Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Strateegia – inimahvidest ärijuhtideni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Postimees

Sõjanduse uurija Lawrence Freedman on tähelepanuväärne isik ja tema värskelt eesti keelde tõlgitud raamat «Strateegia. Ajalugu» väärib algusest otsani läbi lugemist.

Muidugi pole see n-ö igale põlvepikkusele poisikesele kohane juturaamat, aga ring, kelle lugemislauale see kuuluma peaks, on laiem kui sõjaväelased, (sõja)ajaloolased ja poliitikahuvilised. See on ideede ajalugu, mida Freedman jutustab suuresti lugude kaudu. See on inimühiskondade ajalugu, ka kultuurilugu, millele kogenud professor lisab oma aastakümnete töö jõulise sõrmejälje: kuidas strateegiast mõelda.

Jah, ta jõuab välja meie kaasaegsete majandus- ja juhtimisteooriate ning oludeni, aga ühe olulisema võtmena tema vaate mõistmiseks tsiteerin lõiku üsna raamatu algusest.

Freedman kirjutab: «Algeliste inimühiskondade ja šimpanside ühiskondade tundmaõppimisest on tuletatavad strateegilise käitumise põhijooned. Need on tingitud samadest sotsiaalsetest struktuuridest, mis konflikte sünnitavad. Konfliktide pidamiseks on tarvis tunnetada isikute iseloomuomadusi, kes vastasteks või liitlasteks sobivad. Ilma liigikaaslaste seisundit piisavalt mõistmata ei osata nende käitumist suunata. Teiste mõjutamiseks uhkeldatakse nende ees või lihtsalt eksitatakse neid. Kõige tõhusamad strateegiad ei põhine ainuüksi vägivallal – ehkki sellele kuulub tähtis roll nii üleoleku näitamisel kui ka agressiivsuse väljendamisel –, vaid need johtuvad liitude sõlmimise oskusest. Selle raamatu käsitlus ei anna eriti alust väita, et see loend vajaks täiendamist. Mitte strateegilise käitumise elemendid ei muutu, vaid neid rakendatakse järjest keerukamates situatsioonides.» (lk 29)

Ta refereerib hakatuseks inimahvide uurija Frans de Waali ning inimahve, sh nende sõda, looduses vaadelnud Jane Goodalli töid. Tuleb nõustuda, et põhilised strateegia elemendid on šimpansikarjades ja karjade omavahelistes suhetes tõepoolest olemas.

Strateegia küsimus on Freedmani vaates see, kuidas parandada oma positsiooni, kasutades ära neid võimalusi, mis sul on reaalselt olemas. Seega strateegia pole ei detailne plaan ega ka helesinine unistus helgest tulevikust.

Freedman analüüsib näidete varal seda, mis võim on pettusel, sh sõjakavalusel, millal sest kasu on ja mis on selle piirid. Ta esitab lihtsana näiva järelduse: petta saab, kuni petjat/kavaldajat usutakse ning kui mõlemad konkurendid kasutavad kavaldamist üsna ühtviisi, viib see konfliktide vindumiseni. Ta vaeb küsimust otsustavast lahingust ning leiab, et mida keerukamaks olud ja logistilised võimed muutuvad, seda raskem on leida konfliktidele lahendust ühe otsustava jõukatsumisega. Ta käsitleb revolutsioone ja osutab, et ei piisa revolutsionääride võimule saamisest, vaid võimu haaramise järel tõusevad üha uued ja uued strateegilised küsimused. Strateegia on tihedalt tegelikkusega seotud protsess, kus homset positsiooni tuleb luua toetudes kahe jalaga juba tänasele.

Ja lõpuks tekitab ta 20. sajandi teooriaid analüüsides kahtluse, kas inimeste maailmas toimivat strateegiat on põhimõtteliselt võimalik luua üksnes teaduslikele, matemaatilistele mudelitele tuginedes. Ometi: «Strateegia on vajalik seepärast, et suhted on keerukad. Suurkorporatsioonide juhtkonnad peavad näiteks samaaegselt tegelema muu hulgas omanike, üksuste juhtide, varustajate, võistlejate, valitsuste ja klientidega. Iga suhe sisaldab tõenäoliselt segu koostööst ja konfliktist, sageli moel, mida ei saa haarata seestpoolt ametliku retoorikaga partnerlusest ja kollegiaalsusest ning halastamatu võitlusega väljastpoolt.» (lk 503)

Andreas Arduse ja Tiit Naaritsa tõlketöö on igati sümpaatne. Lugesin huviga ka Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili eessõna sellele raamatule ning selle põhjal loodan, et kindral leiab oma tähtsate toimetuste kõrvalt veelgi aega Eesti inimesi oma kirjatükkidega kõnetada.

Tagasi üles