Prantsuse laevastiku «kroonijuveelid» hoiavad kurssi Moskvale

, Diplomaatia peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mistral.
Mistral. Foto: SIPA/Scanpix

Prantsuse-Vene Mistrali-tehing on näide sellest, kuidas välispoliitiline lihtsameelsus ning majandushuvid – tembituna paraja annuse sisepoliitilise künismiga – annab tulemuseks ummikseisu, millest väljumiseks pole Pariisil mitte ühtegi head retsepti.

Kogu praeguseks saaga mõõtu lugu algas 2008. aasta oktoobris, kui Pariisi äärelinnas Le Bourget’s peeti järjekordset suurt kaitsetööstus- ja laevandusmessi Euronaval. Teiste kõrgete külaliste seas jalutas Euronavalil koos oma saatjaskonnaga ringi ka toonane Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski.

Admiral peatus Prantsuse kaitsetööstushiiu DCNS stendi juures, osutas seal välja pandud Mistrali mudelile ning teatas: «See laev pakub mulle huvi!» Nõnda kirjeldab Mistrali müügitehingu sünniloo eellugu nädalakiri Le Nouvel Observateur.

Ja admiral Võssotski huvi oli igati loomulik, sest Mistral-klassi alused on Prantsuse laevastiku kroonijuveelid. Need laevad suudavad oma trümmides toimetada suure vahemaa taha maaväe dessantüksuse ühes soomukite ja tankidega; toetada dessantoperatsioone oma lennutekilt ründe- ja transpordikopteritega; pardal on kõrgtehnoloogiaga varustatud staabiruumid, kust on võimalik juhtida suure ühendväekoondise lahingoperatsioone; lisaks on laeval tipptasemel haigla, millesarnased maismaal ja tsiviilkasutuses teenindavad tavaliselt paarikümne tuhande elanikuga linnasid. Ning kogu selle kompleksi juhtimine on viimse võimaluseni elektrifitseeritud ja digitaliseeritud.

Venelased, loomulikult, ei soovinud osta mitte ainult laevu kui valmistooteid, vaid soovisid omandada ka sarnaste aluste ehitamise tehnoloogia ning Mistralide pardal paiknevad lääne tehnoloogia viimasele sõnale vastavad lahinginfo- ja sõjaliste operatsioonide juhtimise süsteemid.

Müügi vastu sõdinud Prantsuse kindralstaabi ja osa avaliku teenistuse vastuseisu surus president Nicolas Sarkozy administratsioon maha. Lõplik müügileping allkirjastati 25. jaanuaril 2011. Pariisi jah-sõnas põimusid omavahel erinevad põhjused ja motiivid.

Kui uskuda Le Nouvel Observa­teur’i, mängisid olulist rolli Sarkozy mastaapsed poliitilised ambitsioonid ja neid toetav russofiilne grupp ametnikke tema administratsioonis ja Prantsuse peaministri lähikonnas. Sarkozy soovis ennast näha riigimehena, kes läheb ajalukku Venemaa «taltsutaja» ja läänega sidujana. Tema ambitsioonid kõlasid kenasti kokku Prantsuse ametnike Venemaa-kaasamise kavadega. Toonase kõrge riigiametniku Pierre Lellouche’i sõnul tahtsid kõik elustada Vene-Prantsuse 1892. aasta liidulepingu vaimsust.

Peaminister Francois Fillon teatas novembris 2008, et Venemaa on nüüd demokraatlik riik.

Kaitseminister Hervé Morin lajatas 2009. aasta septembris Prantsuse valitsuse olulisel nõupidamisel: «Võtke oma külma sõja prillid eest ära! Me ei saa soovida Venemaaga lähemat koostööd ja samal ajal teda mitte usaldada.»

Venemaa kallaletungist Gruusiale oli möödunud vaevalt aasta.

Loomulikult mängis oma osa raha. Prantsuse kaitseeksport oli toona kogenud mitmeid järjestikuseid ikaldusaastaid, majanduskriis oli täies hoos ning venelaste tellimus – väärt 1,2 miljardit eurot – oleks võimaldanud tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks oleks see turgutanud kaitsetööstust üldiselt ning teisalt oleks see kindlustanud töö Saint-Nazaire’i laevaehitustehase ligi tuhandele töölisele.

Prantsuse valitsus oli juba alustanud püüetega turgutada majandust riigitellimuste abil, kõne all oli ka võimalus tuua ettepoole kahe Mistral-klassi laeva ehitamine Prantsuse enda mereväele. Üks tellimus – alus nimega Dixmude – anti tõepoolest ennaktempos sisse, ent peaminister Filloni sõnul polnud Prantsuse enda eelarves rohkemaks enam raha. Nii tuli tuhandele Prantsuse tehasetöölisele palga säilitamisel mängu Vene raha.

Võib muidugi spekuleerida ka selle üle, millist rolli mängis selles kõiges asjaolu, et – loomulikult täiesti juhuslikult – Saint-Nazaire asus Filloni valimispiirkonnas...

Miks keeldub Prantsusmaa aga endiselt, pärast kõike praeguseks Ukrainas juhtunut Mistralide müüki Venemaale tühistamast? Oluline on siinkohal meeles pidada, et mitte keegi Prantsusmaal pole öelnud, et laevade müük peatatakse. Esialgu on lihtsalt kuu aja võrra edasi lükatud päev, mil otsustatakse – kas anname laevad tellijale üle või ei anna.

Tarnelepingust kinnihoidmisel on Pariis avalikult kasutanud kahte peamist argumenti: esiteks oleksid leppetrahvid tehingu tühistamise korral rasked kanda ja löögi alla satuksid laevatehased ning teiseks kaotaks Prantsusmaa tehingu tühistamise korral oma usaldusväärsuse relvastuse tarnijana. Mõlemad argumendid on otsitud, et mitte öelda sisutühjad.

Esiteks tuleks lepingu ülesütlemise korral venelastele küll tagastada praeguseks juba makstud 800 miljonit

eurot ning lisaks veel 251 miljonit eurot leppetrahvidena, kuid see summa on Prantsuse majanduse ja riigieelarve kogumahtu arvestades tühine.

Teiseks ei läheks Saint-Nazaire’i laevatehased pankrotti, sest nende peamiseks sissetulekuallikaks on juba ammu suurte kruiisilaevade ehitamine ja Mistralid moodustavad sealsete tööde kogumahust ainult väikese osa. Muidugi loogika, mille kohaselt tuhande Prantsuse töölise töökohad pole väärt enam kui kolme tuhande ukrainlase elusid, on juba iseenesest «hurmav».

Kolmandaks: Prantsusmaa on ka varem tühistanud ühepoolselt kaitse-ekspordilepinguid – pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal lõpetas Pariis pea päevapealt kõigi Iisraeliga sõlmitud lepingute täitmise. Lisaks Pariis juba rikub venelastele Mistrale tarnides omaenese relvaekspordi reegleid – nende ametlikud poliitikadokumendid keelavad relvastuse müügi riikidele, kes ohustavad piirkondlikku stabiilsust ja rahu, rikuvad inimõigusi jne.

Tegelikud põhjused peituvad ilmselt pigem mujal. Esiteks on praegune president François Hollande üks kõige madalama toetusega Prantsuse riigipäid ajaloos ning on enam kui tõenäoline, et Mistralide müügi tühistamises näeb ta lisaohte oma toetusreitingule. Töökohad justkui kaoksid, riigieelarvest tuleks teha lisakulutusi...

Teiseks puudub Prantsusmaal opositsioon, kes seda tehingut kritiseeriks ning seega valitsusele survet avaldaks. Sest seesama tänane opositsioon omal ajal nood laevad venelastele müüski. Ning tehingu tühistamise korral oleksid nad ilmselt esimesed, kes Hollande’ile turja kargaksid.

Kolmandaks: muidugi täiesti puhtjuhuslikult asub ka praeguse Prantsuse peaministri Jean-Marc Ayrault’ valimispiirkond ei kusagil mujal kui Saint-Nazaire’i kandis.

Neljandaks: ilmselt mängivad oma rolli ka psühholoogilised põhjused – soov «säilitada nägu» ning hoida Prantsusmaa «väärikust», seistes silmitsi «imperialistlike» ameeriklaste survega tehingust loobuda.

Ning viiendaks: ei pruugi, kuid võib olla võimalik, et Prantsuse valitsus on oma valikutes vähem vaba, kui see talle ehk meeldiks. Nimelt pole alates François Mitterandi riigipeaks tõusmisest 1981. aastal olnud Prantsusmaal mitte ühtegi presidenti, kes ise või kelle administratsioon poleks pärast ametist lahkumist seisnud silmitsi tõsiste korruptsioonisüüdistustega. Ja mitmed neist korruptsiooniskandaalidest on olnud seotud suurte relvamüügitehingutega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles