valitsemisvormid ja et NSVL ongi kurjuse impeerium, mis on rajatud vigasele majandusmudelile,» lausus Kasekamp. Peagi see tõsiasi ka ilmnes, sest 1986. aastal üritas NSVLi toonane juht Mihhail Gorbatšov saavutada Islandi pealinnas Reykjavikis kokkulepet Reaganiga.

«Nad ei jõudnud kokkuleppele, aga lähedale väga radikaalsele tuumaarsenali vähendamise võimalusele.

Sellest oligi näha, et kuigi ameeriklased ei pruukinud Tähesõdade programmi uskuda, siis NSVLi juhid võisid seda karta. Ja isegi kui Gorbatšov seda ei kartnud, mõistis ta, et NSVL ei suuda USAga konkureerida,» kirjeldas Kasekamp. See oli ka üks põhjuseid, mis tõukas Gorbatšovi läbi viima perestroikat ja glasnostit.

Kogu NSVLi süsteem oli aga tolleks ajaks nii maha jäänud, et järgmise viie aastaga see lagunes ja Tähesõdade programmil oli selles vaieldamatult oma roll. Reagan lahkus ametist 1989. aastal ja esialgu seda programmi väga helgelt ei meenutatud. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakati mõistma selle tegelikku mõju.

«Reagan suri 2004. aastal ning USA ühiskond pärast tema surma justkui avastas, kui suur president ta oli olnud. Elu ajal parodeeriti teda kõvasti,» sõnas Kasekamp. Nii võibki öelda, et Reagani ja tema programmi mõistis hilisem ajalugu õigeks.