Bosnia 1996: massirahutusest kavalusega üle
21. aprill 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta seisis mu ees ja räuskas. Nägin, et tal oli käsigranaat taskus ja iial ei tea, millal ta võib selle minu selja taga seisvasse rahvamassi visata. Krabasin taskust selle granaadi ära. Tüüp ise kadus nagu veetilk kuiva maasse.»
18 aastat tagasi oli praegune ETK turundusdirektor Andres Lember Eesti luurerühmaga Estpla-3 vaevu mõne päeva rahutagamismissioonil Bosnia ja Hertsegoviinas viibinud, kui olukord hapuks kiskus.
Eestlaste vastutusalas Doboj lähistel kujunes tuhatkonna kohaliku moslemi ja seblase vahel raevukas vastasseis, sest üks rahvusrühm soovis minna külastama omaste haudu teise võimupiirkonda.
Eesti rühma igapäevane ülesanne käia patrullis ja mehitada kontrollpunkte ja valveposte oli kiiresti asendumas millegagi, milleks polnud varustust ega mõistlikku väljaõpet – massirahutuse ohjamisega. «Sõna levis kiiresti, rahvas kogunes ja nad läksid karvupidi kokku. Seal oli mõlemalt sadu inimesi, kes olid valmis kasvõi käsitsi või hammastega üksteist hävitama,» meenutab Lember.
Bosnia kodusõda oli läbi ja 1995. aasta rahulepinguga oli riik bosnialaste, horvaatide ja serblaste vahel ära jagatud, ent rahvuslik viha kees umbes Eesti-suurusel maal edasi.
«Kohalikel olid relvad alati kuskil peidus ja perepidude või napsivõtmiste käigus lasti ikka valanguid õhku.» Isegi lähedaste hauale mindi granaat igaks juhuks taskus. See oli ka põhjus, miks rahvusvahelised sõdurid 2004. aastani riigist lahkuda ei saanud.
Taanlastega õlg õla kõrval tegutsenud eestlased võtsid tol aprillipäeval kahe vaenupoole eraldamiseks ahelikku. «Katsusime vihapooli üksteisest toore jõuga eemal hoida,» ütleb Lember. Just selles olukorras seisis ta vastastikku granaadimehega, kelle üks halb otsus võinuks päevale verise pitseri jätta. Konflikt õnnestus lahendada kannatanuteta pelgalt tänu sõdurite nutikusele.
«Taani pataljoni juhtkond tellis n-ö õhulöögi ehk USA kopterid madallennule. Rahvamassi kohal õhus seisev kopter pillutas laiali kõik lahtise tolmu, sodi ja prügi ja selle abil aeti rahvamass jõuga eri suundades,» räägib Lember. «Bosnias ei olnud enam sõda. Seal pidigi ilma jõudu kasutamata hakkama saama.»
Kui Estpla-3 missioon lõppes, läks vaid mõni nädal, kui Lember Bosnia ja Hertsegoviinas tagasi oli. Sedakorda saadeti ta ainukese eestlasena IFOR/SFORi staapi Sarajevos, kust juhiti sedasama rahutagamisoperatsiooni, millest ta äsja sidemehena osa oli võtnud. Et Eesti polnud NATO liige, oli Lemberil tükk tõestamist, et ta üldse tohib NATO dokumente näha.
Kuigi Lember pole enam aastaid tegevteenistuses, usub ta Doboj ja Sarajevo kogemustest, et kaasaegset Eesti kaitseväge missioonideta poleks.
«Rahvusvaheline koostöö on olnud Eesti kaitseväe arengu üks suuremaid mootoreid,» usub ta. «See on palju kaasa aidanud selleks, et kaitsevägi on keskkond, kuhu noor inimene saab minna, pidevalt õppida, areneda ja end motiveerituna tunda. Kui poleks rahvusvahelist koostööd, siis vaid oma põlve otsas nikerdades oleks Eesti kerge saakloom.»