Iraagis käinu: hakkasin väärtustama Eestis olevat

Taavi Kunder (parempoolseim) ühel oma esimestest 72 tunni patrullidest jaokaaslastega kõrvetava päikese eest varjus. Foto: Erakogu

Pärnakas Taavi Kunder on üks neist, kes naasis pärast üht missiooni tsiviilellu. Iraagist eluks kaasa saanut unusta ta kunagi.

Kui toona 22-aastane Kunder 2000. aastate alguses Pärnus ajateenistuse läbis, tõmbas sealt saadud inerts teda Scoutspataljoni elukutseliste sõdurite sekka. Vanemlaskuri ametikohal olnud Kunder osales 2005. aastal Estpla-11ga missioonil Iraagis, kus GPS näitas palavamal päeval 76 kraadi kuuma.

«Kindlasti on päris palju neid, kes arvavad, et missioonile minnakse raha pärast, aga see on väärarvamus – sel hetkel ja kindlasti ka praegu saab iga Soomes töötav mees sama palju palka. Põhjus on ikka selles, et ennast proovile panna ja elust põnevust otsida,» kinnitab Kunder.

Ta möönab, et missioonil oli hämmastavaid hetki. Üksuse kõik mehed tulid tagasi tervetena vaatamata sellele, et kogeti nii miinipildujatuld, IEDsid kui ka automaadivalanguid.

Ärevaim hetk tuli üle elada juba kuu pärast saabumist, kui patrulliva auto all lõhati miinid. «Kolm 155-millimeetrist miini olid maa sisse kaevatud ja kui me üle sõitsime, need lõhati. Need lõhkesid meile ideaalselt: auto alla. Kuna meie auto oli pealt lahtine, lõi see meid kõiki küll uimaseks ja auto lendas kraavi, aga tänu sellele, et meid lihtsalt õhku visati, jäime terveks,» meenutab ta.

Üle auto ääre olnud relvad aga deformeerusid ja tuli maha kanda. «Missioonil olles kindlasti muutusime ettevaatlikumaks,» märgib ta.

Kohati tegid eestlased pikki, 72-tunniseid patrulle ning Iraagi maastiku ja faunaga tuli omal nahal kokku puutuda: «Esimestel päevadel tekitasid jubedalt pahandust liivakirbud. Mehed olid täpilised. Küsisime tõlgi käest, et miks sa ei sügele? Ta vastas, et selle vastu tekib immuunsus. Ja nii oligi, peagi kirbud enam ei tüüdanud.»

Kunder on juba pikemat aega pereisa ja töötab vahetuse vanemana tööstusettevõttes, kuid toonase lahingpaarilisega käib tänini läbi. «Ma proovin küsijatele alati lahti seletada, et missioonil käik on noorele mehele enese arendamise koha pealt õige. Minu kogemus ja maailmavade ikkagi muutus. Kui vaadata, kuidas on seal eluolu ja käitumine meeste ja naiste vahel, siis meie ühiskond on midagi muud. Õpid hindama seda, mis kodus on olemas ja korras,» kinnitab ta.

«Meid on küll vähe, aga tundub, et me oleme asjalikud,» arvab ta. «Me suudame asju parandada ja aidata. Nooremale mehele ma soovitaks, et kui sul on soov ja huvi, käi missioonil ära.»