1991: «Mis see Eesti ajateenistus ikka olla saab»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
Ajakirjanik Andres Einmann (pildil) läks ajateenistusse 1991. aasta sügisel – siis, kui toimus päris esimene ametlik kutsumine.
«Ettekujutus sõjaväest oli mul siis küll selline, et mis see Eesti ajateenistus ikka olla saab – istud kuskil piiri peal, jalg üle põlve ja teed suitsu,» muheleb toona äsja keskkooli lõpetanud Einmann, kes oli rõõmus, et vabariigi taastamine päästis ta Nõukogude armeest.
Einmannist sai piirivalvur, teenistust alustas ta Remniku piirivalve õppekeskuses. Algusaegadele omaselt oli varustust napilt, nii et esialgu said kõik selga sinised Kodukaitse vormid. «Igal pool peeti meid kodukaitsjateks – närvi ajas,» meenutab ta.
Rohkem sõduri moodi hakkasid nad välja nägema siis, kui kuskilt tuli suur autotäis Vene sõjaväe rohelisi vorme. Teenistusaja lõppedes jõudsid kohale ka esimesed laigulised vormid, ent Einmann ja tema teenistuskaaslased neid kanda ei saanud. «Noorematel olid laigulised vormid, me olime jõle kadedad,» sõnab ta.
Relvaks said kõik piirikaitsjad kätte kumminuia – tulirelvi nägid nad Einmanni sõnul ainult mõnel korral. Kumminui kaasas, käidi igapäevaseid teenistuskohustusi täitmas. «Mina töötasin Tallinna sadamas ja kontrollisin soomlaste passe,» räägib ta.
Teenistus polnud aga sugugi nii kerge, nagu Einmann ette kujutas. 1991. aasta lõpus, kui Eesti ja Venemaa olid juba sõlminud leppe, et idanaaber oma vägesid kooskõlastuseta Maarjamaa pinnal liigutada ei tohi, tuli teade, et Balti jaama saabus rong Vene sõduritega. Kasarmus oli Einmanni mälu järgi kõigest 15–20 meest, tulirelv vaid ühe ohvitseri taskus, aga kõik pidid minema ja hoolitsema selle eest, et Vene sõdurid rongi jääksidki.
«Õnneks olid venelased sõbralikud ja ülemused leppisid omavahel kokku, et nad rongist välja ei tule,» räägib Einmann lahendusest. «Iga vaguni kohta tuli üks õnnetu kumminuiaga piirivalvur, ja nii me öö otsa valvasime. Hirm oli küll.» Hommikul sõitis rong minema, kuhu – ei tea.
Einmann nendib, et ajateenistus oli korralik elukool ja elu nägi väga erinevatest külgedest. «Kõige suurem häbi ajateenistusega seoses oli, et ma osalesin Savisaare tagasiastumise paraadil,» meenub talle lõpuks. Kui Savisaare valitsus 1992. aastal tagasi astus, korraldas Kodukaitse oma looja auks Toompeal paraadi. Rivis seisid seal Kodukaitse sinistes vormides ka ajateenijad.