Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teadus kuulub kaitseväe hariduse juurde

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kadetid õppeaasta algust tähistanu pidulikul jalutuskäigul Tartus. | FOTO: Margus Ansu

«Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.» Just nii saaks anda illustreeriva sissejuhatuse Eesti kaitseväe formaalse – kõige paremas tähenduses – teadus- ja arendustegevuse ellukutsumisele. Nimelt lisati sel suvel haridus- ja teadusministri käskkirjaga vastavasse loetellu sõnastus «sõjateadus ja -tehnoloogia». Kaitseväe taasloomisest tiksus 25. aasta.

Arvudega žongleerides ma siiski ei ironiseeri, vaid usun siiralt, eeltsiteeritud kirjandusklassikale viidates, ilusa ja suure loo kasvamist. Arendustegevusega kokkupuude, olenemata tegevusvaldkonnast, on tuttavlik ja pigem igapäevane. Sellele teadusliku mõõtme lisamine võib kõlada aga võõrastust tekitavalt, pisut peletavalt ja ehk isegi eksitavalt. Neid negatiivseid seoseid tuleks muuta.

Ütleme siis otse: teadus on meie argielule tegelikult oluliselt lähedasem kui esmapilgul tundub. Näiteks sõiduteede asfaltkatte materjal, ehitusprojektid, elektrijuhtmed, tahvelarvutid jne – need kõik rajanevad teadusel. Ses mõttes pole teadus toode, vaid eelistatud protsessikäsitlus, täpsemalt: tunnustatud metoodika. Teadusarendus kaitseväes on üsna kauge laborikuvandist klaaskolbide, mulksuvate vedelike ja eriläätseliste aparaatidega. Seda polegi tingimata vaja, tähtis on lähenemisviis probleemile.

Viimane sõnapaar ei anna selgust iseenesest, aga las ma rahuldan teie isu. Teadus- ja arendustegevus algab ju probleemi tunnistamisest, lahenduse otsimine eeldab aga ka põhjuse tuvastamist.

Tõdema peab, et kaitseväelaste üheks oluliseks funktsiooniks on õpetamine ja ses mõttes julgen nimetada tegevteenistujaid pedagoogideks.

Tõdemus, et auto mootor on rikkis, ei vii meid vea põhjusele lähemale. Selle mõistmise baasil tahan nüüd lugeja mõttekäiku raputada, sest toodud näite varal trügibki sisse väärarusaam teadus- ja arendustegevusest.

Eellugu on aga järgmine: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste üheks struktuuriosaks on rakendusuuringute keskus (RUK), põhiülesandega koordineerida kaitseväe teadus- ja arendustegevust.

Võimalike uurimisprojektide väljaselgitamiseks koguti lähteülesandeid, ning neid me ka saime. Aga paras ports neist kujutas endast lihtsalt veel tegemata töid! Neis oli ilmselgelt probleem olemas ja lahenduskäik leidmata ning nüüd sai need siis serveerida RUKile tööülesandeks.

Kahe silma vahele jäi aga üks «pisiasi»: need ei andnud teadus- ja arendustegevuse mõõtu välja. Milles on konks? Kui me algatame probleemilahenduseks standardse analüüsi, veaotsingu mootoris, siis polegi sinna mingit teadust vaja! Leides, et viga on läbipõlenud küünlas, vahetame selle välja ning mootor töötab jälle.

Siit koorubki välja teadus- ja arendustegevuse eripära – otsitakse uut lahendit; töötatakse välja seni nägemata tüüpi mootorit või/ehk metoodikat. Kui viimane on valideeritud, kujuneb selle rakendamisest staabitöö tavaviis. Kirjeldatud vastutuspiiri nägemine on tähtis tööjaotuse korraldamisel.

Teine teema on uurimisülesande sõnastus. Selle sisuline korrektsus on põhjapaneva tähtsusega. Nagu hiljuti üllatas mind mu kuueaastane poeg, visates mu norivale pärimisele sõnadega: «Loll küsimus saab lolli vastuse!» Tõesti, poolik lahend pole töötav lahend. Teisisõnu: tehes õiget asja, tuleb seda ka õigesti teha. Nii tuleb näha palju vaeva, et püstitada lähteülesanne, mis jätab võimalike lahendite kavandamise innovaatilistest piirangutest vabaks. Vastasel korral, ja pahatihti, dikteeritakse lähteülesandes oodatav tulemus vales fookuses ette.

RUK on füüsiliselt ja institutsionaalselt, nöökavalt täheldades, pigem rakuke, aga selle potentsiaal seisneb sotsiaalses võrgustikus ja ametlikes volitustes. Kaitseväe teadus- ja arendustegevust ei viigi läbi ainuüksi kaitsevägi ise, vaid kaasatakse väli(s)partnerid. Juba praegu teeb KVÜÕA koostööd mitme ülikooli ja ühinguga ning peab läbirääkimisi huvilistega.

Sõjateaduse ja -tehnoloogia tituleerimine sõjardite võidukäiguks ei ole muud kui sildistamine. KVÜÕA missioon on juhtide väljaõpe ja kaitseväe juhtimise jätkusuutlikkuse tagamine ning me teadvustame, et hävitamine pole jätkusuutlik. Avatus on Eesti kaitseväe üks põhiväärtusi ja ka riigikaitse seab sammu laiapindse käsitluse alusel.

Käsu andjal lasub vastutus muu hulgas ka ressursside osas. Eesti põhiseadus kehtestab sõjalise riigikaitse ning teadus- ja arendustegevuse kultiveerimisega seatakse kahtluse alla kõhutundel rajanev otsustamine, eelistades teaduslikke meetodeid.

Samuel Huntington on nimetanud militaarmõtlemise kõige rabavamaks puudujäägiks sõjateaduse kui teadmiste eri haru kontseptsiooni puudumist enne 18. sajandit. Praegu saab veendumusega tõdeda, et teadus- ja arendustegevus on Eesti kaitseväelaste hariduse osa ning tuult võtavad tiibadesse ka erialased konverentsid.

Möödunud kuul toimus KVÜÕA eestvedamisel teine sõjatehnoloogia konverents, aga tavapäraseks on juba kujunenud juhtimis- ja meditsiinikonverentside läbiviimine. Ilmavalgust nägi õppemetoodiline konverents, mis kujunes väga osalusrohkeks – esindatud oli 17 organisatsiooni. Tõdema peab, et kaitseväelaste üheks oluliseks funktsiooniks on õpetamine ja ses mõttes julgen nimetada tegevteenistujaid pedagoogideks. On rõõm töötada hakkajate inimestega, kes toetavad üksteist ning otsivad uudseid lahendusi.

Sõjateaduse ja -tehnoloogia arendamine pole pelgalt mõne ametikoha töökirjeldus, vaid ka moraalne vastutus, mis lasub riigi ja kaitseväe juhtkonnal, kuni kasvõi üks meist – meist kõigist – peab relvaga kaitsma Eestit, selle kodanikke ja kultuuri väärtussüsteeme, ning viimast kasvõi kaugel meie kodumaast. Anname oma parima, et suured vähid (nagu labakindad!) ei hakkaks õgima teisi.

Tagasi üles