Ajateenistuse esimene müüt on sõna «ajateenistus»

Sõdurivande andmine möödunud sügisel Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljonis. Foto: mil.ee

Rääkigu inimesed ajateenistusest positiivses või negatiivses võtmes, tihti kujundavad nende seisukohti müüdid, mis ei luba teemat päris õigesti mõista. Alljärgneva eesmärk on kõigutada mõnda levinud müüti – jagu neist vaevalt et saab.

Esiteks on vale juba mõiste «ajateenistus». Need 8 või 11 kuud, mille teatud osa kodanikest sundkorras kaitseväes õpivad, ei ole riigi teenimine. Mõiste «ajateenistus» pärineb riikidest, kus kodanik teenib riigi kaitsjana mingi kohustusliku aja.

Näiteks nõukogude armees toimus väljaõpe kuus kuud ning sellele järgnes 1,5 aastat riigi huvides teenistust sõjaväes ehk riigi kaitsmist. Eesti Vabariigi kodanikud aega ei teeni. Eesti Vabariigi «ajateenistus» piirdub sõjaväelise väljaõppega.

Seega on meie ajateenistus oma olemuselt pigem internaadi tüüpi erirežiimiga kutsekool, kus kodanikud omandavad ameti riigikaitseliseks tegevuseks.

Riigi kaitsmiseks on kodanik valmis alles ajateenistuse lõpus. Seepärast ongi tegelikud riigikaitsjad elukutselised tegevväelased või ajateenistuse läbinud reservväelased.

Kohusetunde kasvatamine

Eelnevaga seotud müüdiks on arvamus, et teenida tuleb vaid 11 või 8 kuud ja läbi see ongi. Seegi on pooltõde, kuigi kõige raskem etapp (sõda arvestamata) saab siis tõesti läbi. Sõltuvalt kodaniku ajateenistuses saadud väljaõppest, tema omadustest ning riigi vajadustest, võib ta kuni 60. eluaastani korduvalt sattuda kaitseväkke ehk reservväelaste õppekogunemisele.

Eelneva põhjal peaks üsna selge olema, et väide «ajateenistus teeb meheks» on pigem oletus või soov, mitte ajateenistuse eesmärk. Tõepoolest paljud mehistuvad ajateenistuses, saavutavad teatud iseseisvuse, harjuvad oma tegevuste eest vastutust kandma. Kuid see kõik on kõrvalsaadus.

Liigagi tihti võetakse mehistumist ajateenistuse üheks põhieesmärgiks ning siis kannatab tegelik eesmärk – konkreetsesse üksusesse kuuluva võitleja väljaõpetamine. Riigikaitse seisukohast on just see tähtis ja just sellele tuleb tähelepanu pöörata. Paraku mõjutavad müüdid tihti nii ühiskonna ootusi kui ka tegevväelaste käitumist ning tulemuseks pole mitte kasvatuslik õpetamine ja õppimine, vaid otstarbetu «kamandamine» ning pime allumine.

Allumine ehk käsutäitmine on kaitseväes igati normaalne, kuid see ei tähenda automaatselt mõtlemiskeeldu. Väide, et ajateenija ei pea mõtlema, ei toeta isegi legendi meheks saamisest, veel vähem sobib selline väide tänapäeva lahinguväljale.

Tänapäeva lahinguväljal (mitte kuskil küberruumis, vaid ikka maastikul) on oluliselt kasvanud 10 või 30 inimest juhtiva ülema roll. Tulenevalt väikeste üksuste iseseisvast ja eraldiseisvast tegutsemisest, on lausa kriitilise tähtsusega jao- või rühmaülema kohusetunne ning otsustus- ja mõtlemisvõime.

Neid ametikohti täidavad Eesti kaitseväes nagu reameeste kohtigi inimesed tänavalt ehk ajateenistuses väljaõpetatud reservväelased. Kui ajateenistuses seda kriitiliselt tähtsat iseseisvust, kohusetunnet ja taktikalist mõtlemist ei arendata, pole sõjaajal mingit põhjust loota jagude või rühmade tõhusale käitumisele.

Üllataval kombel on kohusetunde ja mõtlemisvõime arendamine seotud järgmise populaarse müüdiga kaitseväelisest molutamisest. Sellel n-ö molutamisel on üsna mitu põhjust. See, mis teenistuse esimestel kuudel ei taha värsketel ajateenijatel kuidagi määratud aja sisse mahtuda, muutub mõne kuu möödudes imelihtsaks. Nii hakkab pidevalt aega üle jääma ning tekib tunne, et aeg venib.

Teiseks põhjuseks on väljaõppe ülesehitus. Kui ajateenistuse alguses keskendutakse iga üksikisiku oskuste, teadmiste ja hoiakute kujundamisele, siis teatud aja möödudes pööratakse tähelepanu ülematele ning hiljem järgmise taseme ülematele. Sellega muutuvad aga õpetajad õpilasteks ning alluvate õpetamisele jääb aega aina vähemaks.

Mõtleva sõdalase kujunemine

Näiteks õppusel «Kevadtorm» pööratakse põhitähelepanu tuhande või enamagi inimese juhi õpetamisele ja hindamisele. Nii peabki ligi tuhandet inimest juhtiv pataljoniülem ülesande saamisel mõtlema, otsustama, planeerima ja oma plaani alluvatele-ülematele selgeks tegema. Seejärel alustavad mõtlemise ja planeerimisega juba nemad, näiteks saja inimese juhid. Kui iga taseme juhil kulub mõtlemisele mõni tund (suuremate operatsioonide puhul see nii ongi), siis jääbki reamehel või kümnest liikmest koosneval jaol üle vaid oodata.

Muidugi peaksid ajateenijatest jao- ja rühmaülemad kõrgemate ohvitseride planeerimise kestel ka ise tegutsema. Päris lahingusse nad tormata ei saa, kuid üldise olukorra põhjal suudaksid (peaksid) nad edukalt oma alluvaid rännakuks, rünnakuks või kaitselahinguks ette valmistama.

Kui eelnevate kuude teenistus on keskendunud aga mehistumisele väljaõppe asemel, pimesi käsutäitmisele mõtlemise ja iseseisva otsustamise asemel, siis pole ka eriti lootust teenistuse viimastel kuudel näha jaoülemate initsiatiivi.

Tegelikult tulekski juba ajateenistuse alguses anda võimalikult palju vastutust alles õppivatele ajateenijatest ülematele. Ainult siis saab alluvast juht ja reamehes kasvab saavutuskogemus.

Kahtlemata peavad tegevväelased seda kõike kontrollima, kuid vaid sel määral, et ajateenistus täidaks eesmärki mõtleva sõdalase kujunemises, kodanikukohuste selgumises ja sotsiaalses küpsemises, mitte ülal loetletud legendide kinnitamiseks.