«Siil» ületab realistliku kogemuse nimel kuulsa 13 000 osaleja piiri

Kolonelleitnant Eero Rebo sõnul harjutatakse «Siilil» läbi üksuste formeerimine ja mobilisatsioon – just see osa, mis nii mõnelegi kaitsmist vajavale riigile on osutunud kõige problemaatilisemaks etapiks. Foto: Jaanus Lensment

Järgmisel kevadsuvel enneolematus mastaabis peetav kaitseväe suurõppus «Siil 2015» on paisunud nii ulatuslikuks, et kohustab Eestit lubama õppusele rahvusvahelised vaatlejad, teiste hulgas ka Venemaalt. Peljata pole Eestil aga midagi, kinnitab kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonelleitnant Eero Rebo.

Praegu toimuv on Eesti avalikkuse jaoks üllatav: käib massiivne suurõppuse meediakampaania, mille sõnum on üks – kui saad kutse, tule kohale. «Kevadtormide» puhul me sellist asja näinud ei ole. Miks nüüd?

«Siiliga» tahame läbi harjutada kaitseväe mobiliseerimist, formeerimist ja seda, kuidas reservväelane teeb oma esimesed sammud juhul, kui meil peaks algama kriis või sõjaolukord.

Reserviste, keda kutsume, on kindlasti üle 7000. Sellises koguses reservväelasi ei ole me vähemalt selle vabariigi ajal välja kutsunud. Meediakampaania ongi selleks, et saada inimesi võimalikult palju sisse.

Meie eeldus on see, et kui oleks kriis, saaksid inimesed esimesest ehmatusest suhteliselt kiiresti üle ja tuleksid ikkagi oma kodu kaitsma. Praeguseks ongi õppus kasvanud juba üle 13 000 osaleja, mis tähendab, et ületame Euroopas kokku lepitud julgeolekuraame ning peame õppusele lubama ka rahvusvahelised vaatlejad.

Kui palju ja kust sõjalisi vaatlejaid tuleb?

Nende hulk sõltub riikide huvist, kes tahavad vaatlejaid saata. Kindlasti peame siia lubama kõigi oma naaberriikide esindajad. Eeldame, et tuleb üle saja vaatleja. Neile me teeme uksed lahti ja näitame, mis meil siin toimub.

Päris kindlasti ei korralda Eesti selliseid õppusi, nagu laias maailmas, et on teatud «pakasuuhapäevad» ja vaatlejad veetakse õppuse tegelikult alalt eemale. Meie poolt on tagatud avatus. Saame näidata head eeskuju, kuidas demokraatlik riik toimib.

Veel mõni aeg tagasi seati õppusele piir just selle järgi, et vaatlejaid ei peaks kutsuma. Kas oht, et teiste riikide ohvitserid võivad teha enda jaoks olulisi märkusi Eesti kaitsevõime kohta, on nüüd kadunud?

Jah, nad teevad neid märkmeid, me teame seda. Me teame ka, kuidas nende analüüs ja sõjaline mõte toimib.

Teine asi on see, kas me sellega sunnime end käituma nagu nemad? Ei, me käitume nii, nagu demokraatlikus riigis. Minu meelest polegi niivõrd paha mõte demonstreerida teatud võimekusi, mis me oleme 20 aastaga kaitseväge üles ehitades saavutanud. Las nad teavad, et meil on hambad suus ja käsi läheb rusikasse, kui vaja on.

Kuhu piirini võivad vaatlejad minna ja mida näha?

Pigem on küsimus selles, mida me neile näitame. Ilmselgelt ei pääse nad ligi riigisaladusele. Nad liiguvad organiseeritud saatjatega, mitte ei istu erariides põõsas, binokkel käes, ega loe tanke kokku. Neil kõigil on kindlasti kaasas meie inimesed, kes jagavad seletusi ja on võimelised nende küsimustele vastama. On väga selged piirid, kust läheb vaatlemine üle spioneerimiseks.

Kuidas näeb «Siil» välja reservisti jaoks, kes on leidnud postkastist kutse õppusele?

Reservistid kutsutakse «Siilile» üksuste kaupa, reeglina viimastest aastakäikudest. Kutseid saadetakse välja rohkem, aga miinimumeesmärk 7000 reservväelast.

Ka vanemate aastakäikude reserviste võib õppusele saabuda, sest meil on terve rida kriitilisi ametikohti, mis peavad olema täidetud. Näiteks võivad miinipildujapatareis olla puudu laadurid, aga kriitiline on, et kohale tuleks sihturid ja tulejuhid.

Seejärel tahame reservväelased ja kaadrikaitseväelased ühes punktis kokku tuua. Mobiliseerimine ja formeerimine toimub peaaegu kõigis kaitseväe väeosades. Seal me tahame neile kätte anda lahingutehnika ja relvastuse ning jaotada nad üksusteks. Seda kõike teeme inimeste abiga, kes toovad erinevatest kohtadest välja varustuse, nagu raadiod, relvad, kummikud, toidu, kütuse jne. Ja siis peavad nad minema ühtse käsu järgi ülesannet täitma.

Osa «Siilile» kutsutute jaoks päädibki õppus siiski vaid mobilisatsiooniharjutusega.

Tõsi, enamik reservväelasi ei ole tõesti täit õppust meiega. Nad on kohal mobilisatsiooni ja sellele järgnevate väikeste harjutuste ajal, kokku kolm päeva või veidi kauem.

Aga kindlasti ei ole õppus kellelegi selline, et «panime riided selga ja võime nüüd ära minna» – asjad pannakse lattu tagasi ka. Meie jaoks on väga tähtis, et kui «Siil» on läbi ja kaks nädalat hiljem peaks varustust vaja minema, siis ei ole see pesumajas või mujal laiali, vaid hooldus ja muu on tehtud ning kogu kaitseväe lahinguvõime on säilinud.

Formeerimist tehakse läbi igal kevadel. Mida erilist «Siil» meie kaitsevõimele juurde annab?

Vahe «Kevadtormidega» seisneb mastaabis: sisuliselt toimub «Siil» üle Eesti. Nüüd me näeme ära kogu selle inimvoolu ja puudujäägid, mis meil võivad seoses sellega ettekandmissüsteemides tekkida. Juhtimise poole pealt on väga oluline vahe, kas pead suhtlema korraga viie või 16–20 üksusega. «Siilil» harjutatakse piltlikult öeldes läbi tee sõjani.

Viimastest maailma konfliktidest oleme näinud, et terve rea riikide jaoks on just see olnud kõige problemaatilisem etapp. Kui üksused on juba koos, pole riigi kaitsmine probleem. Meie huvi on see, et formeerimine ja mobilisatsioon oleks võimalikult sujuv ja kiire, kogu optimeerimine käibki selle nimel.

Teiseks on meil vaja kogemust, kuidas me seome NATO üksused lahingusse pärast seda, kui oleme enda mobilisatsiooni läbi teinud. See on olukord, kus tuleb korraga tegutseda väga mitmel rindel: ühes otsas me ikka veel mobiliseerime ja teises otsas oleme vastasega juba karvupidi koos.

Ometi saab just reaalset lahingutegevust maastikul «Siili» ajal olema palju vähem. Miks?

Tõsi, väga suuri sissekaevumisi ja viivituslahinguid järgmisel kevadel tõesti ei tule, sest periood on ise lühem.

Ajateenijate kokku harjutav pataljon saab kogeda sisuliselt sama «Kevadtormi», kus vajalikumad lahinguetapid tehakse läbi, aga tõenäoliselt lühendame osa lahinguliikide, näiteks pealetungilahingu perioodi. Kindel on see, et ajateenijad ei tohi olla pärast «Siili» vähem valmis, kui oleksid need üksused, kes on läbinud «Kevadtormi».

Kus õppus läbi viiakse?

Kogu Mandri-Eesti alal. Raskuspunkt on Virumaal, sealhulgas toimuvad kulminatsiooniharjutused peamiselt kaitseväe keskpolügooni ümber. Ülejäänud Eestis on kindlasti märgatav Kaitseliidu üksuste tegevus. Et üksused liiguvad väljaõppealadele, toob see kindlasti kaasa suure liikumise mööda Eesti teid.

