Millised olid eredamad muljed suurõppuselt «Kevadtorm» / «Steadfast Javelin»?

Theresa Marchi Foto: Kaitseväe peastaap

aspirant Rivo Jurs

Kuperjanovi luurekompanii ülema abi

Näiteks viimase nädala jooksul pidasime Kuperjanovi luurekompanii ühe rühma ja mõne juurde antud üksusega kaitselahinguid. Lõime viis korda professionaalide rünnaku tagasi – see jääb meelde.

Kõigepealt üritas vaenlast kehastanud Scoutspataljoni rühm meid tiivata ja tahtis peale tulla. Nad said seal metsas meie käest paar korda varitsusi. Lõpuks tulid USA sõdurid, said samamoodi varitsuse.

Seejärel üritati meid küljelt haarata, aga nende haaramist haarasime ise veel kolme mehega paremalt tiivalt. Ilma et nad märkaksid, jõudsime viie meetri kaugusele. Mehed taganesid vastutulega. Viiendal korral tulid nad juba lihtsalt jõuga läbi: soomukite rivi mööda teed ja jalavägi põõsastest. Pidime lõpuks taanduma, aga toimunu jäi eredalt meelde. Sellele vaatamata on meil «Kevadtormil» hästi läinud. Ülesanded on olnud huvitavad ja nõudnud palju lahtist mõtlemist.

reservkapral Sven Soiver

kaitseväe 5. teavituskeskuse reporter

Inimesena, kes ei ole sõjaväes käinud, oli see minu jaoks esimene kokkupuude kaitseväega. Lihtsalt aastakäik oli selline, et ülikooli minnes kaitseväkke ei tahetud. Sellest, mida nüüd siin kogesin, meeldib mulle enim ühtsus ja eesmärkidele orienteeritus. Kaitseväe õhustikus on midagi sellist, mida ma varem pole kusagil tundnud – sellist ühtekuuluvus­tunnet ja elamist ühise eesmärgi nimel.

Tihti on tsiviilelus kontoripoliitikat, seltskondadesse koondumist, omavahelist rivaalitsemist. Metsas telklaagris loeb vaid see, et töö saaks tehtud. Kuna meie üksus oli neutraalne, siis ma ei saa öelda, et sain kätte päris kaitseväe kogemuse.

Teleinimesena on minu jaoks kõige eredam mälestus «Kevadtormilt», kuidas viis väsinud ja mudast leedukat harjutasid sõda ja nende ümber sebisid kohtunikud, fotograafid ja ajakirjanikud. Muidu asjapulki oli nende ümber rohkem kui võitlevaid sõdureid. See oli sürrealistlik!

kolonelleitnant Riho Ühtegi

kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse jaoks oli «Kevadtorm» mitmes mõttes eriline. Väljas oli ühendüksus, kuhu kuulusid peale USA partnerite ka Eesti ministeeriumide ja organisatsioonide meeskonnad. Üksuse juhtimine ja tegevuse ühitamine teiste kaitseväe väeliikidega toimus kõige kõrgemal, ühendstaabi tasandil. Maastikul oli juhtimispunkt ning meeskonnad, kes operatsioone läbi viisid, koosnesid meie ja meie partnerite operaatoritest.

Õppustel harjutati sõjalist toetust, eriluuret ja suunatud rünnakuid. Stsenaariumi järgi tehti seda nii tavatu sõjapidamise tingimustes kui ka sisejulgeoleku tagamiseks. Õppus näitas minu jaoks, et erioperatsioonid suudavad teha tõhusat koostööd riigi teiste ametkondadega ja teiste riigikaitseorganisatsioonidega. Protseduurid ja üksteisemõistmine USA eriväelastega on suurepärane.

seersant Theresa Marchi

USA 173. õhudessantbrigaadi mehitamata luurelennukite rühm

«Kevadtorm» Eestis on olnud suurepärane, nagu matkamine. See ongi see, milleks inimesed sõjaväkke tulevad – et tulla välja ja tegelikult oma käed mustaks teha. Olla laagris ja magada magamiskotis, oma mugavustsoonist väljaspool.

Ma olen siin toetamas mehitamata luurelennukite kompaniid. Kolledžis käies jõudsin järeldusele, et tahan teha midagi oma kätega, ja sõjaväes saab seda kindlasti. Naisena metsas olek mind ei häiri, see on ausalt öeldes suhteliselt sama, mis teiste sõdurite jaoks.

Eesti on imeilus. USA osariik, kust ma pärit olen, on kõrbene, aga siin on kõik roheline. Teil siin on miljon lille ja isegi putukad, kuigi nad sind hammustavad, on meeldiv kogemus. Me (ameeriklased – toim) tulime siia heal ajal, lund ei ole. Ilm on olnud suurepärane, isegi äikesele vaatamata.

reamees Sven-Erik Talivere

Tapa suurtükiväepataljoni tulepatarei relvameeskonna laadur

Ma sain teada, et «Kevadtorm» ongi kõige lahedam osa ajateenistusest. Võib kõlada kummaliselt, aga ajateenijale on see selline mõnus kevadfestival.

Ülejäänud aeg teenistuses on olnud raske, aga selleks me olemegi treeninud, et praegu lihtne oleks. Saame oma asjadega hakkama juba unepealt. Kuna minu ametikoht on laadur, siis töö relvameeskonnas on võrdlemisi intensiivne. Enamasti oleme kogu aeg taktikalises liikumises: laseme oma lasud ära, paneme relva kokku ja kiiresti järgmisele positsioonile. Haubitsaga tegutsemine on füüsiliselt võrdlemisi kurnav. Aga muidugi päris võimas on lasta, 122-millimeetrine on päris kõva relv.

Nüüd, pärast kaheksat kuud on kerge tunne, teed oma asja ja saad sellega hästi hakkama. «Kevadtorm» on mõnus, ainult sellepärast võikski ajateenistuses olla.