Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Sõjateadlane» teeb teadust ja harib ohvitsere

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ajakirja vana ja tänapäevane versioon. | FOTO: Raul Mee

«Eestis on sõjateadusliku ajakirja väljaandmisel üks suurematest probleemidest ohvitseride hirm valge paberi ees,» räägib Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse peatoimetaja Andres Saumets oma töö eripäradest.

Nimelt on ta peatoimetajaks ka ajakirjale Sõjateadlane (ingl Estonian Journal of Military Studies) – väljaandele, mille missiooniks on akadeemilise sõjateaduse edendamine Eestis.

«Meil on palju häid analüütilise mõtlemisega, hea akadeemilise haridusega ja aukartust äratavate praktiliste kogemustega tegev- ja reservohvitsere,» ütleb Saumets.

Nende ohvitseride pagas kuluks kohaliku sõjanduskultuuri arendamisel igati marjaks ära. «Kuid ikkagi on kirjutavate ohvitseride hulk siiani kriitiliselt väike,» nendib toimetaja.

Sõjateadlane on teaduslik ja eelretsenseeritav ajakiri. Mis omakorda tähendab, et ühe numbri valmimine on sellevõrra komplitseeritum. Koostamistsükkel kestab tavaliselt kuus kuni üheksa kuud.

Järgnevalt mõned stiilinäited aasta hakul ilmunud esimese numbri pealkirjadest. «Teenistussoorituse edukust ennustavad tegurid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste 14. põhikursuse näitel», autoriteks Ivo Silbaum ja Kersti Kõiv. «Punaarmee rahvusväeosad aastatel 1918–1922», autoriks Igor Kopõtin. Aga ka Andris Sprivuli artikkel «Geographic Support Requirements for Future NATO Joint Expeditionary Missions» (e.k «Geograafilised toetusnõuded tulevastele NATO ühistele välismissioonidele»).

Teistest Eestis ilmuvatest militaarse suunitlusega väljaannetest – näiteks Sõdurilehest ja ajakirjast Sõdur – eristab Sõjateadlast lihtne, kuid põhimõtteline asjaolu. Sõjateadlane on teaduslik ja eelretsenseeritav ajakiri. Mis omakorda tähendab, et ühe numbri valmimine on sellevõrra komplitseeritum. Koostamistsükkel kestab tavaliselt kuus kuni üheksa kuud.

«Tuleb tunnistada, et teatud spetsiifilistes valdkondades on Eestis pädevate retsensentide pink üsna lühike,» sõnab Saumets.

Seetõttu püüab kolleegium leida vajadusel akadeemilisi hindajaid ja autoreid ka välismaalt. Põhjus on lihtne: Eesti kaitsevägi taasloodi kõigest veerand sajandi eest ning emakeelne vastav haridus ei ole jõudnud veel kõigis valdkondades kanda kinnitada. Autorite valikul on üritatud juurutada praktikat, et vähemalt üks kolmandik neist olgu Eesti tegevväelased ja ligi neljandik välismaiseid eksperte. Kokkuvõttes umbes kolmandik on neid, kes pärinevad teistest kõrgkoolidest ja teadusasutustest.

Saumets kasutab juhust, et kiita teisi kodumaiseid väljaandeid. Eriti ajakiri Sõdur on tema hinnangul teinud sõjanduse vallas puhuvate värskemate tuulte laiemal tutvustamisel väga tänuväärset tööd. «Ent mõistetavatel põhjustel ei saa populaarteaduslikes väljaannetes minna süvitsi,» märgib Saumets.

Nii ongi kujunenud omamoodi tööjaotus. Sõduris saab rahvale lühidalt tutvustada oma uurimistöö peamisi tulemusi. Kes tahab aga minna süvitsi, saab teemaga teaduartikli vormis tutvuda Sõjateadlase veergudel.

Saumets kiidab, et Sõjateadlase kollektiiv on väike, aga tubli. Kirjastamise põhikoormus lasub rakendusuuringute keskuse töötajate õlgadel. Kaasa võivad lüüa kõik, kelle kaastööd on temaatiliselt sobivad ja akadeemiliselt nõutaval tasemel. Seda võimalust kasutatakse Saumetsa sõnul üsnagi aktiivselt, eriti teevad seda kraadiõppurid ning kaitseväe teadusprojektides osalejad.

Mis täpselt peitub aga umbmäärase termini «sõjateadus» taga? «Üldkehtivat ja-mõistetavat määratlust pole olemas – nagu me võiks näiteks defineerida kassi,» selgitab Saumets. «Pigem oleks oluline küsida, milleks on meile kassi vaja: kas hiirte püüdmiseks, lindude peletamiseks või hoopis seltsiliseks?» võrdleb ta.

Toimetaja selgitab, et sõjateaduse üheks eesmärgiks võiks olla relvajõudude kasutamist puudutavate teadmiste loomine ja avardamine ning nende rakendamine lahingutegevuses teadusliku uurimistöö kaudu. Samal ajal ei saa unustada nende edasiandmist õppetöös ega ka vajaliku taustsüsteemi kujundamist.

«Siit nähtuvad sõjateaduse kolm keskset elementi,» ütleb Saumets. Nendeks on teaduslik uurimistöö, teaduspõhine õppetöö ja sobiv institutsionaalne raamistik. Viimaste alla kuuluvad sõjaväelised kõrgkoolid, uurimisasutused ja teadusajakirjad.

Teisisõnu mahuvad Eestis väljendi «sõjateadus» alla kõik kaitseväeliselt olulised pädevused ja uurimistöö: julgeolekupoliitika, riigikaitse strateegia, sõjaajalugu, operatsioonianalüüs, sõjaväeline juhtimine, ressursihaldus ja tehnoloogia.

Põhifookuses on seejuures sõjaväeline juhtimine ja eestvedamine – sealhulgas juhtimisteooriad, sõjaväepedagoogika ja -psühholoogia. Tulevikus on plaanis suurendada ruumi, mis kulub operatsioonianalüüsile ning tehnoloogiat käsitlevatele tekstidele.

Mõnes mõttes on Sõjateadlane täiesti uus ajakiri, ent samas ei puudu sel oma kaudne eelkäija.

Sama nimega väljaanne ilmus aastail 1925 ja 1938–1940. «Sõjateadlase puhul ei ole siiski tegu kunagise väljaande otsese mantlipärijaga,» mainib Saumets. Nime taas kasutusele võtmine väljendab tema sõnul pigem soovi jätkata kodumaist sõjateadusliku mõtte ja sõna traditsiooni.

Praeguse Sõjateadlase otsene eelkäija on Kaitseväe Ühendatud Õppasutuste Toimetised, mille esimene number ilmus 2003. Saumets mäletab, et aeg oli tollal küps: kooli hakati rohkem tunnustama kui akadeemilist õppeasutust, kus lisaks praktilistele kutseoskustele tuleb pöörata tähelepanu ka muule.

Mis puudutab lugejaid, siis need on peatoimetaja kinnitusel uue ajakirja  hästi vastu võtnud. Ning kuigi esmapilgul võib tunduda, et publik on üsna üheülbaline, on igaühel siiski omad eelistused.

«Kui Sõjateadlane suudab pakkuda igas oma numbris kasvõi ühe uusi impulsse ja värsket mõtlemisainet pakkuva artikli, on ajakiri oma eesmärgi täitnud,» ütleb Saumets.

Ilmumissageduseks on kavandatud kaks korda aastas – sinna vahele võivad Saumetsa sõnul lisanduda ka erinumbrid. Nii näiteks ilmub veel sel aastal ingliskeelne üllitis, mis on pühendatud Ukraina kriisile ja infooperatsioonidele.

Endale postiga koju tellida Sõjateadlast hetkel ei saa. Suurem osa kolmesajanumbrilisest tiraažist jagatakse ära peamise sihtgrupi ehk tegev- ja reservväelaste vahel, oma osa saavad ka raamatukogud. Nii Sõjateadlase kui ka varasemate toimetiste numbrid on aga vabalt loetavad internetis SIIT.

Tagasi üles