Evelyn Kaldoja: tugevus säästab rünnakust
20. juuni 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käesoleva numbri pealtnäha kõige riigikaitsekaugem tekst on tõenäoliselt ülevaade, kuivõrd igiomaseks võib afgaani naistele pidada burkat. Nagu selgub, polnud see sinine lehviv rüü afgaanitaridele Talibani võimuletulekule eelnenud kümnenditel ja isegi sajanditel sugugi nii tavapärane riietus kui tänapäeval. Kabuli tänavatel on ilusamatel aegadel välkunud ka miniseelikus sääri.
Kahtlemata on üks põhjuseid, miks see artikkel Riigikaitse.ee veergudel ilmub, Eesti rohkem kui kümme aastat kestnud osaluse lõpp ISAFi missioonis Afganistanis. Kuid tegelikult võiks sama loo üle järele mõelda kõvasti laiemas kontekstis.
«Tead, need asjad võivad juhtuda absoluutselt igal pool, ükskõik kui hea, jõukas ja rahulik see elu praegu parajasti poleks,» rääkis mulle üks 30ndates eluaastates balkanlane, kelle lapsepõlve jäid sõda tema kodumaal ja isa kaotamine ühes Vukovari lahingus. Tema kodumaa polnud sõtta sattumise ajal küll päris lääne demokraatia, kuid siiski märksa paremal järjel kui näiteks toonane meie riik siin. Etnilised puhastused, linna blokaadis hoidmine, massiline vägistamine – Balkan tõestas, et keset 20. sajandi lõpu Euroopat pole mitte ainult võimalik sõda, vaid ka süstemaatilised räigused tsiviilisikute kallal.
Ilmselt ei mõelnud ei 1970ndate algul katmata lahtiste juuste lehvides ja lühikeses seelikus ülikooli suundunud Kabuli neiud ega umbes samal perioodil süsteemselt demilitariseeritud kauni sadamalinna Dubrovniku elanikud, et tulevikus võiks neile täpselt samas kohas – nende oma kodus – osaks saada tagaaetava looma roll.
Rahu ja vabadus muutuvad kergesti lihtsalt loosungiteks, kui need ilusasti olemas on. Ja ega see ka päris normaalne oleks, kui keskmine kodanik igal õhtul tõsises sõjahirmus uinuks või selle tõttu lausa magada ei saaks. Ometigi ei pea me praegusel hetkel enam otsima värskeid näiteid Lähis-Idast mõistmaks, et sõda pole pelgalt ajalooraamatute nähtus.
Üks kõige rohkem üleekspluateeritud ladina sententse selles kontekstis oleks vist «Si vis pacem, para bellum» ehk kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Otsides selle ülilevinud mõtte esimest väljaütlejat, sattusin kõiketeadvas Wikipedias sama lause lihtsalt suurepärasele selgitusele: «tavaliselt tõlgendatakse seda kui rahu läbi tugevuse – tugevat ühiskonda ründavad vaenlased väiksema tõenäosusega».
Ajateenistus, millele me pühendame päris mitu lehekülge, on kahtlemata üks viise hoida ühiskond tugevana. Põlvkond põlvkonna järel omandab riigikaitse alustõed ja eelpaigutatakse mõtteliselt ka sõjaaja rolli, kuhu ta vajadusel reservist naaseb. Loodetavasti läbib ajateenistuse ka järjest rohkem noori naisi – on täiesti loomulik, et muidu ühiskonnas järjest võrdsemalt toimetades võtavad nad järjest võrdsemat vastutust selle sõjalise kaitsmise eest.
Samas ei tähenda ühiskonna tugevus sellest perspektiivist sugugi mitte ainult otsest sõjalist harjutamist, relvade ostmist ja militaarinfra-struktuuri rajamist. Meie puhul pole just vähe tähtis näiteks see, kuivõrd positiivselt hõlmatud on rahvusvähemused. Või isegi ka see, kui ausalt me oma maksud ära maksame – näiteks arvestatav osa meie lõunanaabrite alla NATO standardite jäävate kaitsekulude probleemist on tingitud sellest, et nende rahva maksudistsipliin on madal ja sellega jääb riigil saamata hulk raha, mida võiks kasutada oma inimeste ja territooriumi kaitsmiseks.