Karu ja mesilane

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

iigagi sageli kuuleme halamist: Eesti on väike, Eestil pole mingit võimalust end kaitsta, kui Venemaa täie jõuga ründama peaks. Pihkva dessantväelased olla kahe tunniga Tallinnas ja meie sõjavägi mängusõjavägi.

Need väited on õnneks sügavalt ekslikud. Paljudel juhtudel on pealegi tegemist tahtliku vaimu närimisega, meie kaitsetahte sihiliku halvamisega. Rahvas, kes usub, et ta ei suuda, ei suudagi – ja vastupidi.

Ajalugu on täis näiteid, kuidas karu mesilast maha lööma läks, nõelata sai ja ära suri. Või siis nii üles paistetas, et meeisu tükiks ajaks kadus. Nende näidete juures tasub märgata olulist asjaolu: tegemist ei ole taevaste jõudude sekkumise ega mingi müstilise «tahte metafüüsikaga» või imelise sõjakandlega, mis vaenlased pagema paneb.

«Maleva» filmis naerdakse metafüüsiline sõjakannel välja, nii et aitab. Tegu on täiesti objektiivsete asjaoludega, mis võimaldavad vastuhakku mitmekordselt ülekaalukatele jõududele.

Esimene näide: 300 spartalast Termopüülides, kes küll langesid, kuid Kreeka siiski ära päästsid. Tõsi, nad polnud üksi – õige mitu tuhat meest oli veel –, kuid pärslaste armee kõrval oli see siiski köömes. Ent maakitsus ei võimaldanud pärslastel oma jõudu kasutada.

Sama printsiipi kasutab igasugune meetod, mis sunnib vaenlase jõud kokku (väravasse, trepikäiku, sillale, kitsasteele jne), nii et ta oma arvulist ülekaalu maksma ei saa panna.

Eestis on selle fenomeni kasutamise võimalused ahtad, kuid mitte olematud. Ainus mastaapsem kitsastee on see, millesse Punaarmee 1944. aastal toppama jäi – Virumaal soode ja mere vahel, kus on ka Sinimäed. Asukoht on strateegiline, nii et tasub meelde jätta nii otseses tähenduses kui metafoorselt. Põhimõtteliselt korrati seal 1944. aastal spartalaste vägitegu.

Teine näide: Inglise armee püssituli Napoleoni sõdades. Korduvalt juhtus, et kaks viirgu laskureid peatasid ja sundisid seejärel taganema Prantsuse kolonni, mis neid arvuliselt mitmekordselt ületas. Võidujanu ei lugenud, luges matemaatika: inglise sõduritest võtsid lahingust aktiivselt osa kõik, viimane kui üks (esimene viirg tulistades ja tagumine püsse laadides), prantslastest vaid kolonni esimesed viirud.

Tegelikult sama printsiip, mis esimeses näites, ehkki vähem silmatorkav: tekitada olukord, kus arvulises vähemuses olijal on tegelikke püssilaskjaid rohkem kui ülekaalu omaval poolel.

Kolmas näide: Paide kaitsmine Liivi sõjas 1560. aastal Caspar von Oldenbockumi juhtimisel ülekaalukate Vene vägede vastu. Või sellele ajaliselt lähedane Egeri kindluse kaitsmine (1552) tohutu Türgi armee vastu.

Mõlemal juhul tegutsesid kaitsjad sihipäraselt, ratsionaalselt ja meelekindlalt. Ja mõlemal juhul toimis taas sama printsiip, mis avaldus kahes esimeses näites: tegelikult rindupidi kokku minevate meeste arv oli võrdne, arvulise ülekaalu eelis oli miinimumini viidud.

Eelis ilmneb pika piiramise jooksul peamiselt selles, et suurema armee sõdurid saavad rohkem puhata. Arvulisest vähemusest sugenenud magamatus ja väsimus oli üks põhjus, miks küllaltki võitlusvõimeline Loodearmee 1919. aastal lõpuks Petrogradi alt siiski tagasi löödi.

Neljas näide: Kircholmi lahing 1605. aastal, milles Poola-Leedu armee purustas kolm korda suurema Rootsi armee. Põhjus: oskusliku manööverdamisega saavutatud ülekaal otsustaval hetkel otsustava(te)s punkti(de)s.

Kõigi nende näidete puhul torkab silma ilmne ühisjoon: vähemuses olija peab tuvastama lahingu või sõja otsustava punkti ja otsustava hetke, ning looma seal ja ainult seal – vähemalt esialgu – endale maksimaalselt soodsad tingimused. Vähemusest rünnates tähendab see ülekaalu teatud punktides (nagu poolakatel Kirchholmi all), vähemusest kaitstes vähemalt jõudude võrdsustamist (nagu Istvan Dobo Egeris).    

Viies näide: Soome Talvesõda 1939–1940. Soomlased olid umbes kahekordses arvulises vähemuses (lennukite ja tankide osas oli vähemus koguni sajakordne), kuid nad sõdisid targalt ja motiveeritult ning suutsid vastu pidada hetkeni, mil agressoril osutus otstarbekamaks sõja jätkamise asemel see lõpetada. Õppetund: ükski agressor ei ürita sõda võita iga hinna eest; kui hind kõrgeks kruvida, siis ta võib loobuda – kas sõja jätkamisest või isegi juba selle alustamisest.

Siin võibki taas meenutada «Maleva» filmi, kus sõjakandle ja sõjalehma väljanaermise kõrval räägitakse ka siilist. Sedagi irvitades, kuid siil on tegelikult hea paralleel ja meenutab Soome Talvesõda. Siil ei muuda enda ärasöömist võimatuks, kuid ta muudab selle nii raskeks ja valuliseks, et karu (hunt, koer, rebane) lihtsalt loobub.

Ja siin on ka see koht, kus sõda praegu juba käib – psühholoogilise sõja lahinguväljadel. Putini režiimi mõjutustegevus püüab nii meil kui meie liitlaste hulgas (kui igaks juhuks ka Venemaa elanike hulgas) külvata muljet, et Eesti ei ole kaitstav ning et Eesti, Läti, Leedu ja Poola hõivamine vajab vaid sõrmenipsu; meie asi on nii endale, liitlastele kui Putini režiimile signaliseerida, et nii see päriselt ei ole. Kusjuures ei olegi.

Vene tankid ei jõuaks Pihkva alt kahe tunniga Tallinna isegi mitte siis, kui me kõik maantee ääres neid ergutaks. Ka mitte siis, kui me lihtsalt mitte midagi ei teeks, sest päris kindlasti saab mõnel tankil ootamatul hetkel kütus otsa ja mõnel teisel läheb düüs umbe. Ja hoopis kindlasti mitte siis, kui me vastu hakkame, mis on vägagi võimalik, sest rünnak ei tabaks Eestit mingil juhul ootamatult, mastaapse rünnaku ettevalmistamist ei saa kunagi päriselt salajas hoida.

Võiks arvata, et olles vähemuses, töötab aeg meie kahjuks. Kuid NATO liikmena oleme hoopis ülekaalus ja aeg töötab meie kasuks. Kui keskendume kriitilistele punktidele, on vastupanu võimalik, ja Kreml teab seda.

Tagasi üles