Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sõjateadus on Eestis õide puhkemas

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste maja. | FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Aktiivsem sõjateaduse tegemine algas Eestis 2013. aastal, kui Tartusse kõrgemasse sõjakooli läksid tööle kolonel Martin Herem ja kolonelleitnant Sten Allik.

Kui Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) endine ülem Herem 2013. aastal ametisse astus, ütles ta, et KVÜÕA peab hakkama senisest enam tegema sellist asja nagu sõjateadus. «Siit majast peaks senisest rohkem tulema välja korrastatud ja uusi teadmisi sellest, kuidas pidada sõda, kuidas relvaga sõdida, kuidas juhtida üksuseid,» ütles Herem toona Postimehele.

«Sõjateadus, mis siit välja tuleb, seisneb ühelt poolt juhtides, kes siit välja tulevad. Aga see peaks seisnema ka mitmesugustes publikatsioonides, väljaannetes ja õppematerjalides. See on see, mida peaksime rohkem tegema,» lisas Herem toona. Praeguseks on suur osa sellest sündinud.

Üks võtmeinimesi selles protsessis on olnud samal aastal kooli rakendusuuringute keskuse ülema ametikohale asunud kolonelleitnant Sten Allik. «See oli väga põnev väljakutse. Sisuliselt elu võimalus see süsteem üles ehitada,» kirjeldas ta.

Alliku hinnangul ei olnud tol ajal kaitseväes kaitsealasel teadus-arendustegevusel eriti hea maine. «Seda peeti pigem mõne inimese hobitegevuseks, kes koos ülikoolidega midagi nuputasid,» sõnas ta.

Alliku hinnangul ei olnud tol ajal kaitseväes kaitsealasel teadus-arendustegevusel eriti hea maine. «Seda peeti pigem mõne inimese hobitegevuseks, kes koos ülikoolidega midagi nuputasid,» sõnas ta. Ka teadureid oli koolis toona üle poole vähem kui praegu. Ent nüüd on sõjateadus tema hinnangul saamas normaalseks osaks kaitseväe igapäevaelust ja planeerimisprotsessist.

Sõjateaduse tegemist peab Allik vältimatuks osaks iseseisvast kaitsevõimest. «Mitte kuskil mujal ei ole sellist lahinguvälja, selliseid võimeid, selliseid sõdureid kui meil siin. Kui meie neid ei uuri, siis ei uuri neid mitte keegi,» lausus ta.

Loomulikult oleks võimalik kaitseväel neid uuringuid sisse osta ka välismaistelt partneritelt, kuid need maksavad tavaliselt väga palju raha. Ja mis veel olulisem – siis ei tekiks pädevuse kasvu kaitseväes endas.

Seetõttu valitigi juba aasta pärast Alliku ja Heremi KVÜÕAsse tulekut sõjateaduse tegemiseks väga süstematiseeritud lähenemine. «Meil on teatud valdkonnad, kus meil on väga minimaalselt pädevust võrreldes sellega, mida me vajame. Ja see, mida me vajame, kirjutati sisse 2014. aastal kinnitatud kaitseministeeriumi valitsemisala teadus-arenduspoliitikasse, mis määratles võtmevaldkonnad,» selgitas Allik. Seal joonistusid välja pädevused, mis Eesti kaitseväel puuduvad, mida tuli hakata üles ehitama.

Need projektid ja uuringud, mida tema juhitav üksus praegu teeb, on otseselt seotud nende probleemidega, mida kaitsevõime arendajad probleemidena näevad. «Kui kuskil olemasolevas võimes on puudus või tahame arendada mingit uut võimet, mida meil ei ole, saavadki otsustajad esitada meile lähteülesande,» sõnas Allik.

Näiteks vajavad kaitseväe käsutuses olevad 120-millimeetrised miinipildujad varsti väljavahetamist. Seepärast on vaja rakendusuuringute keskusel leida vastus küsimusele, missugused võiksid olla uued relvad: kas edasi minnakse samasugustega või on vajalik, et neil relvadel oleks juures mingi automatiseeritud osa. «Me teeme operatsioonianalüüsi, võrdleme tehnilisi parameetreid ja pakume välja lahenduskäigud,» selgitas Allik.

Nende uuringute pinnalt tekib kaitseväe juhtidel täiesti uus alus otsuste tegemiseks. «Kõik olulised otsused on seni mingil määral analüüsitud, aga neil pole taga olnud sõjateaduslikku uuringut. Me tahamegi oma sõjateaduslike uuringutega saavutada seda, et teeksime teadlikumaid ja paremaid otsuseid,» sõnas Allik.

Neid uuringuid teevad KVÜÕAs õppivad ja töötavad teadurid. Õpilastest teevad uuringuid nii magistrandid kui ka doktorandid. Viimased otseselt küll KVÜÕAs ei õpi, kuid töötavad küsimuste kallal, mille on välja pakkunud Eesti kaitsevägi ja sõjakool.

Alliku sõnul pole teadustöö tegemine vaid pelgalt probleemidele lahenduse otsimine. «Need samad tegevväelased, kes siin praegu teaduritena teenivad, lähevad mingil hetkel näiteks kaitseväepeastaapi tööle. See on kaitseväe intellektuaalse võimekuse kasvatamine, et meil oleksid targemad ohvitserid,» lausus ta.

«Me tahame jõuda sinna, et teeksime võimalikult vähe selliseid üliõpilastöid, mis jäävad kuhugi riiulile tolmu koguma. Need tööd peavad aitama reaalseid probleeme lahenda,» kirjeldas Allik. Tema sõnul on KVÜÕA olukorras, kus peastaabist ja brigaadidest saadetakse neile sedavõrd palju lähteülesandeid, et nad peavad pigem valima, mida teha ja mis kõrvale jätta.

Võrreldes tsiviilülikoolidega on see üsna kadestamisväärne, sest viimaste puhul räägitakse tihti, et liiga vähe tehakse praktilist koostööd ettevõtetega. Ka KVÜÕA teeb koostööd kaitsetööstuste liiduga, kuid suur osa nende praktilisi ülesandeid tuleb siiski kaitseväelt.

Kui kusagil nähakse probleemi ning sellele lahendamiseks nähakse abi sõjateaduslikes uuringutes, siis esimesena koostatakse lähteülesanne.

«Lihtsustatult seletades – lähteülesanne saadetakse meile ning selle põhjalt kirjutatakse projekt. Seejärel läheb asi töösse. Kui uuring on valmis, saadetakse see tagasi uuringu tellijale ning sedakaudu on sel ka otsene mõju igapäevateenistusele,» kirjeldas Allik ühe püstitatud küsimuse lahendamise elutsüklit.

«Võttes arvesse, et kaitsevägi on selle protsessi juurutamist alles alustanud ning paralleelselt kasvatatakse enda teaduspädevust, siis loomulikult vajavad hammasrattad veel kalibreerimist ja õlitamist,» tunnistas Allik. «Aga mis on kõige olulisem ja mida ma olen viimasel ajal tajunud – see on arusaamine nende poolt, kes väevõimeid arendavad, et meil on vaja sõjateaduslikke uuringuid. Ning see on kogu sõjateaduse elujõu lätteks ja väetiseks.»

Kõiges selles, mida kaitsevägi sõjateaduste alal teeb, on ülikoolidel äärmiselt oluline roll. KVÜÕA-l on nendega väga tihe koostöö igal tasandil ja kõikides valdkondades. «Sõjateadusliku pädevuse loomele kaasa aitamine, keeruliste küsimuste lahendamine, üksteisele kompetentsi jagamine – see on see, mida ma nimetan üheks oluliseks ja toimivaks valdkonnaks laiapõhjalises riigikaitses,» sõnas Allik. Tema hinnangul polekski ülikoolideta Eesti kaitsealase teadus- ja arendustegevuse ambitsiooni võimalik saavutada.

Kogu teadustegevusel on aga veel üks väljund. Nimelt loodi sõjateaduse publitseerimiseks väljaanne Sõjateadlane, millel on kõrge Eesti Teadusinfosüsteemi reiting «1.2». Aastaid ilmus sarnane väljaanne nime all KVÜÕA Toimetised, kuid nüüd soovitakse aina enam tuua rambivalgusesse just sõjateadust. Sel aastal ilmub publikatsioon koos allsarjadega juba neli korda.

Tagasi üles