Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Herem: õppuseleminekut tuleb võtta kui investeeringut

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolonel Martin Heremi sõnul Eesti kaitseväes lubamatul tasemel kaadrivoolavust pole, küll aga valmistab ka meie armeele peavalu võimaliku värvatava ressursi ehk siis rahvaarvu nappus. | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Põhiliselt mobilisatsiooni ja välkkõppustega seonduvad küsimused pakkusid huvi Postimehe lugejaile, kes said hiljuti võimaluse saata küsimusi kaitseväe peastaabi ülemale kolonel Martin Heremile. Siinkohal on toodud valik küsimustest ja Heremi vastustest.

- Milline näeks välja reaalne mobilisatsioon ja mida peab tegema kutse saanud isik?

Mobilisatsioon näeks välja üldiselt samasugune, nagu oli detsembri alguses toimunud välkõppus (2.–4. detsembrini aset leidnud Okas – toim).

Kui ühel hetkel näeb kaitsevägi oma luureandmetele tuginedes, et oht on piisavalt suur, tehakse sõjaline nõuanne kaitseministrile, sealt edasi minnakse valitsusse ja otsustatakse, kas on vaja välja kuulutada mobilisatsioon või mingis mahus lisaõppekogunemine. Teade edastatakse samamoodi – saadetakse välja nii e-kirjad kui sõnumid telefonidele, teated meedias.

Nüüd on küsimus, kas öeldakse, et tuleb ilmuda otsekohe või mingiks kindlaks ajaks kogunemiskohta, mis on paika pandud juba ajateenistuses või reservis olles tulnud teates. Vastavalt varasemale väljaõppele komplekteeritakse isik vastavasse üksusesse, ta saab varustuse ja läheb täidab oma ülesannet, mis ei pruugi kohe sõda tähendada.

Meie ei mobiliseeri eesmärgiga anda rahvale relvad ja minna üle riigipiiri, meie eesmärk on takistada kellegi siia tulemist. Sõjaks ei pruugi kohe mina, võib-olla pahatahtlik osapool loobub sellest, sest siili on kehv süüa.

- Kas kohaletulemist nõudva käsu saamise järel tuleb liikuda koju varustuse järele ja alles siis kogunemispunkti?

Tavalisel reservväelasel on kaasa võtta vaid isiklikud hügieenitarbed ja puhas pesu, millele ta võib muidugi järele minna. Kaitseliitlane, kellel on kodus just selleks varustus, võtab selle loomulikult kaasa.

- Miks saab nüüd reservõppuse etteteatamisaeg olla vaid 24 tundi ja kestus kuni 60 päeva?

Lühike etteteatamisaeg on kogu aeg olnud vajalik, lihtsalt seadus ei vastanud sellele. Me võime oma reservarmeed paraadil näidata ja Kevadtormil manöövreid teha, aga kui me ei suuda seda väga lühikese aja jooksul lahinguvõimeliseks muuta, ei ole sellest eriti palju kasu. Siis on ta lihtsalt ilus asi.

60 päeva tuleb mängu siis, kui on oht riigile. Kui me räägime tavalisest õppusest, nagu detsembri alguses toimunu ja need, mis veel tulevikus toimuvad, siis need on kõik kaks-kolm päeva pikad.

- Kui palju mõtleb kaitsevägi sellele, et vähendada õppustele kutsumise negatiivset mõju inimeste sissetulekule ja pereelule?

Sissetulekust on räägitud palju. Oskan öelda vaid üht: meie sissetulekut kärbib riik pidevalt maksudega, mille eest me saame kogu aeg teid, kooliharidust, päästeteenistust ja muud. Olla reservväelane tähendab samuti maksu maksmist, see on meie riigi süsteem. Paratamatult kaasnevad sellega mõningased kaotused rahaliselt või isiklikus elus. Mõju peredele ja majandusele on muidugi olemas, aga seda tuleb võtta kui investeeringut.

