Kui kõik valmistusid tuumasõjaks

Liisa Tagel
, Glasgow
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänaseks juba mitu aastat NATOsse kuuluvas Albaanias tuumapunkreid enam sihtotstarbeks ei hoita. Lagunevad tsiviilkaitserajatised leiavad vabalt pruukimist vastavalt rahva fantaasiale.
Tänaseks juba mitu aastat NATOsse kuuluvas Albaanias tuumapunkreid enam sihtotstarbeks ei hoita. Lagunevad tsiviilkaitserajatised leiavad vabalt pruukimist vastavalt rahva fantaasiale. Foto: AFP

Pärast Teise maailmasõja lõppu võis Eestis peaaegu kõikjal näha nõukogude armee sõdureid ning ehkki sõjaväeosi eraldas tavainimesest ametlikult alati rangelt okastraat, oli militariseeritud kogu ühiskond.

ärast 1949. aastat, mil NSVL esimest korda edukalt aatomipommi katsetas, sai tuumasõjast reaalne oht NATO ja Varssavi pakti riikide vastasseisus, kus mõlema poole soov teist nõrgestada oli igapäevane reaalsus. Peagi katsetasid nii USA kui NSVL vesinikupomme ning kõiki muid relvaliike toodeti nii ohtralt, et näiteks keemiarelvade keelustamise konventsiooni ratifitseerisid mõlemad 1997. aastal, ent tegelevad tagavarade hävitamisega siiani.

Külma sõja vastasseis mõjutas kogu ühiskonda. Nii tööl, koolis kui vabal ajal tuli puutuda kokku ettevalmistusega puhuks, mil «imperialistlik» lääs otsustab «sõbralikule» sotsialismileerile otsustava löögi anda. Sarnast stsenaariumi vastupidises suunas pidas tõenäoliseks ka lääs, nii et USA ja suurem osa Euroopat, sealhulgas väga põhjalikult neutraliteedi säilitanud Šveits, valmistasid kodanikke ette tuumalöögiks.

Sõjaohust sa igapäev ning NSVLis ehitati tuumasõjaks valmistumiseks üles ulatuslik militaarne tsiviilkaitseorganisatsioon, mis ühelt poolt rõhus kodanike kaitsele, teisalt tekitas hirmu.

Vaevalt et algklassilaps oleks muidu tuumasõjale mõelnud, ent selleks pidevalt harjutades võis hirm peale tulla küll. Seda enam, et nii Täheke kui Noorus kirjutasid, mis juhtus, kui USA heitis tuumapommid Hiroshimale ja Nagasakile – rünnakus ellu jäänud lapsed said eluohtlikult kiiritada ning neil ei olnud enam muud lootust, kui paberkurgi voltida. Nõukogude lapsed olema varustatud näiteks kodus õmmeldud marlist ja vatist maskidega – need pidid kaitsma radioaktiivse tolmu eest.

37-aastane Põlgastes kooli läinud Piret meenutab, et ehkki jõudis tsiviilkaitsega koolis kokku puutuda väga vähe – NSVL lagunes peagi –, on ta marlimaski valmistanud, gaasimaski pähe panema õppinud ja tsiviilkaitseõppusel varjendisse jooksnud küll. «Hirm tuumasõja ees kadus koos pioneeride kaelarättidega, aga see gaasimask ja lämbumise tunne selle sees on mul küll elu lõpuni meeles,» räägib ta.

Lisaks maskidele pidi tuumarünnaku ajal aitama voodilina – levinud on küll anekdoot, et ainus võimalus linaga midagi kasulikku teha olnuks see sireeni kuuldes ümber tõmmata ja surnuaia poole roomata, ent tsiviilkaitsesuunised kinnitasid, et seebiveega märjaks tehtud lina kaitseb kiirguse eest.

Neid teadmisi sai koguda ka kinno India filmi vaatama minnes – kõigepealt said näiteks ringvaatest teada, kuidas tuumalöögi järel kaeve katta, et saaste veevarusid ei mürgitaks, ja kuidas õigesti kivi taha varjuda või leida madalam koht, kuhu viskudes radioaktiivne pilv sinust üle rulluks.

49-aastane Valdek räägib, et filmid ja pidev tuumasõjast rääkimine talle koolipoisina hirmutav ei olnud – pigem tundusid tuumapommid põnevana.

Sarnast põnevust said kogeda ka USA kodanikud – tuntuim tegelane laste jaoks oli kilpkonn Bert, kes õpetas juba 1951. aastal, et tohutu lööklainega plahvatuse eest tuleb maapinna lähedale kummarduda ja varju otsida ning et tuumarünnakuid on kaht sorti: need, mille eest rahvast jõutakse hoiatada, ja need, mis tulevad ootamatult.

Igal juhul peab olema valmis, sest pomm võib tulla ükskõik millal ja ainus hoiatus võib olla ere sähvatus, mis on juba plahvatus ise. Tuumarünnakujärgses kaoses hõlpsamalt toimetulekuks jagas New York isegi koolilastele samasuguseid metallist identifitseerimisripatseid nagu sõduritele.

Tsiviilkaitsevarjendite rajamine tõi läänes kaasa ka uusi tooteid, mida rahvale müüa. Miks mitte osta endale spetsiaalne koduse varjendi seinale käiv moosiriiul või ruumi õdusamaks muutmiseks mõeldud kardinad?

Nii USA kui Briti õppefilmid tutvustasid mooduseid, kuidas koju varjend rajada, ning julgustasid seda tegema ka siis, kui keldrit pole – liivakottidega tuleb kindlustada välisseintest eemal asuv, soovitatavalt akendeta ruum.

Eestis oli 1986. aastaks arvele võetud 543 tsiviilkaitsevarjendit, 7343 lihtradiatsioonivarjet ja 21 000 keldrit. Väidetavalt pidi neis ruumi olema oluliselt rohkematele inimestele kui Eesti toonane rahvaarv 1,6 miljonit. Uhkeimad neist, mis ka tegelikult kindlasti kaitset pakkunuks, rajati nomenklatuurile.

Tsiviilkaitset korraldas staap, millele allusid komandopunkt, vabariiklikud tsiviilkaitsekursused, mõõteseadmete ja raadioside töökojad, samuti regionaalsed tsiviilkaitsestaabid linnades.

NSVLi ajateenistuse läbinud reservväelaste üle peeti ranget arvestust ja neid kutsuti täiendusõppe korras sageli kordusõppustele ja kasutati tihti ka tasuta tööjõuna sõjaväeobjektidel. See sama tsiviilkaitse staap vastutas näiteks Tšernobõli tuumakatastroofi ajal 1986. aastal selle eest, et Eestist saadeti Ukrainasse 4742 reservväelast.

Paramilitaarset väljaõpet andis Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing (ALMAVÜ), mille kaudu sai endale muuhulgas tasuta juhilube teha ning mis tegeles näiteks ka koerte tõuaretusega – neile allus teenistuskoerte kasvatajate klubi.

1945. aastal kinnitatud riigikaitseline kasvatuse ja õpetuse vastamise ja kontrollimise määrus kesk- ja kutsekoolides nägi ette õppeainena kehalist kasvatust ja sõjalist õpetust.

1956. aastal sõjaväeline õpetus koolides kaotati ja taastati alles 1968. aastal, ent siis juba vene keeles, mis tähendas, et mõnikord ei suutnud õpilased tunnis üles kirjutatust hiljem enam midagi aru saada. Tsiviilkaitse käsitles tegevust massihävitusrelvade ohu korral ja seda hakati õpetama 2. klassist.

Kõrgkoolidesse loodi sõjalise väljaõppe kateedrid. Näiteks õppisid agronoomid elanikkonda toiduga varustama, mis tähendas lisaks logistikale suurtes kogustes makaronide keetmist.

Koolis õppisid nii poisid kui tüdrukud relva – ikka Kalašnikovi AK-47 – kokku-lahti panema ning tulistama. Tartu 3. keskkoolis, praeguses Raatuse gümnaasiumis õppinud 49-aastane Sirje mäletab kõigepealt, et neil andis sõjalist vana polkovnik, kes tegi seda väga agaralt. Nii pidid kõik lillelistes võimlemispükstes ja sussides marsisammu harjutama, ning käima kooli keldris lasketiirus, kus tuli koolivormi seelikus kõhuli maas vedeledes õigeid laske­asendeid harjutada.

Sealjuures sai Sirje sõjalises eranditult häid hindeid, sest tema isa töötas autoteeninduses ja oli õpetajale nii mõnigi kord kasulik olnud. Seevastu klassiõde, kelle isa nimi oli Adolf, ei meeldinud õpetajale sugugi.

36-aastane Peeter läks Tallinnas kooli juba nii hilja, et tema kohustuslike õppuste ja sõjalise tundidega kokku ei puutunud. Küll aga oli neil toonases Tallinna 7. keskkoolis miskipärast alles major koos sõjalise õppe klassi, vajaliku atribuutika ja lasketiiruga veel 1990ndate algul. Tema tundides käidi selle pärast, et sai püssi lasta.

Eesti keelt mees kuigi palju ei osanud ning kui ta klassi ees Kalašnikovi osasid näitas ja vene keeles nõudis, millega tegu on, vastasid poisid talle sageli eestikeelsete ebasündsate väljenditega. «Da-da, totšna,» noogutas ta alati vastuseks, meenutab Peeter.

Miskipärast sai major ainult ükskord pahaseks, kui keegi hõikas «põis», sellele vastati venekeelse sõimuga. Ühel päeval major aga lahkus ning sõjalise klassi tassisid poisid suuremalt jaolt ise varustusest tühjaks – gaasimaskid ja relvamaketid olid ka kodus huvitavad.

NSVLi kokkuvarisemise järel loobuti senisest süsteemist ja neid tarbetuks muutunud tsiviilkaitse vahendeid on paljudes kodudes tänapäevani. Iseseisev Eesti leidis, et tegeleda tuleb teistsuguste ohtude ja sihtidega, tuumarünnaku tõenäosus hinnati minimaalseks.
---------------------------------------------------

Kommentaarid

Kas Eestil on vaja varjendeid?

Erkki Koort

siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler

Sellisel kujul, nagu nõukogude ajal oli, ei vaja me neid praegu kindlasti. Nõukogude Liit valmistus ikkagi tuumasõjaks ja sealjuures on väga küsitav, kui palju need oleks tegelikult kedagi varjanud või kui palju need oleks tsiviilelanikkonda kaitsnud. Need olid ehitatud kahel eesmärgil – kaitsta eliiti ja täita propagandaeesmärki ehk kinnitada, et meil on varjendid.

Tegelikult oli nende kasutusvõimalus tavainimeste jaoks siiski küllalt väike. Mäletan ka enda lapsepõlvest, kuidas õppusel mindi tavalisse keldrisse – meil ei olnud mingit päris varjendit.

Eesti riik ja ka maailm üldiselt ei valmistu praegu tuumasõjaks. Seetõttu ei näe me nendeks vajadust.

Lisaks on tänapäeva konfliktid üldiselt sellised, mis ei ole toonud kaasa linnade lauspommitamist, need on olnud ikkagi väga fokusseeritud rünnakud. Neis ei ole elurajoonide või linnade laushävitamist, nagu seda tehti Teise maailmasõja ajal, et murda teise riigi majanduse selgroog.

Mihkel Loide

siseturvalisuse pressinõunik

Tuumavarjendite põhifunktsioon oligi pakkuda varju tummarünnaku või lauspommitamise korral. Kogu elanikkonna kaitsest selliste varjendite abil saanuks rääkida aga siis, kui väljaehitatud ja varustatud varjendeid oleks jagunud kõigile. Paraku polnud see kaugeltki nii: tuumavarjendid olid mõeldud eeskätt Nõukogude eliidile. Ülejäänutel olnuks reaalse ohu korral vaid teadmine, et kusagil on varjend. Külma sõja ajal loodi seega pigem näilist kui reaalset kaitsevõimet.

Tänases maailmas, vähemalt Euroopa aladel, ei kasuta riigid oma eesmärkide saavutamiseks totaalsõja taktikaid ega meetodeid, mille vastu oleks lihtne end varjendisse peitudes kaitsta. Seda tõestavad ilmekalt Venemaa tegevused näiteks Ukraina riigikorra õõnestamiseks, elanikkonna meelsuse mõjutamiseks ja maa-alade ebaseaduslikuks hõivamiseks.

Tuumasõjast ja vaippommmitamisest oluliselt tõhusam on paanika külvamine elanikkonna seas, korruptiivsete ametnike ärakasutamine, avaliku korra vastane kihutustöö ja rahva meelsuse mõjutamine propagandavaledega. Selliste valede äratundmine, endale usaldusväärsete infoallikate valimine ja tõe pähe esitatavasse kriitiliselt suhtumine kaitsevad tänases maailmas elanikkonda välise mõjutuse eest palju paremini kui illusioon ootavast varjendist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles