2% üksi riiki ei kaitse

Illustratsioon: Illustratsioon

Eesti igapäevane stabiilsus ei ole miski, mida tagab lihtsalt NATOsse kuulumine, sellesse panustab kogu ühiskond. Erinevad asutused püüavad sealjuures analüüsida, mis on meid ähvardavad ohud, ning tegutseda nii nende ennetamise kui nendeks valmistumise nimel.

«Eesti ei ole mitte see riik, keda NATOkaitseb, Eesti on üks riikidest, kes moodustabki NATO,» rõhutab siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort.

«Tihti keskendub Eesti ühiskonnas diskussioon sellele, kas me kulutame kaitsekulutustele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kas artikkel 5 kehtib, kas tankid ostetakse või mitte,» nendib ta, «aga selle käigus unustatakse, et meie julgeoleku tagamise eest ei vastuta mitte eelkõige keegi teine, Eesti riik peab ennast siiski ise kaitsma – kõikides konfliktides ja kriisides saab esimese löögi sisejulgeolek.»

On piir, mida valvavad piirivalvurid, tänaval politseinikud, kaitsepolitseinikud, häirekeskus, kuhu rahvas kriisi puhkemisel esimesena pöörduma hakkaks ja kust tuleb ilmselt esimesena ka info, et midagi on juhtunud. On päästeamet ja demineerijad. «Esimene kaitseliin on sisejulgeolek,» ütleb ta.

Koort meenutab, et ka Ukraina sündmused said alguse võimuvaakumi ajal – kasutati ära hetke, kus riigis puudus arvestatav keskvõim, mis oli olnud tegelikult juba aastakümneid nõrk ja peaaegu klannipõhine.

«Eestis ei saa olla olukorda, kus tänavatele ilmuvad relvastatud mehed ja keegi ei tea, mida teha,» kinnitab Koort. Sealjuures rõhutab ta, et Ukrainas oli pikalt nähtud vaeva sõjaväe lõhkumiseks, meil, vastupidi, selle ülesehitamiseks. Samuti elame me teistsuguses inforuumis, kus lääs ei ole imperialistlik vaenlane – me valisime oma poole juba iseseisvuse taastamise eel, mil Eesti kinnitas väga selgelt, et ei taha olla Venemaal, vaid läänes ning ei soovi olla ka riik, kes püüab kahe bloki vahel erapooletuks jääda.

«Kui tänaval pole meie või meie liitlaste sõdurid, on need vaenlase sõdurid ja vaenlase sõdurid lastakse lihtsalt maha,» on hinnang Koorti sõnul selge.

Siseministeeriumil on Eesti riikliku julgeoleku tagamisel eelmisel aastal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava mittesõjalises osas selgelt üks kandvamaid rolle. Nende töö kriiside ennetamisel hõlmab riskide hindamist, tegevuse planeerimist ja kriisis tegutsemiseks valmisoleku tagamist. Kogutud info põhjal planeeritakse erinevaid kriisistsenaariume.

Siseministeeriumi haldusala eripära on see, et see ei ole klassikaline kontor, rõhutab Koort: «Me tegeleme väga kalli väljaõppega ja meil on väga kallid seadmed.» Seadmeid tuleb soetada ohuhinnangust lähtuvalt, kuigi alati ei osata ette ennustada, mida võiks vaja minna. Näiteks enne pronksööd ei olnud Eestil veekahurit – arvati, et meil on põhjamaine ja avatud ühiskond, kus pole seda vaja. See osteti kohe pärast rahutusi.

«Neid nii-öelda veekahureid on meil vaja selleks, et olla riskideks valmis,» viitab Koort vajadusele soetada mitmesuguseid abivahendeid, mida ei pruugi meil praegu kohe vaja minna, ent mis peavad olemas olema, juhul kui vastav oht tekib. Sealjuures on seadmeid vaja pidevalt uuendada ka siis, kui kriise, mille lahendamiseks need vajalikud on, ei tekigi – vahendid kuluvad teadupärast ka õppustel.

«Oleme jõudnud sellisesse punkti ühiskonnas, kus kiputakse ära unustama, et siseturvalisuse tase on selline, milliseks me selle ise teeme,» nendib Koort. «Me peame sellesse pidevalt panustama, mitte tegelema ainult sellega, et oleks liiklusjärelevalve ja vargad saadaks kätte. Me peame pidevalt valmistuma selleks, mis saab, kui on mingi erakorraline sündmus, näiteks massirahutus.»

Väga palju rahutusi tekib Koorti sõnul eelkõige selle pärast, et ühiskonnas tekkinud pinged on sellised, mida ei ole suudetud demokraatlike protsessidega lahendada. Selliste olukordade vältimisega tegeleb aga kogu ühiskond.

Koort rõhutab, et Eestis on potentsiaalselt mässu õhutavate äärmuslaste hulk suudetud hoida väga väike ja seda püütakse jätkuvalt kontrolli all hoida – meie naabritel on see palju suurem. Sealjuures on oluline, et meie kaitsepolitsei on oma väiksuse kohta väga efektiivne. «Ka teised riigiasutused võiksid olla nii efektiivsed,» lisab ta.

«Olen aastate jooksul märganud, et kui midagi juhtub, on ühiskonnal

ootus, et selle lahendab ära a) siseministeerium või b) kaitseministeerium,» räägib Koort.

Siseministeeriumi poole pöördutakse nii siis, kui ei suudeta ära hoida lumeoludest tingitud probleeme, kui on probleeme näiteks sidega. Erinevatele asutustel ja ministeeriumitel on aga kindlad funktsioonid nii rahu ajal kui kriisiolukordades – sotsiaalministeerium peab ikkagi haiglatevõrguga tegelema, põllumajandusministeerium tagama toiduainete kättesaadavuse, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tagama elektri, side ja muud kommunikatsioonid ning pidevalt valmistuma kriisideks, kus tuleb töötada suuremal koormusel.

«Ei ole nii, et siseministeerium võtab kriisiolukorras üle nende funktsioonide tagamise,» rõhutab Koort. Muutub küll juhtimisahel – erakorralises olukorras juhib kogu olukorda peaminister ja sisekaitseülem on siseminister. Sellegipoolest ei hakka siseminister korraldama toiduainete vedu – sellega tegeleb põllumajandusminister.

«Ühiskonna arusaamine sellest, et rollid jäävad alles – need küll natuke muutuvad, aga jäävad siiski alles –, on see, mis tegelikult tagab ühiskonna tugevuse,» räägib asekantsler. Ta kinnitab, et riigi stabiilsuse ja sisejulgeoleku tagamiseks on oluline, et inimesed tunnevad süsteemi ja ametnikud saavad aru, mis nende vastutusalasse kuulub.

«Igal riskil on alati realiseerumise tõenäosus,» rõhutab Koort. Tuumakatastroofi tõenäosus on sealjuures väike, massirahutused aga oluliselt tõenäolisemad, üks kõige tõenäolisemaid hoopis aga näiteks ilmastikuoludest tekkinud kriisiolukord. Iga nelja aasta tagant toimuvad ka suured kriisiõppused – 2011. aastal oli meil ELi keemia- ja kiirgusõnnetuste likvideerimise õppus «Cremex», kust Eesti õppis, et keemiakaitse ja demineerimise valdkonda tuleb oluliselt arendada.

Koort meenutab, kuidas üks õppusel osalenud ELi vaatleja oli äärmiselt üllatunud, et politseinik aitas päästjal ja meditsiinitöötajal kanderaami ära viia – tema jaoks oli see ennenägematu. «Minu vastus oli, et me ei ole nii rikas riik, et seda mitte teha. Et me seda teeme, näitab efektiivsust – aitab esimene, kel selleks parasjagu aega ja võimalust on,» kinnitab ta. Selleks aga, et oleks teada, mida üldse on vaja teha ja kuidas, kui häda käes, peab tegelema põhjaliku analüüsi ja planeerimise ning hädaolukordade läbimängimisega.

«Väga palju sellest, mida me teeme, ei ole avalik. See tekitab muidugi küsimusi, näiteks «mida riik varjab?». Riik ei varja oma kodanike eest tegelikult midagi – neil on alati võimalus taotleda ametikohta, kus nad saavad riigikaitsesse panustada, ning kodanikud on alati väga oodatud seda tegema, rõhutab Koort –, varjata tuleb seda nende eest, kes tahaksid meie stabiilsust häirida.

Hädaolukorra lahendamise vastutusalad

Sotsiaalministeerium: epideemia, mürgistus ja massiline põgenike sisseränne.

Justiitsministeerium: vanglas toimuva ulatusliku korratuse lahendamine.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium: küberrünnakud.

Siseministeerium: ulatuslik metsa- või maastikupõleng, ulatuslik tulekahju või plahvatus tööstus- või laohoones, tulekahju plahvatusest või varingust, kus saab vigastada palju inimesi, ohtlik kiirgus, torm, üleujutus tiheda asustusega alal, ulatuslik mere- või rannikureostus, paljude kannatanutega reisirongiõnnetus või keskkonda kahjustav suurõnnetus ohtlikke aineid vedava kaubarongiga, paljude kannatanutega laeva-, õhusõiduki- või maanteeõnnetus või õnnetus jääl, massirahutused, pantvangistamine.

Möödunud aastal lisandusid hädaolukordade hulka ka äkkrünnak ja paljude Eesti elanike elu ja tervist ohustav sündmus välisriigis. Koostatud on riskianalüüs, ent vastavad plaanid pole veel kinnitatud.