«Reservväelasena» võib üles anda ka traktori

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bussirettevõte Sebe oli üks neljast firmast, kes osales mullu esimesel sundkoormistele pühendatud õppusel «Kratt» ja leiab, et riigi palutav panus on mõõdukas ja mõistuspärane.
Bussirettevõte Sebe oli üks neljast firmast, kes osales mullu esimesel sundkoormistele pühendatud õppusel «Kratt» ja leiab, et riigi palutav panus on mõõdukas ja mõistuspärane. Foto: Mihkel Maripuu

Vastavalt Eestis kehtivale seadusele on päästetööde juhil õigus anda igale põlengukohal viibivale inimesele käsk haarata ämber ja joosta vett tooma, toob kaitseressursside ameti (KRA) peadirektor Margus Pae näite.

«Kui sa keeldud ja minema põgened ning sinu isik suudetakse tuvastada, järgneb karistus,» lisab Pae. «Aga üldjuhul inimesed mitte ei põgene minema, vaid täidavad päästetööde juhi käsku, sest on kuidagi üldmõistetav, et kui maja põleb ja inimesed on hädas, lähen ma appi.»

«Sundkoormised on sisuliselt sama asi, aga siis, kui riik põleb. Mastaabid on erinevad, aga mõte on sama,» toob Pae jutu oma töövaldkonda. «Võiks olla selline süsteem, et oleme harjutatud nii kaugele, et meil pole liiga palju pabereid vaja, et teada, kes toob kartulid, kes munad ja kes traktori – et seesama mõte laieneks riigile.»

Praegu kehtiv sundkoormiste seadus pärineb 1995. aastast. Selle loogika pärineb veel ammusemast perioodist – 1930ndaist –, mille eeskuju taasiseseisvunud Eesti õigusakti tegemiseks pruugiti. Pae rõhutab, et kui häda hommepäev puhkeks, saaks ka selle seaduse järgi toimetades hakkama. Aga tunnistab, et tegelikult vajaks ligi kaks dekaadi vana dokument siiski uuendust. Näiteks polnud toona olemas KRAd, kes nüüd selle seadusakti täitmise korraldamise eest vastutab. Ja mis peamine, praegune mudel näeks «tulekahju» korral ette natuke liiga palju bürokraatiat.

«See kõik peab olema tehtav lihtsalt ja kiirelt. Juriidiliselt korrektset rada on mul väga raske pakkuda, kui kuulid juba vihisevad,» tunnistab ta.

Samas rõhutab Pae, et ka suure häda korral peaks riik eraomandit puutuma võimalikult vähe: «Ega liigset ressurssi ole ju kellelgi, kellelgi pole liigset traktorit või kombaini vedelemas lihtsalt igaks juhuks. Meie peame seda järgima ja ühiskond peab aru saama, et me seda oma tegevuses järgime – riik läheb küsima miinimumvajadust, asju, mis on mõistlikud ja tõesti väga põhjalikult kaalutud.»

Üks KRA tööülesannetest on välja selgitada, mida sõjaväel sundkoormisega vaja võiks minna ja kellelt seda saada. Selle aluseks on kaitseväelt saadud nende vajaduste kirjeldused, mille alusel ametnikud on omakorda pöördunud sobivate ettevõtete poole. Pae toob positiivselt poolelt välja, et suheldud on juba paljude ettevõtetega ja saadud neilt ka adekvaatsed vastused.

«Mõned üksikud ettevõtted on keeldunud info andmisest, aga praeguste seaduste järgi ei saa me nendega midagi teha,» tunnistab Pae. Tema sõnul on peamiseks keeldumise argumendiks olnud kas soovimatus raisata aega «tüütule lisatööle» või siis kartus avaldada oma ärisaladust teisele osapoolele. «Aga enamik on selle algatusega kaasa tulnud,» jääb Pae siiski positiivseks.

Üks parimaid näiteid, millele KRA juht korduvalt viitab, on bussiettevõte Sebe. Nimelt ei puuduta sundkoormised sugugi ainult asju – mis Sebe puhul oleksid siis bussid –, vaid ka teenuseid, sõja korral näiteks kaitseväe masinate remondiks lukksepatöö pakkumist.

Ning Sebe oli mullu sügisel koos DSV Transpordi, CF&S Estonia ja riigiressursside keskusega üks neljast ettevõttest, kes osales Eesti esimesel sundkoormiste õppusel «Kratt». Sebe poolt võtsid harjutusest osa kolm bussi juhtidega ning lukksepad.

«Midagi pole karta vaja. Riigi poolt on kõik hästi korraldatud,» ütleb Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi õppuse kohta takkajärgi. Tema sõnul tegid õppusel osalenud bussijuhid sisuliselt sama tööd, mida tavaliselt: «Pole väga suurt vahet, kas buss viib niisama inimesi ühest punktist teise või siis kaitseväelasi – üsna sama asi.» Juhul kui riik peaks neid uuesti õppusele paluma, on Sebe Väärsi kinnitusel selleks valmis.

Väärsi leiab, et Eesti ettevõttele peaks oma panuse riigikaitsesse andmine olema loomulik. «Samuti pole need mahud ju sugugi suured,» kinnitab ta omal algatusel Pae lubadust, et see, mida riik sõja korral kaitseväele paluks, oleks siiski üsna mõõdukas.

Kuigi «Kratil» osalemiseks andis Sebe nõusoleku juba varem, õnnestus neil hiljem võita ka kaitseväega seotud riigihange, mis mitte ainult ei too firmale tulu, vaid kriisiolukorras teeks riigile hõlpsamaks nende ressursside pruukimise. Nimelt käivad kaitseväe soomukid remondis Sebe lukkseppade juures.

Vastuseks küsimusele, kas omalt poolt riigi kaitsmisele kaasa aidata sooviv talunik, kes oleks nõus sõjaolukorras riigile laenama oma traktorit või veoautot, võiks tulla ise KRAsse ja sõidukid üles anda, ütleb Pae: «Loomulikult! Meie uksed on avatud, ainult ootame kõnet. Siis on meil kindlus oma kaardistatud ressursside maailmas.»

Pae sõnul annaks vara omaniku vaba tahe ka riigile kindlust, et häda korral oleks vajalik asi tõesti olemas ja kasutada. «Kui on isamaaliselt meelestatud ettevõtte juht või talunik, kes saab aru, mis maailmas me elame, seda parem,» kiidab ta.

Pae nendib samas ka seda, et ajalugu on natuke tema töö vastu, sest pärast Vabadussõda, mis hakkab rahva mälus natuke tuhmuma, pole Eesti Vabariigi armee kunagi kedagi sundkoormanud.

«Ajalooline mälu räägib ainult seda, kuidas 1941. aastal tulid punased õuele ja relva ähvardusel viisid ära vilja, hobuse ja jalgratta. Kolme aasta pärast tulid sakslased, tegid seda sama, ainus vahe oli see, et võib-olla nemad andsid asemele mingi paberi, mille eest pole midagi tagasi küsida. Niimoodi laastati terveid külasid ja talusid,» räägib Pae.

«See on ju meie oma riik,» rõhutab Pae erinevust Teise maailmasõja ajal toimunust. «Meil on seda abi vaja siis, kui häda on käes, siis me anname oma panuse. Mina nimetangi seda kaitsepanuseks – see on ühiskonna panus riigikaitsesse. See on nagu annetus, millega sa toetad oma riiki, ühiskonda.»

Mis on sundkoormis?

•    Riigikaitselistel vajadustel sundvõõrandamine, sundkasutus ja sundvaldus, veokohustus ja töökohustus.

•    Sundvõõrandada võidakse kütte- ja määrdeaineid, toiduaineid, ravimeid ja ravivahendeid, muud vallasvara, mis vara omadustest lähtuvalt on äratarvitatav.

•    Sundvõõrandamisele ei kuulu muuseumide ja arhiivide vara; kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistuseks; välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodanikele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks; vara, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele; isikule kuuluv vara, millele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses.

•    Sundkasutusele võidakse võtta maatükke, sõidukeid, ujuvvahendeid ja õhusõidukeid, ettevõtteid (sh haiglaid), masinaid ja seadmeid, ehitisi ja rajatisi, elektri-, side-, gaasi- ja muid liine, relvi, optika-, mõõte- ja arstiriistu, muud vallasvara.

•    Veokohustus on riiklik kohustus sõiduki, ujuvvahendi või õhusõiduki omanikule või valdajale vedude teostamiseks koos juhi või meeskonnaga riigikaitselisteks vajadusteks.

•    Töökohustus on riigikaitseliste tööde ja ülesannete täitmise kohustus Eestis alaliselt elavale füüsilisele isikule sõjaseisukorra ajal.

Allikas: Riigi Teataja
-------------------------------------------------------

Sundkoormised teevad riigikaitse kõigile jõukohasemaks

Sundkoormised on Eesti riigikaitse materiaalsele poolele sisuliselt sama, mida ajateenistuse läbinud reservväelased tähendavad inimkoosseisule.

«Miks üldse sundkoormised on olulised?» püstitab kaitseressursside ameti peadirektor Margus Pae küsimuse ja vastab siis ise: «Reservarmee mudel seda eeldab.»

Pae möönab, et ühelt poolt suurendaks kogu vajamineva kraami – toidu, tehnika, kütuse – valmis soetamine kaitseväe valmisolekut märkimisväärselt. «Aga nii, nagu me ei hoia kõiki ettenähtud kogust mehi igapäevaselt tööjõuturult eemal kusagil kasarmus valmis vaenlasele vastu minema, ei osta me ka kogu sõjaajal vaja minna võivat materjali lattu ootama,» selgitab ta. «See ei ole meie riigile jõukohane.»

«Inimjõu osas on seda diskussiooni peetud ja minu meelest on üldiselt aktsepteeritud, et sobib mudel, kus panus on 8–11 kuud pluss õppekogunemised – muus osas inimesed elavad oma elu ja toodavad lisaväärtust ühiskonnas, aga kui vajadus tekib, kutsub riik nad kokku,» jätkab KRA juht.

«Meil ei ole väga mõtet osta ka ladusid täis asju – eriti riknevat kaupa, nagu toit ja medikamendid –, et siis seda järjest uuendada,» lausub Pae. Sundkoormis on üks viis, kuidas riigikaitset ressursi poolest ühiskonnale jõukohaseks teha.

Samas rõhutab KRA peadirektor, et ka sundkoormiste määramisel tuleb säilitada tasakaal ja mõõdutunne. «Riigikaitset on võimalik muuta hästi odavaks nii, et võimalikult palju materjale kirjutada sundkoormiste lahtrisse ja siis KRA ajab selle ka vajadusel kokku. Kas see ka töötab – väga raske öelda, siis on meie vägede lahinguvõime ilmselt madal,» toob ta äärmusliku näite.

Kaitseväele vajalik materiaalne baas jaguneb Pae sõnul kolme gruppi: üks on see, mis ostetakse ära rahuajal ja on laos olemas valmis. Teine on selline, mida ei ole väga mõistlik välja osta, küll aga on oluline tagada, et kiire kättesaadavus oleks olemas – seal on mõistlik lepinguline suhe, kus teatud ressursi eest on hea leppida ettevõtjatega kokku, et nad hoiaksid asju oma laos päevaks X, kui riigil võib vajadus tekkida. Näiteks kütust või toitu.

Ja siis on kolmas osa, mida pole mõistlik ka lepingulistes suhetes valmis hoida, sest see oleks ressursi väärkasutamine. «Mingid väga spetsiifilised ja ainult sõjategevusega seotud asjad, mida läheme küsima tõesti alles siis, kui olukord on kriitiline,» ütleb Pae. «Ma pakun, et näiteks traktorid võiksid sinna alla minna. Neid läheks vaja vaid siis, kui võõrväed oleksid tõesti meie territooriumil ja meil oleks vaja asju väga kiiresti ühest kohast teise liigutada.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles