Ajateenistus kasvas koos vabariigiga

Liisa Tagel
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1995: Viru üksikjalaväepataljon õppusel «Hommikune udu».
1995: Viru üksikjalaväepataljon õppusel «Hommikune udu». Foto: Boriss Mäemets

Ajateenistus seati taastatud Eesti Vabariigis ametlikult sisse 1991. aasta sügisest, kohe pärast taasiseseisvumist, mil lisaks vahendite ja kogenud personali nappusele ähvardasid noore riigi kaitsevõimet veel ka kodumaa pinnal asunud võõrväed.

Viimased püsisid ähvardavalt kohal 1994. aastani ning kaitsevägi tuli üles ehitada sellest hoolimata, et esialgu tuli relvaõppe läbiviimisel kasutada AK-47 asemel vaid selle relva pilti ning seljas oli sõduritel täpselt see, mida parasjagu kuskilt saada oli õnnestunud. Eesti kaitsejõud moodustati kaitseväest ja riigikaitseorganisatsioonidest ning kaitseväe aluseks sai kohustuslikul ajateenistusel põhinev armee.

Pärast iseseisvumist 20. augustil peeti Moskvas NSVLi kaitseministeeriumiga ligi kuu aega läbirääkimisi, et lõpetada Vene relvajõudude tegevus Eestis ja sõlmida esmased kokkulepped vägede väljaviimiseks. Loodeti ka, et osa siia jäävast relvastusest antakse üle Eestile, ent NSVLi kokkuvarisemise järel tühistusid ka lepped ja Eesti armee pidi varustust hankima muul moel.

Sõjaväelogistika ja oma väeosa ajalugu uuriv logistikakeskuse teabeohvitser Marek Miil nendib, et see tähendas sageli eraldi kokkulepete sõlmimist Vene vägedega – lahkuv Vene armee müüs palju asju maha ning oli ka seda, mis lihtsalt jäeti siia. Midagi ripakile ei jäetud, Vene sõdurite katelokid, kiivrid, labidad ja gaasimaskid sobisid sama hästi Eesti Vabariigi relvajõududele.

«Kohandati lihtsalt ka mitmeid tsiviilkasutuses olnud asju,» lisab Miil ja leiab, et praegu saab toonaste riigikaitsjate varustusest aimu ilmselt Ukraina terviklikkust kaitsvaid improviseeritud varustusega vabatahtlikke vaadates.

Esimesed laigulised vormid said sõdurid selga 1992. aastal. Palju varustust tuli Eesti sõduritele ka 1993. aastal Mart Laari sõlmitud Iisraeli relvatehinguga – siis jõudsid siia näiteks esimesed korralikud rakmed, seni kasutati eelkõige venelaste vöörihmu, mille külge sai kinnitada erinevaid salve- ja granaaditaskuid.

Noormeeste ajateenistusse kutsumist on uurinud kaitseressursside ameti peadirektori asetäitja Peep Tambets.

Kaitseväekohuslaste arvestuse ja ajateenistusse kutsumisega pidid hakkama tegelema 1990. aasta oktoobris loodud riigikaitseosakonnad. Samal ajal tehti riigikantseleile ülesandeks moodustada töögrupp, kes töötaks välja ettepanekud sõjaväeteenistuse korraldamiseks.

3. septembril 1991 võttis ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja päev hiljem otsustas valitsus välja kuulutada mobilisatsiooni aastatel 1965–1973 sündinud meestele.

Kutsealuste arvestuse aluseks võeti Nõukogude sõjaväekomissariaatides säilinud dokumendid, mis loomulikult ei olnud täielikud. Ajateenistusse kutsuti 476 noormeest, kes alustasid teenistust siseministeeriumi üksustes – piirivalveametis, sisekaitse operatiivrügemendis ja sisekaitse valverügemendis.

Värske vabariigi kaitsevõime loomisel peetigi esmatähtsaks piirivalve ülesehitamist. Kaitseväkke kutsuti noormehi esimest korda 1992. aasta alguses. Ajateenistus siseministeeriumi relvastatud üksus­tes lõppes 2003. aastal.

Tambetsi sõnul kutsuti ajateenistusse oluliselt rohkem noormehi, kui oleks suudetud koolitada, ent loomulikult neid nii palju kohale ei tulnud. Põhjusi oli erinevaid, sealjuures sageli ka lihtsalt see, et teated ei jõudnud kutsealusteni. Nii näiteks kutsuti 1992. aastal teenistusse pea 6000 noormeest, aega teenima jõudis aga umbes 3700.

Ajateenistuse algusaegadel aastatel 1991–1995 jälgiti Tambetsi sõnul kutsealuste puhul peamiselt nende haridustaset, riigikeele oskust ja füüsilist kõlblikkust tegevteenistuseks. Ta nendib, et ehkki riigikeele rääkimise nõue pole kuskile ametlikult kirja pandud, on sellest siiski alati lähtutud. «Alguses oli venekeelsete ajateenijatega eelkõige see probleem, et võisid tekkida eraldi grupid, kus räägitigi vaid vene keelt. Nüüd on lisandunud mure, et ka ülemad ei oska tihti nendega suhelda,» räägib ta.

Hiljem lisandus olulise kriteeriumina kutsealuste valimisel kohtuliku karistuse puudumine. «Eks kõik kriteeriumid said tegelikult kogemuste põhjal paika pandud. 1990ndatel sattus ikka ajateenistusse ka neid, kes seaduse eest põgenesid,» räägib Tambets.

2006. aastast ei kutsuta ajateenistusse enam algharidusega noormehi ja 2007. aastast ka neid, kes on pannud toime narkootiliste ainetega seotud kuriteo või saanud tahtlikult toime pandud kuriteo eest karistuseks vabadusekaotuse. Nii Tambets kui Miil tõdevad, et Eesti kaitseväe loomise ja ajateenistuse sisseseadmisega seonduv on praegu kahjuks väga vähe uuritud ja materjalegi on säilinud katkendlikult. Mõlemad tegelevad siiski lünkade täitmisega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles