Kesk-Aafrika elab vägivalla ja rahvusvahelise abi nõiaringis

Iga päev tuleb kasarmutesse kohale mitu tuhat sõdurit, kuid pärast hommikust jooksuringi ei ole neil midagi teha, sest KAVi armeel pole ei reaalset rolli ega varustust. Sarnane päevakava on ka paljudel politseinikel, sest tihti on jaoskondades puudu nii kontoritarbed kui autod väljakutsetele reageerimiseks.

KAV on läbikukkunud riik. Üles on vaja ehitada nii riik kui rahvus. ELi missioon EUFOR RCA on vaid üks osa laiemast pingutusest.

Alates iseseisvumisest 1960. aastal on KAV olnud vägivaldsete riigipöörete nõiaringis. Praegune kriis sai alguse vastuseisust 2003. aastal võimule tulnud François Bozizéle. Michel Djotodia moodustas peamiselt moslemitest koosneva mässuliste rühmituse Séléka ning kukutas märtsis 2013 Bozizé. Djotodia üritas ebaõnnestunult Séléka laiali saata, kuid endised mässulised jätkasid vägivalda, mistõttu moodustasid kristlased omakaitserühmituse anti-balaka. Ägenev vägivald oli eelmise aasta lõpuks toonud mitu tuhat iohvrit, sundinud ligi miljon inimest põgenema ning pool rahvast vajas humanitaarabi. Jaanuaris veensid regiooni liidrid Djotodia tagasi astuma ja ajutiseks riigipeaks valiti Catherine Samba-Panza. 28. jaanuaril andis ÜRO rohelise tule ELi missioonile.

EUFOR RCA, mis algas 1. aprillil, on üleminekuoperatsioon loomaks vajalikud tingimused, et teised osapooled saaksid oma tööd teha. EUFORi eesmärk oli peatada vägivald ning tagada julgeolek lennujaamas ning 3. ja 5. linnaosas, kus kogukondade vahelised pinged olid kõige teravamad.

Ligi 750 Euroopa sõdurit ja sandarmit on lühikese ajaga saavutanud häid tulemusi. Paranenud julgeolekuolukorrast annavad tunnistust tasapisi normaliseeruv igapäevaelu, humanitaarorganisatsioonide töö taasalustamine ja põgenike naasmine. Bangui suurimas põgenikelaagris M’Pokos on põgenike arv vähenenud veebruarikuiselt 100 000-lt praeguseks 21 000-le, lisaks on ligi 3000 inimest pöördunud tagasi Tšaadist ja Kamerunist.

EUFORi positiivset panust tunnustavad nii KAVi üleminekuvalitsus kui elanikkond. Näiteks on üsna kõnekas asjaolu, et kui Eesti kontingent hakkas lahkumist ette valmistama, siis avaldas eestlaste vastutusala linnaosa vanem selle üle kurbust ning lisas, et tegemist on Aafrika ajaloos esimene võõrvägede üksusega, mille kohalikud kurbusega ära saadavad. Kuid suhtumine kõikidesse rahvustesse ei ole sama: Prantsusmaa-vastasus on Banguis tuntav.

Olukord on paranenud, kuid praegune stabiilsus on habras. Seda näitasid 20. augusti kokkupõrked, kus viis EUFORi sõdurit vigastada sai. Kuid enamik rahvast tahab rahu. Bangui suurim probleem on kriminaalid ja moslemiradikaalid, kes esindavad vähemust, kuid suudavad elanikkonda terroriseerida.

EUFOR RCA missioon lõppeb detsembris. Arutelud veel käivad, kas ja milline Euroopa missioon võiks KAVis olla alates 2015. aastast. Sellest sõltumatult panustab EL ka humanitaar- ja arenguabi projektide raames. Üks olulisemaid projekte on kriminaalmenetluse ahela taastamise toetamine (politsei ja sandarmite treeningprogrammid, materiaalne abi politseijaoskondadele, Bangui kohtu laiendamistööd jne).

15. septembril alustab tööd ÜRO missioon MINUSCA, esialgu 7600 sinikiivriga. Nende ülesanne on kaitsta elanikkonda, toetada poliitilist üleminekut, desarmeerida endised võitlejad, aidata kaasa humanitaarabi jaotamisel ja inimõiguste kaitsmisel.

Paratamatult tekib küsimus, kas seekordne rahvusvaheline sekkumine suudab olukorda parandada. KAV on ÜRO missioonide tšempion: enne MINUSCAt on olnud MISAB, MINURCA, BONUCA, FOMUC, MICOPAX… Ükski neist ei ole toonud püsivat rahu.

Pärast aastakümneid kestnud poliitilist hooletust ning katastroofilist Séléka võimuvõtmist on KAV varemetes. Üks suurimaid probleeme on struktuurne röövimine ja võitlus. Sellest on saanud võimu mehhanism nii riiklikul tasandil – näiteks riikliku banditismi: korruptsiooni ja loodusvarade rüüstamise näol – kui riigivastases tegevuses ehk relvastatud grupeeringute kujul.

Rahumeelne võimuvahetus on toimunud vaid korra. Vägivald tundub paljudele ainus võimalus pääseda ligi võimule, ressurssidele ja et maksta kätte endistele rõhujatele. Võitlejaid on lihtne leida vaesuses vireleva elanikkonna hulgast ning hõimude ja usurühmade manipuleerimine aitab garanteerida laiema toetuse. Riik eksisteerib vaid paberil.

Tüüpilised lahendused – rahuvalvajad, humanitaarabi ja rahaline toetus tagamaks administratsiooni püsimine – ei ole piisavad. Kogu süsteem tuleb uuesti üles ehitada. Rahvusvaheline toetus on möödapääsmatu, sest keskaafriklastel puudub võimekus see protsess läbi viia.

Praegune poliitiline üleminek peaks lõppema veebruaris toimuvate presidendi- ja parlamendivalimistega, kuid juba praegu on näha, et tõenäoliselt lükkuvad need järgmise aasta lõppu. Riigi ülesehitamine võtab aga aastaid. Eeldusel, et seekordne kriisi lahendamise plaan suudab pakkuda lahendusi KAVi struktuursetele probleemidele.

Eesti kaitseministeeriumi ametnik Mariliis Mets töötab EUFOR RCA staabis Larissas tänavu juulist detsembrini.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Tagasi üles