Sinililled nähtamatute kangelaste auks
21. aprill 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemveebel Rando Randveeri laiguline vorm reedab kaitseväkke kuulumist, aga et ta veteran oleks, seda ei arvaks. Ta on noor ja sirge seljaga mees. Otsa ees pole kriimustustki.
«Keegi ei mõtle, et mina või need 20-aastased, kes missioonil on käinud, võiksid olla veteranid,» ütleb ta. Ja lisab, et tavaliselt peetakse veteranideks vanu tundmatu sõduri kuju juures viina võtvaid mehi.
Randveer soovib seda kuvandit lõhkuda sel kevadel esimest korda toimuva kampaaniaga «Anname au!». Kampaania, mille üks korraldajatest ta on, kutsub üles kandma veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks.
Veteranideks nimetatakse neid naisi ja mehi, kes on käinud välismissioonil või kes on saanud vigastada Kaitseliidu teenistuses Eesti pinnal. Neid on Eestis umbes 2500.
«See kampaania peaks tõstma teadlikkust, et Eestis on inimesi, kes panustavad riigikaitsesse ja riskivad selle nimel kõige kallimaga, mis inimesele antud – oma eluga,» ütleb Randveer. «Oleks tore, kui Eesti elanikud saaksid aru, kui tähtis see on, ja paneksid selle lille rinda, et toetust avaldada,» ütleb veteran Tallinna kesklinna kohvikus ja mulle tundub, et ta silmad on natuke märjemad kui enne. Või tuleb see loojuvatest päiksekiirtest, mis ta näole langevad?
Randveer, kes veterane «nähtamatuteks kangelasteks» nimetab, ütleb, et toetus ja tunnustus on olulised ka endistele sõduritele. Isegi kui see on vaid toetav sõna või õlalepatsutus.
«Ma arvan, et Eestis ei tea inimesed, kui raske või ohtlik see on, mida üks grupp kaitseväelasi riigi jaoks teeb.»
Randveer, kes ise on käinud missioonidel Horvaatias, Lõuna-Liibanonis, Bosnias ja Iraagis, ei ole rasketesse õnnetustesse sattunud, sest tal on olnud sõduriõnne, nagu on tavaks öelda.
Ukraina sündmuste taustal on ehk ka eestlased siiski hakanud mõistma, miks oli tähtis, et Eesti liitlasvägesid abistaks. Ka meil võib ühel hetkel abi vaja minna.
«Kaitseväelased ja kaitseliitlased on sellest alati aru saanud, et liitlassuhe on kõige olulisem,» sõnab ta. Kasvõi seegi, et eestlaste rahuvalvamine koos liitlastega on aidanud riiki maailmakaardile panna.
Veteranide sinilillega toetamise mõte sai alguse teiste riikide eeskujul. Suurbritannias on näiteks juba 1921. aastast olnud mälestuspäeva tähistamiseks 11. novembril kasutusel mooniõied.
Randveer võtab kotist karbi ja avab selle õrnalt, nagu oleks see klaasist. Karp on täis sinimustvalgeid nõela otsa torgatud vildist lilli. Iga õis on erinev. Nende tegemisele aitas kaasa üle saja erivajadusega inimese kaheksas hooldekodus. Kokku tegid nad 50 000 lilleõit. Üks lill maksab kaks eurot, aga kes tahab, võib rohkem ka anda.
Tulu läheb Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliinikusse kõnniabiseadme ostmiseks. Seda hakkavad kasutama nii vigastatud veteranid kui ka kõik teised, kes peaksid sarnast ravi vajama. Kliinikul on seadme ostuks vajalikust summast praegu puudu 60 000 eurot.