Evelyn Kaldoja: üle kahe protsendi
21. aprill 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu näitavad viimase aja arengud, võib Eesti rahvas olla kollektiivselt rahul oma arukusega. Meie ise ja meie poolt valitud poliitikud on meelekindlalt – ka majanduslikult kaunis hulluks pööranud aegadel – mõistnud, et kui riik tahab püsida, peab ta olema ka sõjalises mõistes korralikult kaitstud. Ja et see kaitstud olemine ei teki üleöö, vaid järjekindla ja stabiilselt raha juurde nõudva töö tulemusel. Ja et NATO seatud kaitsekulude standard kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust võtabki just kõige sobivama paindlikkusega arvesse nii iga riigi suurust kui individuaalset jõukuse taset ning on ühtlasi selge märk sellest, kui tõsiselt me võtame seda liitu ja oma liitlasi.
Üks paradoksaalne kinnitus meie senise seisukoha õigsusest on kahtlemata tõsiasi, et mõned «põrsakesed», kes rahvusvaheliselt vaiksemate olude ajal oma kodusid vaid odavama kergmaterjaliga kindlustasid, on nüüd hakanud rääkima riigikaitse alustesse tõsisemalt investeerimise vajalikkusest. Jääb vaid loota, et nad ei piirdu ainult jutuga ning et nende õlemajad enne kivikonstruktsioonide valmimist tuule kätte ei jää, sest see on ohtlik ka meile. Sest ükskõik kui tugevaks me omaenese riigi kaitsemüüre ei kindlustaks, tuleb meil endale aru anda, et oleme siiski väikeriik 21. sajandi alguses jätkuvalt vastikuvõitu naabruskonnas.
Nii nagu helgematel aegadel oli ehk mõnel raske uskuda, miks on kaitsekulusid üldse nii väga vaja, paistab ka Eesti tõsise välismissioonidesse investeerimise väärtus ilmselt paremini ära just hetkel, kui peame paluma, et liitlased näitaksid rohkem ja avalikumalt välja oma olemasolu ja kindlat huvi meie käekäigu vastu.
Nüüd on nii Eestil liitlasriikidega kui nende liidritel oma valijaskonnaga suheldes hea osutada, et Eesti on oma riigi suurust arvestades soliidses mahus ja raskete ülesannete juurest viilimata läkitanud hästi välja õpetatud ja kaine mõistusega sõdureid appi kohtadesse, kus partnereil on lisajõudu vaja. Alates esimestest missioonidest Balkanil ja Lähis-Idas, jätkates meile ränki inimkaotusi toonud Iraagi ja Afganistaniga ning lõpetades sellega, et viimasel paaril aastal vaikselt ka Aafrika operatsioone proovinud Eesti tõstis esimesena käe, kui Euroopa kaitsepoliitika vaieldamatu vedur Prantsusmaa palus abi räige humanitaarkatastroofi peatamiseks Kesk-Aafrika Vabariigis.
Et nood missioonid võimalikuks saaksid, on vaja läinud aga enamat kui see, et Eesti rahva selge enamus on nõus eraldama abstraktseid protsente läbi riigieelarve. Paljas raha riiki ei kaitse. Lisaks betoonile, terasele, padrunitele, õiget värvi ja õige paksusega vormikangale ning paljudele muudele materiaalsetele vahenditele on vaja inimesi – neid, kes on valmis asuma teenistusse, mille loomulik osa sisaldab tuhandete aastate tagusest ajast siiani nõusolekut panna end surmaohtu tundmatute teiste eest.
Just nende väiksele Eestile ülioluliste liitlassuhete pärast võime ausalt ja mitte midagi pateetiliselt üles puhumata öelda, et Iraagis ja Afganistanis surma saanud eesti mehed on jätnud oma elu Eesti Vabariigi eest. Ei ole võimalik, et see võtaks ära valu ja tühjaks jäänud kohad nende lähedaste hingest. Aga usun, et on tähtis teada: nad ei surnud asjata, vaid selle eest, et nii nende oma lähedastel kui kogu Eesti rahval oleks kindlus elada vabal maal.
Loodan, et veteranide teema valimine esimese Postimehe vahel ilmuva lisalehe Riigi Kaitse põhiteemaks näitab, et ka meie hoolime ja oleme tänulikud neile, kes on andnud ja annavad praegu meie maa turvalisuse nimel iseendast kõvasti rohkem kui kaks protsenti.