Kindral Clausewitzi viimsed päevad: hübriidsõja pealetung
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaadeldes Ukrainas viimase kuue kuu jooksul toimunut, tundub, et ajaloolava väärika karjääriga püsiasukas, clausewitziaanlik ehk «klassikaline» sõda on taandumas varunäitlejate pingile uue ja agressiivse rollinõudleja, hübriidsõja pealetungi ees.
Preisi kindrali ja sõjateoreetiku Carl von Clausewitzi sõjakäsitlus on läänemaise julgeolekumõtte välja kohal kõrgunud juba pea poolteistsada aastat.
Tervete põlvkondade vältel on kadetid sõjakoolides ja ohvitserid kindralstaabi akadeemiates lahanud tema peateost, 1832. aastal pärast kindrali surma avaldatud tellisemõõtu monograafiat «Vom Kriege» (e.k «Sõjast», tõlge avaldatud 2004). Ning terved rügemendid esseiste, analüütikuid ja ajakirjanikke on loendamatuid kordi tsiteerinud Clausewitzi kuulsat definitsiooni: sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega.
Viimase paari kümnendi mõjukaim lääne sõjandusteoreetik, Iisraeli päritolu Martin van Creveld on clausewitziaanlikku sõjakäsitlust nimetanud kolmainuliseks doktriiniks. Selle kolmeks komponendiks on riik, relvajõud ja rahvas.
Lahtiseletatult: sõda peavad ainult riigid, sõjategevuses osalevad ainult relvajõud ning rahvas ehk tsiviilelanikkond vaenutegevusest osa ei võta – ja võitlevate poolte relvajõud omakorda hoiduvad rahulikku elanikkonda kahjustamast või lahingutegevusse kaasamast.
Ukrainas ja Ukraina ümber viimase poole aasta jooksul lahtirullunud sõjategevus on sellest klassikalisest käsitlusest midagi sootuks erinevat. Sündinud on uus sõjapidamisvorm – hübriidsõda –, konstateeritakse läänes.
Parafraseerides kuulsat Preisi kindralit, võiks hübriidsõja definitsioon olla järgmine: sõda on poliitika jätkamine kõigi võimalike, kaasa arvatud mittesõjaliste vahenditega.
Riik võib küll tegelikkuses sõda pidada, kuid seda mitte tunnistada – meenutagem Moskva väiteid, et tema pole konflikti osapool. Lahingutegevuses ja sõjalistes operatsioonides ei osale mitte ainult relvajõud, vaid kaasatud on ka luureteenistused, relvastatud vabatahtlikud ning palgasõdurid, relvastamata tsiviilelanikud. Rahvas ehk tsiviilelanikkond on muutunud osaks sõjatandrist ja ka sihtmärgiks.
Selle Venemaa vaenutegevuse vormi ettekuulutuseks peetakse Vene kindralstaabi ülema kindral Valeri Gerassimovi ettekannet Vene Sõjateaduste Akadeemias 2013. aasta jaanuaris. Tolles ettekandes lahtirullunud käsitlust on hakatud juba ka kutsuma «Gerassimovi doktriiniks». (Ettekande lühendatud versioon on avaldatud Vene militaar-ajakirja Voenno-Promõzlennõi Kurjer numbris 27.02.2013 – 05.03.2013, kättesaadav aadressil www.vpk-news.ru.)
«Gerassimovi doktriinis» sätestatud tegevuste lõppeesmärk on sama, mis ka nn klassikalise sõja puhul – suruda vastase strateegilisele juhtkonnale peale omaenese tahe, saavutada enda strateegilised eesmärgid ning nurjata vastase eesmärkide saavutamise. Klassikalise tavasõja puhul toimub tahte pealesurumine sõjatandril. Kui vastase armee on puruks löödud, siis on vastane sunnitud ka alla andma ning aktsepteerima võitja soove.
Hübriidsõja puhul kasutatakse vastase tahte murdmiseks samaaegselt nii diplomaatilist ja rahvusvahelist survet, propagandat ning elanikkonna psühholoogilist mõjutamist, majandussanktsioone ja blokaadi, siseriikliku opositsiooni loomist nn väljastpoolt, rahutuste organiseerimist ja ühiskonna paiskamist kaosesse, luureteenistuste erioperatsioone kui lõpuks ka armee eriüksuste kasutamist ja vajadusel täiemõõdulist sõda.
Eesmärgiks on hoida vastast pideva surve all kõikides elu- ja tegevussfäärides korraga ning kogu aeg seni, kuni vastane murdub. Otsesed sõjalised operatsioonid moodustavad kogu tegevusest seejuures proportsionaalselt väiksema osa.
Hübriidsõja ehk kõige tuntumaks «kaubamärgiks» on kujunenud «rohelised mehikesed» – ilma eraldusmärkideta vormides Vene eriüksuslased, kellel oli mängida oluline roll Krimmi okupeerimisel sellel kevadel.
Nende väljailmumist saatis massiline Vene propaganda «Kiievi fašistidest», mis valmistas ette soodsa pinnase kohaliku elanikkonna seas. Samal ajal eitati rahvusvahelisel tasandil küüniliselt ükskõik millist Vene osalust – ja kuni rahvusvaheline kogukond vaidles, kas tegemist ikka on või ei ole Vene sõjaväelastega, oli poolsaar juba okupeeritud.
Ümberpiiratud väeosades viibivaid Ukraina sõdureid töödeldi sõnumitega «Vastupanu on mõttetu!», rakendades vajadusel ka šantaaži ja Ukraina sõdurite perekonnaliikmete ähvardamist. Kiievi keskvalitsust töödeldi ähvardusega sekkuda massiivse sõjalise jõuga juhul, kui peaks otsustatama osutada vastupanud. Eriteenistused olid Krimmis aastate jooksul ette valmistanud agentuurvõrgu, mis lubas sõjalisi operatsioone toetada info ja kohalike «vabatahtlikega». Loetelu võiks jätkata.
Kõige ülal toodu valguses on oluline rõhutada kolme-nelja aspekti. Väited, justkui oleks Venemaa saavutanud korraga mingi täiesti uue ja unikaalse sõjalise võime, ei pea paika. Kõiki neid surve- ja sõjategevuse elemente, mida on kasutatud praegu Ukraina vastu, on Venemaa kasutanud ka varem ja pikema aja vältel.
Balti riikide ja Gruusia vastu on kasutatud laialdast propagandasõda ning diplomaatilist survet.
Vene eriüksused sõdisid ilma eraldusmärkideta vormides Gruusia vastu Abhaasias aastatel 1992–1994, Abhaasia kampaanias võeti kasutusele ka Venemaalt saabunud «vabatahtlike» relvarühmitused kui sõjapidamisvõte.
Sotsiaalset sabotaaži ja massirahutusi kui ühiskonda destabiliseerivat relva on katsetatud nii Eestis kui Gruusias ja mujalgi. Agressiivsed luureoperatsioonid – kuni pommiplahvatuste ja mõrvade organiseerimiseni välja – on olnud Vene eriteenistustes kasutusel juba ammu. Loetelu võiks jätkata.
Uueks võib aga Ukraina näitel pidada seda, kuidas kõik need varasemalt eraldi kasutatud meetmed on seotud ühtse strateegilise juhtimise all toimivaks tervikuks. Nii see on juba tõesti andnud nn uue kvaliteedi. Kumulatiivne efekt ja sünergia oleksid terminid, mida kasutaksid antud juhul peenkangast ülikondades kalliltlõhnastatud juhtimiskonsultandid.
Teiseks. Gerassimovi doktriini saab ellu rakendada ainult autokraatne riik, kus meedia, majandus ning enamik muid olulisi funktsioone on allutatud riigivõimu diktaadile. Propagandarelva kasutamine moel, nagu seda teeb praegu Venemaa, oleks vabas ühiskonnas võimatu. Ja sama kehtib ka majandushoobade kohta. Peaminister või president, kes söandaks vabas ühiskonnas lagedale tulla isegi sellise mõttega, leiaks ennast väga kiiresti otsimas «uusi väljakutseid».
Kolmandaks. Kõik hübriidsõjaga seonduv ei tähenda, nagu oleks konventsionaalne sõjaline jõud muutunud ebaoluliseks. Vastupidi. Ida-Ukrainas peetakse praegu raskeid lahinguid, seal käib täiemõõduline sõda, kus kasutatakse massiivseid suurtükiväe tulelööke, tanke, jalaväe lahingumasinaid, ründe- ja hävituslennukeid.
Lihtsalt kui enne võrdus täiemõõduline lahingutegevus sõja kui sellega, siis nüüd on täiemõõduline lahingutegevus lihtsalt üks osa sõjategevusest. Aga ta on endiselt olemas ning endiselt otsustava tähtsusega.
Ja neljandaks. Praeguseks on juba NATO ülemjuhataja Euroopas kindral Philip Breedlove avalikult teatanud, et allianss käsitleb sõjategevusena oma liikmesriikide vastu ka hübriidsõja meetodite kasutamist. Ning et sellisele tegevusele järgneb alliansi vastulöök. Rakendub Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5.