Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kui vaenlane ründab infoga...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
ISISe propagandavideo. | FOTO: AY-COLLECTION/SIPA/AY-COLLECTION/SIPA/Scanpix

Venemaa ja ISISe agressiivsuse tõttu on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA) viimastel aastatel võtnud luubi alla hübriidsõja ja infooperatsioonid – magistrantide ühisõppustel mängitakse läbi olukorrad, kus vastane ründab infoga, täpsemalt öeldes valeinfoga.

Hübriidsõjast on hakatud rohkem rääkima ja seda uurima pärast Venemaa invasiooni Ukrainasse, kus kandev roll sõjapidamisstrateegias oli propagandal ja psühholoogilisel mõjutamisel. Kui hübriidsõja tehnilised aspektid on Eestis Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) ning küberkaitsekeskuse pärusmaa, siis KVÜÕA on keskendunud just psühholoogilisele mõjutamisele.

«Oleme koostöös sisekaitseakadeemiaga juba kolm aastat teinud magistrantide ühisõppusi erinevate riigisiseste kriiside lahendamistel,» rääkis KVÜÕA meedia- ja turundusgrupi ülem kapten Kristjan Kostabi.

«Nende õppuste käigus oleme harjutanud kriisikommunikatsiooni sündmuste korral, millel on infooperatsiooniline eesmärk. Näiteks vaenuliku info levitamine või tegevus, mille eesmärk on käitumise muutuse tekitamine elanikkonnas kriisi ajal – elanikkonnas arvamuse loomine, hoiakute ja seeläbi protestide või vaenuliku tegevuse tekitamine,» kirjeldas ta.

Nii näiteks on läbi mängitud stsenaarium, kus pooljao suuruse üksuse (kolm kuni kuus sõdurit) sõdureid provotseeritakse vägivallale, et seda hiljem rahvusvahelises meedias näidata ja luua kuvand, et Eesti ei saa hakkama ja liitlased ei tohiks riiki toetada.

Venemaa infooperatsioonid ei ole otseselt muutnud sõjakooli õppekava, kuid Kostabi sõnul muutub kaitseväe ja tsiviilstruktuuride vahelist koostööd käsitlev õppeaine «Tsiviil- ja militaarsuhted» pidevalt. Kõik valeinfost tekitatud kriisid, mis selle õppeaine raames läbi mängitakse, on kaudselt pärit tegelikkusest – maailmas toimunud sündmustest, konfliktipiirkondadest.

«Paljuski teeme läbi juba juhtunud stsenaariume ja anname endale aru, et see on reageerimine eelmisele sõjale, aga me ei saa fantaasiavaldkonda minna,» nentis Kostabi.

Nii näiteks on läbi mängitud stsenaarium, kus pooljao suuruse üksuse (kolm kuni kuus sõdurit) sõdureid provotseeritakse vägivallale, et seda hiljem rahvusvahelises meedias näidata ja luua kuvand, et Eesti ei saa hakkama ja liitlased ei tohiks riiki toetada.

«Meie peame oma tasemel selle eest hea seisma, et niisugused sündmused ei muutuks probleemiks operatsioonilise või strateegilise juhtimistaseme staapide jaoks – see tähendaks, et vastase tegevus on edukas,» ütles Kostabi.

«Kui olete jälginud Ukraina sündmusi või isegi Lätis toimunud väiksemaid sündmusi, siis üheks meetodiks on kohalike elanike käitumist segava muutuse esilekutsumine, mis häiriks kaitseväe, politsei, päästetöötajate ja liitlaste tegevust,» tõi Kostabi välja. Näiteks võib kriisiolukorras juhtuda, et sotsiaalmeedias hakkab levima valeinfo, mille tulemusena soovitatakse elanikel evakueeruda kohtadesse, kus nad segavad jõustruktuuride tööd.

Samuti harjutatakse staapide «ülekuumutamist» valeinfoga. «Kuni mingi hetkeni ei ole selle info kindlakstegemine ja selekteerimine probleem. Probleemiks muutub see siis, kui infooperatsioon on olnud nii edukas, et kogu infot ei ole võimalik enam ära hallata,» selgitas ta.

Seni on õppused sisekaitseakadeemiaga toimunud kevaditi, kus kõik osalevad ametkonnad lahendavad olukordi oma valdkonna ja pädevuse piires, kuid olukord nõuab, et lahenduseks toimuks koostöö erinevate riigistruktuuride vahel.

Et infooperatsioonid puudutavad massimeediat ja suurt inimhulka, võetakse nende edukuse seletamisel appi näiteks Tartu Ülikooli teadusuuringud – abiks on olnud sotsioloogid, kes on oma töödes selgitanud massikäitumist – ning ka meediateadlaste ja psühholoogide uuringud.

Kostabi sõnul tuleb kriiside vältel, ka siis, kui kriis ei ole otseselt koduuksel, olla väga allikakriitiline ning üritada mõista, mis eesmärgil informeerida soovitakse. «Otsida tekstidest ja piltidest rõhuasetusi ja mõelda, kellel on soov mingit arvamust kujundada ja miks.»

«Eestlaste stereotüüp on, et me võtame asju väga aeglaselt ja rahulikult, infosõjas tuleb see ainult kasuks. Infooperatsioonid on reklaamimaailma sarnased, need reeglid on kaunis sarnased ja inimese mõistes töötavad ka asjad kaunis sarnaselt. Meie harjutame eelkõige selleks, et meie enda tegevus jätkuks, et meie ülesanded oleks täidetud riigi kaitsmiseks – meie asi on valeinfo ümber lükata ja varustada avalik ruum õige infoga, et valeinfo ei hakkaks mõjutama. Kui hakkab mõjutama, siis piirata selle mõju ja muuta valeinfost mõjutatute käitumist.»

Näited läbimängitud inforünnakutest

  • Halva maine loomine

Eesti ja liitlaste sõdureid provotseeritakse vägivaldselt reageerima «tsiviilelanike protestidele».

Meie sõdurite reaktsioone filmitakse ja edastatakse globaalsesse meediasse, mida kommenteerivad arvamusliidrid ja «kohalikud arvamusliidrid». Protestide organiseerijad on Eesti-vastased liikumised, tihti on osalejatele makstud, samuti on info edastajate eesmärk tekitada mainekahju. Näiteks blokeerivad «rahudemonstrandid» ja nende autod väeosadest ja kogunemispunktidest välja- ja sisseliikumisteed.

Eduka provokatsiooni ja selle edastamise tulemusena aktiveeruvad Eestis ja välisriikides huvigrupid, kes nõuavad poliitilise toetuse katkestamist Eestile – et liitlassõdurid ei aitaks kaasa «läbikukkunud Eesti riigi» sõjaväe kuritegudele ja liigsele jõukasutamisele. Väike olukord võib nii eskaleeruda strateegiliseks probleemiks.

  • Jõuorganite «ülekuumutamine»

Sotsiaalmeedias hakatakse sõja ajal levitama valeinfot, et kohalikud elanikud segaksid kaitseväe ja liitlaste liikumisi ning tagalatoetust. Näiteks ummistatakse kaitseväe üksuste liikumisteed, kui väidetakse, et kõik sõjapõgenikud peavad minema varjule kaitseväe tagalaaladesse, kriisijuhtimispunktidesse, politsei operatiivtehnika parkide lähedale.

Selle tulemusena tekib nii kaitseväe kui ka teiste julgeolekujõudude üksustele juurde julgeoleku-, liikluse reguleerimise, korra tagamise, toitlustus- ja muid ülesandeid. Kui politsei- ja piirivalveamet reageerib adekvaatselt, rünnatakse politseid, et olukord kontrolli alt välja viia. Tekitatakse rohkelt tulekahjusid ja liiklusõnnetusi, et päästeamet ja kiirabi «üle kuumutada».

  • Valeinfo meedias

Suure hulga valeinfo tootmisega infomüra tekitamine, et kaitseväe üksuste staapide otsustuskiirus aeglustuks.

Näiteks edastatakse uudiseid olematutest olukordadest, mida tavainimesel on raske kontrollida – näiteks uudised meedias Kaliningradi raketiüksuste, Pihkva dessantüksuse aktiivse tegevuse kohta, tuumarelva ja õhuväe kasutamise kohta. Ajakirjandusele saadetakse rohkelt valeinfot, kasutatakse ära näiteks veebimeedia üleskutseid «kohalik elanik, saada meile pilte ja kommentaare juhtunust».

  • Valeinfo sõduritele

N-ö kohalikud elanikud (tegelikult instrueeritud vastutöötajad) tulevad meie sõdurite juurde ja annavad valeinfot.

Näiteks pannakse üksuste tegevuskohade juurde valesid taktikalisi kaarte, mälupulki, CD-plaate ja plaane. See kõik selleks, et õige ja valeinfo oleks kergesti eristamatu – nii saab mõjutada Eesti ja liitlaste jõustruktuuride otsuse vastuvõtmise kiirust. Tulemusena on keeruline otsuseid tegevuseks vastu võtta, sest saadud infot tuleb pidevalt kinnitada.

Allikas: KVÜÕA

Tagasi üles