Eestis pole kunagi viibinud nii palju liitlaste üksusi kui praegu. Kui suur on tõenäosus, et ameeriklaste kogu tehnikapark ka «Siilil» maastikule läheb?

Tankid ei ole omaette eesmärk. Pigem tekitame väljaõppevõimalused oma üksustele ja välisriikide sõdurite puhul jääme samade mahtude juurde, nagu on olnud «Kevadtormidel».

Hetkel on selline aeg, kus oleme avatud igasugustele pakkumistele. Samas, kui kujutada ette, kui palju maastikku nõuab üks tankiüksus, ja arvestades, et «Siil» toimub kevadel, mil meie teed on kõige nigelamad, siis võib-olla ei oleks tankide osalemine meie unistuste stsenaarium. Kindlasti oleks meil aga väljaõppeline huvi nende soomustatud lahingumasinate osalemise vastu.

Kui palju «Siili» korraldamine maksma läheb?

Õppuse maksumus ongi peamine, mis selle suurusele piirid seab. «Kevadtormist» on «Siil» kindlasti oluliselt kallim, sest nõuab oluliselt rohkem ressurssi nii inimeste palkadeks kui ka majanduskuluks. Näiteks Siili personalikuluks, väljaõppematerjalideks, toiduks ja kütuseks on planeeritud kokku 6,6 miljonit eurot.

Kas Eesti vajab ka tulevikus «Siili» mastaabis suurõppusi ja kui, siis mis fookusega?

Tõenäoliselt vajame. Milliseid täpselt, saab öelda pärast «Siili» ja pärast paari järgmist «Kevadtormi». Need annavad meile aimu, millised olid õppetunnid ja mis on meie vajadused. Suurõppustega on see kehv asi, et osalejad saavad seal väga erineva koormuse. Suurõppust on kaitseväe peastaabile rohkem vaja kui näiteks mõnele kompaniile.

Tulevikus ei ole meil ilmselt mõtet korraldada uuesti mobilisatsiooni suurõppust, võib-olla peaksime ka mingeid teisi sõja tahke läbi käima.
---------------------------------------------------------------

Kommentaarid

Mida testite suurõppusel «Siil»?

kolonel Jaak Tarien

õhuväe ülem

Õppusel «Siil 2015» saab õhuväe juhtimise all olema igapäevasest külluslikum lennuvahendite ja õhukaitse raketisüsteemide hulk. Radarid, raadiojaamad, lennubaas ja juhtimiskeskused töötavad kõrgemas töötempos. Lisaks on kõiki üksusi täiendatud liitlaste personaliga.

Ajateenijaid pole õhuväel juba 2004. aastast, mistõttu koosneb õhuväe reservkomponent peamiselt varem õhuväes teeninud ohvitseridest ja allohvitseridest, kes nüüd on tegevad tsiviilelus.

«Siili» õppekogunemisele oleme kutsunud 19 oma endise teenistuse ajal silma paistnud õhuväelast, et viia neid kurssi õhuväe viimase aja saavutuste ja töövõtetega õhuoperatsioonide planeerimisel ja ettevalmistamisel.

kolonelleitnant Kalev Koidumäe

toetuse väejuhatuse ülem

Toetuse väejuhatuse jaoks algab «Siil» teiste kaitseväe üksustega võrreldes märksa varem ja lõpeb hiljem. Väejuhatus peab hoolitsema selle eest, et suurõppusel osalevatel üksustel oleks varustus, tehnika, laskemoon, toit, majutus ja meditsiiniabi.

Juba praegu hangitakse kõiki neid teenuseid ja materjale, mis on vajalikud tuhandete inimeste väljaõppeks. Samuti peab väejuhatus saatma ligi paarile tuhandele reservväelasele õppekogunemise kutse. Neist sadakond osalebki õppekogunemisel reservlogistikuna ja toetuse väejuhatuse koosseisus.