Infosõja grimassid

Farss nimega «Krimmi referendum».

FOTO: Repro

Putini režiim viib Ukrainas läbi sõjalist operatsiooni, milles kasutatakse eksitustegevust ennenägematul määral. Kohati kalduvad lavastuste valed aga lausa absurdi ning udupildist paistavad nukujuhi punutud traagelniidid kaugele.

Balti jälg

Vene propaganda üritas näidata vabadusmeelseid meeleavaldusi Maidanil ja hiljem Ukraina valitsust kui lääne eriteenistuste kätetööd.

23. veebruaril hakkas Interfax levitama väidet, nagu oleks Maidani meeleavaldajaid tulistanud ühe NATO riigi snaiper. Esialgu vaid ühe Regioonide Partei saadiku arvamust vahendanud uudisest sai kohe ülejäänud Venemaa meedias fakt, mis täiendavat kontrollimist ei vajanud. Järgmisel päeval täpsustas Uurali föderaalringkonna interneti uudisteleht nakanune.ru, et üks kahtlustatav on kinni peetud ja tema dokumendid näitavad Balti päritolu. Rõhutati, et kuigi kõik Balti riigid on Maidani verise avantüüriga seotud, lasub veresüü seekord Leedul. Meenutati, et on palju tõendeid Leedu snaiprite osalemisest Tšetšeenia iseseisvusvõitluses. Tegemist on Eestiski tuntud vana legendiga Baltikumi «Valgetest sukkpükstest» Džohhar Dudajevi teenistuses, mis väljaspool Vene mängufilme ühtki tõendamist leidnud ei ole. Märtsiks levis lugu ingliskeelsetele vandenõuteoreetikute lehekülgedele, kus toimetajad omapoolseid kahtlustusi lisasid. Nüüd sai Russia Today teha juba loo, et uurimisinstituut Global Research selgitas välja: snaipritele andis käske USA. Edasi levis lugu sotsiaalmeedias värvi kogudes ning tõsisemates, aga madala allikakriitikaga regionaalsetes kanalites.

25. veebruaril läks Rossija 1-s eetrisse Putini ordeniga pärjatud Arkadi Mamontovi tunniajane tele-show «Erikorrespondent». Reporterid külastasid talvist Läänemaad ehk kuritööpaika, kus viimased 20 aastat olla endises metsavendade baasis välja õpetatud terroriste, sh Paremsektori võitlejad. Ideoloogiline fašistlik kasvatus antavat aga ühes Vana-Vigala turismitalus. Tegemist on 2006. aastast pärineva Vene propagandavalega, millest ka Eesti meedias juttu olnud. 2006. aastal käis Eesti sõjandushuvilisi koondaval Kroonu Klubil külas Ukraina koolilaste organisatsioon, kes külastas sõjaajaloolisi paiku ja kohtus ka mõnede skautlike organisatsioonide liikmetega. Teismeliste tehtud ja internetti riputatud poseeritud fotod sõjaaegse Saksa mütsiga ning õppemiini uurimine oli kogu faktiline baas, mida Vene riiklik põhikanal teema loominguliseks laiendamiseks vajas.

Nii ei ole enam põhjust imestada, kui internetti tekkis e-kirjavahetus USA relvajõudude ohvitseri ja värske Ukraina administratsiooni liikme vahel, kus viimane justkui sai märtsi alguses korraldusi sabotaažiaktideks kaardil märgitud Krimmi ja Ida-Ukraina objektidel.

Küberfantoomid

Ukraina kriisis ei ole Venemaa kasutanud keerukamaid küberründevahendeid. Samas on palju tähelepanu pälvinud väidetavalt rahva pahameelt väljendavad häkkerid, kelle puhul tekib küsimus, kas see on ikka tavaline sotsiaalmeedia ajastu meelsusavaldus.

Anonymous Ukraine

Anonymous on rahvusvaheliselt tuntud silt, mida anarhistliku meelelaadiga veebiaktivistid on üle maailma aastaid kasutanud eri põhjustel küberrünnakute väljakuulutamiseks. On näotustatud halvasti turvatud veebilehti, on kutsutud üles üheskoos korraga kindlaid veebilehti külastama, mistõttu ligipääs neile ummistub. Samas ei ole tegemist kindla liikmeskonnaga organisatsiooniga, vaid pigem kaasalööjaid otsiva organiseerumisviisiga.

2013. aasta novembri alguses rünnati DDOS-meetodil Ukraina, Vene, Läti veebilehti. Eestis takistati mõneks tunniks ligipääsu kaitseväe ja kaitseministeeriumi avalikele lehtedele.

Peidetud taustaga Anonymous Ukraine teatas, et see on märguanne – ukrainlased ei taha Euroopa Liidu ega NATO mõju. Lähenemas oli kohtumine Ukraina – Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe sõlmimiseks.

Erinevates riikides levis seejärel võltskirju Tallinnas asuva NATO Kooperatiivse Küberkaitse Keskuse (CCD COE) nimel: «Vaatasime teie lehte ja leidsime, et see on nõrgalt turvatud.» Mitmetele veebilehtedele kirjutati, et seoses NATO kollektiivkaitse õppusega on CCD COE lehe sunniviisiliselt maha võtnud.

Venemaa keskvõimu ja eriteenistustega seotud infokanalid teatasid kohe: kõik see on NATO CCD COE Eesti soss-seppade kätetöö – tahtsid harjutada Läti ja Ukraina küberründamist, aga kogemata ründasid harjutuskeskkonna asemel päris lehekülgi.

Seejärel ilmus Anonymous Ukraine teadaanne, et Eesti rünnakute eest tehakse teenustõkestusrünne CCD COE-le. Toimuski. Ka Elroni kodulehte narriti. Sinna ilmus vigases eesti keeles info, nagu seoses NATO õppusega Eestis rongid ei välju.

Anonymous Ukraine silt osutus Ukraina konfliktis hiljemgi kasulikuks. Anonymous Ukraine nimel on avaldatud varastatud, võib-olla ka võltsitud Ukraina vabadusliikumiste juhtide kirjavahetust ja telefonikõnesidki.

Võltsitud või varastatud paberkirjade avaldamine viitab kõige selgemalt sellele, et Anonymous Uk­raine ei ole päris tavaliste häkkerite rühmitus, kes püüab luua ebaõiglusest õigust. Selline võimalus saaks olla vaid postiteenistuse töötajal või väga arenenud eriteenistusel. Mõtlemapanev on ka, et erinevalt tavapärasest Anonymouse te­ge­vusest valis Anonymous Ukraine esmaseks info avaldamise kohaks Venemaa kontrollitava Abhaasia veebiportaali.

Küber-Berkut

Berkut oli Viktor Janukovõtši valitsemise ajal eriüksus, mis diskrediteeris end korrumpeerunud presidendi kaitsel jõu kasutamisega rahumeelse elanikkonna vastu.

Hästi peidetud päritoluga kodulehtede, aga suurte ressurssidega Küber-Berkut tegi pikaajalisi teenustõkestusründeid kõigile olulisematele Ukraina uudistekanalitele, kui toimus Krimmi valimisfarss või kui oli parajasti käimas mõni Vene relvajõudude suurem erioperatsioon Ukrainas. Kodulehel teatati sest ette kui vale mahasurumisest.

14. märtsist hakati üleriiklikes Vene meediakanalites teada andma Kiievist pärit rünnakutest Venemaa ametlikele kodulehtedele. Seejärel teatati Kiievist pärinevast rünnakust Venemaa televisioonisatelliidile. Allikaid lubati uurima määrata pädevad ametnikud FSBst. Siis ilmus internetiavarustesse kellegi pildistatud foto ukrainakeelsest telegrammist, kus Ukraina võimud kutsuvad 11. märtsil NATO erivägesid ehk NATO CCD COE-d appi. Vene meedia rääkis kolonel Suziku juhtimisel Kiievisse saabunud kuueteistkümnest kübersõdalasest.

Seepeale korraldas Küber-Berkut karistuseks robotvõrguga teenustõkestusründed Eesti internetifirma vastu, kes avaldab NATO CCD COE lehte, ning NATO ja NATO Parlamentaarse Assamblee kodulehtedele, kuna Krimmi show ajal oli Venemaa võimudel parasjagu karta NATO jõulisi sõnavõtte. Et uudis NATO abitusest paremini leviks, oli kodulehele avaldamiseks pandud trükikvaliteedis graafika, kuidas Kotkas litsub NATO-ussi laiaks. Rünnakute vahepeal ja Ida-Ukraina rünnakute eel on Küber-Berkut vajalikuks pidanud avaldada pikki poliitilisi avaldusi kukutatud Janukovõtšile.

Sputniku lõhkumises jäeti Eestis asuv NATO teadusasutus seekord patuta, aga väidetavate rünnakute eest Kremli ja Vene propagandakanalite veebikülgedele ei jäänud «rahva pahameel» tulemata.

Farss nimega «Krimmi referendum»

Mitme tuhande Venemaa eriüksuslase automaatide ees toimunud etendus «Krimmi iseseisvusreferendum» näib      võlts isegi Nõukogude Liidu valimisimitatsioonide mäletajatele.

Krimmi valimiskomitee esimees Mihhail Malõšev teatas kõigepealt, et valimissedeleid valmistati 2,2 miljonit. Hiljem täpsustas ta ITAR-TASSile, et tema on tellinud 1,5 miljonit ja Krimmi suurim linn Sevastopol teeb oma sedelid ise. Isegi kui imikud kaasa arvata, on Krimmis elanikke vaid 1,9 miljonit. Vaatamata sellele, et näiteks Bahtšisarai linnas, kus enamik elanikest on tatarlased, ei hakatud hääletuspunkte avamagi, esitleti näitemängu tulemust, nagu oleks 83% elanikke hääletamas käinud ja neist 97% pooldanud Venemaaga liitumist. Valimiskomisjoni andmeid analüüsides selgus, nagu oleks Sevastopoli linnas valimas käinud 123% valimisõiguslikest elanikest. Üksmeele illusiooni loomisele aitas kindlasti kaasa ka mõnede Venemaa ajakirjanike ja turistide korduvalt kasutatud võimalus sedeleid kasti lasta.

Ajakirjanikke häältelugemise juurde ei lubatud. Vene relvajõud ei lasknud riiki ka OSCE vaatlejaid. Rahvusvahelise vaatlusmeeskonna pani kokku Venemaa ise. Selle sõnakaim liige oli Soome inimõiguslasena esinev Johan Bäckman, kes ise on tunnistanud, et teda rahastab Kremliga seotud mõjutusorganisatsioon Mir bez Natsizma. Varem on ta silma paistnud nõudmistega punkbänd Pussy Riot aastateks trellide taha panna ning rahvusvaheline relvahangeldaja ja filmi «Sõjajumal» prototüüp Viktor But vanglast vabastada. Moskva lennukiga saabunud vaatlusmeeskonda juhtis Poola ainukeseks skinhead’ist poliitikuks peetav Mateusz Piskorski. Üle Euroopa kokku otsitud, valimisfarssi legitimeerima seatud äärmuspoliitikute gruppi kuulusid ka endine Läti interrindelane Tatjana Ždanoka, Belgia paremäärmuslaste esindajad, Austria Vabaduspartei liikmed, (Ida-)Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei järeltulija Die Linke esindajad, Kreeka Kommunistliku Partei liige, Ungari paremäärmusliku Jobbiku esindaja, natsionaalbolševik Venemaalt jt.

Totaalne propaganda

Krimmi hääletus-show järel võttis Putini režiim üleöö kasutusele «uute riigipiiridega» telegraafika ja laiemalt riikliku sümboolika. Lisaks telepropagandale pidi Krimmi kui Vene ala rahva teadvusesse viima ka haridussüsteem. Referendumit imiteeriv farss tehti teoks pühapäeval ja Putin kuulutas Krimmi Venemaa osaks järgmisel teisipäeval, aga juba referendumi päeva hommikul said Moskva õpetajad kätte õppematerjalid teemal «Krimm kui põline Vene ala». Õppematerjalid koosnesid põhjalikust töövihikust, millele samal nädalal lisati Putini otsus, Krimmi-teemalised ristsõnad, Vene propaganda kohaselt koostatud ajalooline ülevaade, metoodilised juhised ning Powerpoint-juhendmaterjalid.

Põgeniketulv

2. märtsil teatasid nii Venemaa venekeelsed kui ka riiklik ingliskeelne propagandakanal RT (endine Russia Today), et seoses Ukrainas puhkenud nn humanitaarkriisiga on sealt Venemaale suundunud 675 000 inimest. Telekanal Pervõi Kanal, kust uudislugu tuule tiibadesse sai, kasutas selle illustreerimiseks kaadreid Ukraina piiripunktist, kus oli tagasihoidlik, peamisel sõiduautodest koosnev järjekord. Kõneisikutena kasutati Venemaa ametiisikuid. Nagu selgus, ei olnud täiesti vale mitte ainult tekst – mingit põgeniketulva Venemaale pole Ukrainast olnud ei siis ega ka hiljem –, vaid ka klipis kasutatud kaadrid pärinesid hoopis Ukraina-Poola, mitte Ukraina-Vene piirilt.

Omakaitse tiigrid

Krimmis tegutsenud Venemaa Föderatsiooni üksused, keda ametlik Venemaa nimetas kohalikuks «omakaitseks», ei paistnud silma mitte ainult distsipliini, hea rõivastuse ja moodsa relvastusega, vaid kohati olid üsna efektsed ka nende kasutatud sõiduvahendid. Juba aastaid olid Venemaa relvajõudude paraadidel peaaegu ainukeseks pärast Nõukogude Liidu lagunemist relvastusse võetud demotehnikaks olnud maastikuautod Tigr (Tiiger), nn Vene Hummerid. Nüüd olid need haruldased maastikuautod Krimmis «omakaitse» käsutuses, Venemaa numbrimärgid võimaldasid mõnikord isegi väeosade identifitseerimist. Samal ajal rääkis president Putin oma 4. märtsi pressikonverentsil, et Krimmis Vene vägesid ei ole.

Pealtkuulatud telefonikõned Youtube’is

Viimasel ajal ja eriti seoses Ukraina kriisiga on populaarseks saanud pealtkuulatud telefonikõnede riputamine internetti, mainigem neist ainult mõnda. Eestis on kindlasti tuntuim meie välisministri Urmas Paeti ja Euroopa välisteenistuse juhi Cathrine Ashtoni vahel 25. veebruaril toimunud telefonikõne. See pole siiski kaugeltki ainuke avaldatud telefonikõne, maailmas on saanud kuulsamaks USA asevälisministri Victoria Nulandi ja USA saadiku Ukrainas Geoffrey Pyatti «Fuck the EU»-telefonikõne.

Leedu välisministeeriumi idapartnerluse osakonna asedirektori Zenonas Kumetiaitise ja Leedu suursaadiku Ungaris Renatas Juska telefonikõne avalikustati Youtube’is juba juulis 2013.
-------------------------------------------------------------------

   Ukraina kriisi kujunemine juurtest tänapäevani

1991

 August: pärast läbikukkunud putši Moskvas kuulutatakse Ukraina iseseisvaks.

 Detsember: referendumil toetatakse ülekaalukalt iseseisvust.

2004

 November: pärast kuuldusi suurest häältevõltsimisest Viktor Janukovõtši võidetud presidendivalimistel algab oranž revolutsioon.

 Detsember: uutel presidendivalimistel võidab läänemeelne Viktor Juštšenko.

2010

 Veebruar: Viktor Janukovõtš võidab presidendivalimistel Julia Tõmošenkot.

2011

 Oktoober: Tõmošenkole mõistetakse seitsmeaastane vanglakaristus.

2013

 21. november: president Janukovõtši valitsus otsustab lõpetada läbirääkimised ELiga majanduskoostöö üle ja selle asemel sõlmida leping Venemaaga, algavad esimesed protestid.

 Novembri lõpp: protestijate arv Kiievis tõuseb 100 000ni. Esimesed kokkupõrked militsionääridega, mille käigus arreteeritakse 35 inimest ja fotod vigastatutest äratavad maailma tähelepanu.

 Detsember: protestijate arv Kiievis kasvab kuni 800 000, nad võtavad üle Kiievi linnavalitsuse hoone ja püstitavad telklinnaku.

 17. detsember: president Viktor Janukovõtš sõlmib Vladimir Putiniga lepingu, mis lubab Ukrainale 15 miljardit dollarit majandusabi ja odavamat maagaasi.2014

jaanuar

 16. jaanuar: protestid on jätkunud ja Ukraina parlament võtab vastu demonstratsioonide-vastase seaduse, mis valab veelgi õli tulle.

 22. jaanuar: kaks protestijat surevad militsionääridega võideldes saadud kuulihaavadesse – tegu on kriisi esimeste inim­ohvritega.

 23.–24. jaanuar: rahutused levivad Kiievist väljapoole, peamiselt Lääne-Ukrainasse.

 28.–29. jaanuar: peaminister Mikola Azarov astub tagasi ja parlament tühistab demonstratsioone keelava seaduse. Arreteeritutele pakutakse amnestiat, kui hõivatud valitsushooned vabastatakse, kuid enesekindlust kogunud opositsioon ei võta pakkumist vastu.

veebruar

 7. veebruar: algavad Sotši taliolümpiamängud, Putini režiimi au ja uhkus.

 14.–16. veebruar: kõik alates eelmise aasta detsembrist arreteeritud 234 protestijat vabastatakse, ühtlasi lahkuvad protestijad hõivatud valitsushoonetest.

 18. veebruar: Kiievis läheb militsionääride ja protestijate vahel löömaks, surma saab 18 inimest, neist seitse militsionääri. Maidanil piiratakse ümber umbes 25 000 meeleavaldajat.

 20. veebruar: tundmatute snaiprite tule alla hukkub 88 inimest, nii protestijaid kui militsionääre.

 21. veebruar: president Janukovõtš kirjutab alla kompromissleppe opositsiooni esindajatega.

 22. veebruar: Janukovõtš kaob Kiievist, protestijad võtavad üle presidendi administratsiooni hooned, parlament vabastab presidendi ametist ja määrab uued valimised 25. maiks, Tõmošenko vabastatakse vanglast.

 23. veebruar: lõppevad Sotši tali­olümpiamängud, Putini režiimi au ja uhkus.

 23.–26. veebruar: Ukraina parlament nimetab spiiker Oleksandr Turtšõnovi ajutiseks presidendiks ja Arseni Jatsenjuki peaministriks, endine president Janukovõtš kuulutatakse tagaotsitavaks, miilitsa kardetud eriüksus Berkut saadetakse laiali.

 27.–28. veebruar: Krimmis hõivavad eraldusmärkideta relvastatud isikud valitsushooned, kadunud Janukovõtš ilmub välja Venemaal ja annab pressikonverentsi.

märts

 1. märts: riigiduuma kiidab heaks president Putini soovi kasutada sõjalist jõudu kogu Ukrainas, algavad venemeelsed meeleavaldused Ukrainas.

 3. märts: must esmaspäev Venemaa aktsiaturgudel, kui ilma jäädakse kümnetest miljarditest dollaritest investeeringutest.

 4. märts: Putini pressikonverents, kust maailma mällu jääb tema kinnitus, et Krimmis tegutsevad kohalikud omakaitsjad ja seal ei ole Vene vägesid, mida lääne avalikkus selleks hetkeks enam ei usu.

 6. märts: Krimmi «parlament» määrab Venemaaga ühinemise «referendumi» ajaks 16. märtsi.

 7. märts: Venemaa ähvardab Ukraina gaasikraanid sulgeda.

 15. märts: Venemaa paneb veto Krimmi «referendumit» kritiseerivale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile.

 16. märts: Krimmi «referendumil» toetab väidetavalt 97% liitumist Venemaaga – demokraatlike institutsioonide vaatlejaid seal ei ole.

 18. märts: Putin peab Kremlis võidukõne.

 24. märts: viimased senikaua ümberpiiratud olnud Ukraina väeosad lahkuvad Krimmist.

 28. märts: USA president Obama kutsub Venemaad üles peatama vägede koondamist Ukraina idapiiri äärde.

aprill

 1. aprill: NATO välisministrid otsustavad peatada sõjalise ja tsiviilkoostöö Venemaaga.

 7. aprill: Moskva orkestreeritud meeleavaldajad hõivavad Venemaalt sissesõitnute eestvedamisel administratiivhooneid Donetskis, Luhanskis ja Harkivis.

 17. aprill: neljapoolsetelt kõnelustelt Genfis, kus osalevad Ukraina, Venemaa, ELi ja USA esindajad, tuleb kokkulepe, et venemeelsete relvastatud üksused peavad lahkuma Ida-Ukraina valitsusasutustest. Rühmituste esindajad teatavad, et ei plaani seda teha.

 17. aprill: Vene haridusministeerium esitab uue «terrorismivastase» seaduseelnõu, millega pannakse ette asuda edaspidi järjepidevalt jälgima koolide ja ülikoolide internetikasutust ning analüüsida nii nende õppurite ja personali isiklikke internetikontosid tuvastamaks, kellel on kalduvusi rikkuda reegleid. Igasugusest tavatust käitumisest oleks õppeastusel kohustuslik teavitada FSBd.

Tagasi üles