Kui tõepoolest on olukord, kus õppusele minna ei ole võimalik, tuleb sellest teada anda. Loomulikult on inimeste hinnang oma olukorrale väga erinev ja leidub neidki, kes seda kuritarvitavad. Küsimus on siin selles, mida kodanik on nõus riigile andma. Ühes normaalses riigis peab kohusetundlik kodanik andma riigile rohkem, kui ta saab, sest muidu riik ei arene.

- Milline on võimekus üllatusrünnaku puhul mobiliseerimiseks ja võtmetähtsusega objektide kaitsmiseks?

Kui üllatusrünnak toimuks nii, et me ei tea mitte midagi enne seda, kui vastase tank üle riigipiiri sõidab, ei ole kaitseväel enam midagi parata. Me hakkame muidugi vastu, meil on selleks ka ressursse. Süsteem on üles ehitatud ikkagi sellele, et me mingi hetk näeme ja tajume ohu suurust enne selle kohale jõudmist ning reageerime. Meil on alalised valmis üksused, Kaitseliit, kodanikud.

Üllatusrünnakuna võib võtta ka 1924. aasta sündmusi – ka siis olid piiri taga valmis üksused, võeti ära mitmed selle aja mõistes strateegiliselt tähtsad objektid, mis küll muidugi inimeste elu hinnaga, võeti tagasi. Ka selleks me harjutame, aga selleks puhuks on meil reservväelastest vähe abi.

- Kas kehtib 1990ndate alguse kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni antud käsk, et kui Eestit rünnatakse ja käsuliinid ei toimi, asuvad kaitsevägi ja Kaitseliit iseseisvalt vaenlast tõrjuma?

Iga tegevväelasest ülem võib otsustada jõu kasutamise Eesti vabariigi kaitseks. On räägitud ka sellest, kas seda võiks teha kaitseliitlane, ja vastav seaduseparandus on töös. Einselni käsu legaalsust hindama ei ole ma päris õige inimene.

Selle küsimusega tegeleb kaitseväe korralduse seadus, mis ütleb, et rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe puhul otsustab kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise valdkonna eest vastutav minister või pädev ülem. Ja sellega peaks olema kõik lahendatud.

Iseasi, kas meie väljaõpe ja hoiakud on piisavad, et me seda rakendaks. Ka Ukrainas nägime, et probleem ei pruugi olla käsu puudumises. Inimese pihta ongi väga raske tuld avada, ükskõik, oled sa kindral või reamees, on sul vastas keegi püssi või kiviga. See on väga keeruline isiklik otsus. Me püüame kujundada hoiakuid, et inimesed suudaksid sellise otsuse õigel hetkel õigesti teha.

- Nii Kaitseliidul kui kaitseväel on sageli varustuse nappus, millal saavad kõik tänapäevase varustuse ja relvad?

Kõike seda, mida inimene peab endale mingiteks toiminguteks vajalikuks, kindlasti ei saagi. Kõik see, mis on ette nähtud koosseisutabelites, peaks aasta-aastalt järjest kohale jõudma. Ja jõudma kohale rohkem, kui ära kaob, kulub ja hävib.

2022. aastaks peaks olema kogu kiirreageerimisstruktuur, kuhu kuulub üle 20 000 inimese sõltumata sellest, kas tegu on reserv- või tegevväelase või kaitseliitlasega, varustatud üsna ühesuguselt.

Lõpuks – kui ei ole kompassi, aga on vintpüss, pole kuulivesti, aga on padrunid, mis siis saab? Siis tuleb ohu korral ikka minna ka siis, kui pole ilusaid ja kasulikke asju. Kõike ei ole ka palju rikkamates armeedes.

- Kas on mõeldud sellele, kuidas reservväelasi kasutada liitlaste lahingu- ja muude üksustega?

Viimaste aastate jooksul on paljud reservväelased ja kaitseliitlased juba harjutanud kõrvuti liitlastega. Õppusel Kevadtorm on igat karva liitlasi pidevalt kohal. Briti üksus, mis siia tuleb, hakkab täpselt samamoodi osalema kõikidel Eesti õppustel, kus neid vaja on.

Tegutsetakse aga ikkagi üksuste kaupa. Koos harjutamine võib tähendada ka seda, et britid on eestlastest saja meetri või kümne kilomeetri kaugusel. Võõrriigi vormis inimesi ei pruugi alati näha olla.

Viimastel õppustel on reservväelastele andnud õhutoetust Poola, USA ja Suurbritannia õhuväeüksused.

- Millised on kaitseväe peamised probleemid? Kuidas vähendada kaitseväe kaadrivoolavust?

Eesti kaitseväe personali kõige suurem probleem on Eesti väiksus. 1,3 miljoniga on väga keeruline hoida üleval kaitseväge, politseid, parlamenti ja kõike muud. See on lihtsat väga suur väljakutse. Kriitiline hulk inimesi, keda on vaja meid kaitsma, on sellega võrreldes väga suur.

Kaitseväes aktsepteerimatul tasandil voolavust praegu pole – pigem kasvame selles suunas, mis meil majanduslikult ja demograafiliselt võimalik on. Kui vaatame ka kandideerimist sõjakooli või allohvitseride kursusele, tuleb arv kokku väga napilt ja väga suurt valikut ei ole.

- Kaitseväe mainet on viimasel ajal tumestanud nii salakaubavedu kui joobes juhtimised. Kuidas selliste juhtumitega tegeleda nii, et paistaks vastutuse võtmine ja probleem lahendataks?

Ma ei näe, et probleem oleks praegu siinkohal organisatsioonis. Probleem on inimestes. Konkreetseid juhtumeid ma ei taha väga kommenteerida – neid uurivad vastavad organid ja otsustavad. Meie teeme inimestega tekkivatest probleemidest omad järeldused ja vaatame, kas on vaja tugevdada kontrolli nii protseduuride kui distsipliini osas. Vaatame, kuidas me üldse kaitseväes inimestega ringi käime, olgu tegu ajateenija, tegev- või reservväelastega.

Ma ei leia, et need juhtumid oleks väga tugev löök kaitseväe maine pihta. Ega me ühiskonna keskmisest väga palju paremad olla ei saa. Me peame olema paremad, muidugi, aga me ei saa paratamatult olla väga palju paremad. Joodikuid ja vargaid leidub ikka, ja see ei ole hinnang neile viimatistele näidetele.

Reaktsioon sellise juhtumi korral on lihtne – me ei valeta, ei varja, ei salga, kui midagi on juhtunud. Me ei pea minema igasuguse mustusega ajakirjandusse, aga kui meie käest küsitakse midagi, vastame ausalt.

Kõik normi, seaduse ja muud korrarikkumised, mis kaitseväes juhtuvad, vajavad seadustele ja regulatsioonidele vastavat reaktsiooni. Kui keegi käitub valesti ja selle kordumist saab ära hoida karistusega, siis seda ka tehakse. Demokraatlikus riigis on muidugi alati võimalus ka karistus vaidlustada. Probleemile tuleb täie ranguse ja terve mõistusega tähelepanu juhtida ning millegi päevavalgele tulemise puhul ei tohi seda kindlasti varjata.

- Kas ja kuidas on kaitseväel plaanis digiarengutega kaasas käia?

Meie juhtimine ongi suures osas juba kübermaailmas. Meil on kavas teatud juhtimisvõimed ümber kujundada ja paigutada ühtseks küberväejuhatuseks. Veelgi käegakatsutavam digivõime on nüüdisaegne relvastus ja meie sidepidamine. Digiteerinud oleme ju ka vormiriietuse. Käime arengutega kaasas nagu ülejäänud maailmgi.

Tagasi üles