Arst: sõjas õpib valmisolekut ootamatusteks
21. aprill 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahel korral kontingendi arstina Afganistanis käinud kapten Indrek Olveti pole tavapärane eesti arst. Kui 1999. aastal vaatamata oma soovile ajateenistusse mitte mahtunud noormees üliõpilaseks saamise järel automaatselt reservi määrati, olnuks kindel, et sõjaväearsti temast ei saa.
Kuid militaarhuvi jäi pakitsema. Huvi ajel Kaitseliidus sõjameditsiini nuusutanud Olveti määrati 2005. aastal Tapale väeosa arstiks ja karjäärivalik oli selge. Tänaseks on ta arst-õppejõud KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses.
Ja isiklikku kogemust, mida jagada, tal on. Erakorralise meditsiini arstiks õppinud Olveti vastutas Eesti kontingendi tervise eest Afganistanis nii 2008.–2009. kui ka 2013. aastal. Selle aja jooksul on tulnud tal näha eestlaste hädasid pisihaavadest lahingvigastusteni välja.
«Tsiviilis domineerivad peamiselt kinnised vigastused – luumurrud, põrutused. Lahingvigastatutel aga on peamiselt läbistavad traumad: kuulihaavad, killuhaavad, amputatsioonid,» kirjeldab Olveti.
Kompanii arsti amet tähendas, et tegutseda tuli baasis asuvas meditsiinipunktis või telgis. Tingimused olid spartalikud. Arsti alluvuses on teised kompanii meedikud ja peamiseks ülesandeks oli kohapeal abi andmine või baasi toodud vigastatu stabiliseerimine.
Oli ka raskemaid päevi. Ühel sellisel tuli Olvetil Eesti meditsiiniohvitserina kaasa lennata brittide kopteriga, mis transportis ühte raskelt vigastatud eestlast Camp Bastionist Kandahari ja tagasi.
«Mõlema missiooni, nii Estcoy-7 kui ka Estcoy-16 käigus tuli erakorralisi olukordi ette. See ei pea alati tähendama seda, et kas jalg või käsi on küljest ära. Vahel on tegemist ka raskemate haigestumistega.»
Olveti kogemuse kohaselt õpetab sõda arstile eelkõige tööd piiratud ressurssidega ja keerulistes tingimustes. «Lisaks seda, et alati ole valmis ootamatusteks. Sõjas võib olukord muutuda sekundite jooksul.»
Samas iga üllatus ei pruugi tähendada halvimat. Kui Olveti kord Camp Bastionis briti medpunkti appi kutsuti, lebas põrandal pikali seitse-kaheksa kohaliku armee sõdurit. Osad oksendasid, mõni oli osaliselt teadvuseta ja mõned oigasid kõhuvalust. «Tõlgi vahendusel sõduritega suheldes tuli välja, et nad olid ostnud kohalikult turult mune, tomateid ja liha, mis olid seisnud tõenäoliselt pikalt päikese käes,» meenutab arst.
Olveti ei jõudnud toidumürgituses vaevlevaid mehi veel aidata, kui afgaanide ülemus sedastas, et tegu on mürgitamisega ja turumüüja eluküünal väärib kustutamist. «See võttis üsna külmaks: süütu inimene lüüakse lihtsalt maha. Seega viisin ülemale tõlgi vahendusel läbi hügieeni ja mikrobioloogia kiirkursuse.»
Poole tunniga õnnestuski Olvetil kohalik habemik lause lause haaval ümber veenda ning talunik jäi ellu.
Afganistanis kogetust võidavad praegu Tartu tudengid. «Kasutan oma kogemusi üsna palju. Kui räägin meditsiinitaktikast või taktikalise lahingkannatanu käsitlusest, siis üritan seda seostada reaalsete olukordadega,» ütleb Olveti.