Iraagi püsimise eest võitlevad lääs ja araabia riigid koos

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Saudi Araabia õhuväes teeniv prints Khaled bin Salam hävitajas pärast Süüria kohal toimunud islamistidevastaselt operatsioonilt naasmist.

FOTO: AFP/SCANPIX

Ameerika Ühendriigid on korduvalt öelnud, et praegune sõjaline kampaania Iraagis ja Süürias Islamiriigi (IS) äärmuslaste vastu ei ole võrreldav kahe viimase sõjaga. «See [USA tegevus] ei hakka sisaldama Ameerika Ühendriikide maavägesid võitlemas võõral maal,» on rõhutanud USA president Barack Obama.

Lisaks tõstavad ameeriklased esile praegust laia koalitsiooni, kuhu traditsiooniliste liitlaste kõrval kuulub ka suurim arv araabia riike alates Lahesõjast 1990ndate algul. Vähem tähtis pole ka see, et erinevalt eelmisest on sel korral ameeriklastel ka Iraagi valitsuse igatine toetus rünnakute läbiviimiseks riigi pinnal. Süüria puhul on tegevus küll küsitavam.

Septembris moodustatud laiapõhjalisse koalitsiooni kuuluvad Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Jordaa­nia, Bahrein ja Katar. 2. oktoobril liitus viie araabia riigiga Türgi.

Kõik need regiooni riigid pelgavad Iraagi võimaliku kokkuvarisemisega tekkivat kaost ja islamiäärmuslaste võidukäiku. Koostööd on viimastel aastatel tehtud varemgi, kui Katar, Ühend­emiraadid ja Jordaania aitasid ameeriklastel läbi viia operatsioone Liibüa lennukeelutsooni tagamisel.

Koostöö Ameerika Ühendriikide ja araabia riikide vahel on tegelikult veelgi pikem, kuna ühiselt on osaletud väljaõppel ja harjutustel. Oluliseks on seejuures laheriikide õhujõudude keskus Araabia Ühendemiraatides, kus on õppinud eranditult kõik praegu operatsioonides osalevad araabia riikide piloodid.

«Oli aeg, mil nende kaasamine operatsioonidesse oleks olnud väga keeruline,» tõdes araablaste tegevusega rahul olev USA armee staabiülemate komitee direktor kindralleitnant David Goldfein. Hinnanguliselt viiakse igal nädalal ISi sihtmärkide vastu ühiselt läbi umbes 70–80 õhulööki.

Praegu on värske allianss võtnud endale kolm põhiülesannet. Esiteks õhurünnakute läbiviimise ISi sihtmärkide vastu Süürias ja Iraagis operatsiooni «Inherent Resolve» («Sisemine lahendus») raames. Teiseks toetatakse Iraagi julgeolekujõude oma võitlusvõime taastamisel. Kolmas ja keerukaim on Süüria mõõdukate mässuliste toetamine ja väljaõpetamine, kus põhirolli peaksid Washingtoni kõrval mängima Ar-Ryadh ja Doha.

Õhurünnakute eesmärgiks on ISi toetuselementide (väljaõppelaagrid, varustusteed, paiknemisalad jm) hävitamine, et halvata organisatsiooni juhtimist.

Seni pole küll õhurünnakud märgatavalt vähendanud ISi võimekust viia läbi keerukaid rünnakuid Bagdadi šiiidi eeslinnades. Terrorirünnakud, mis koosnevad autopommide, enesetaputerroristide ja miinipildujatule kasutamisest, toovad jätkuvalt igal nädalal kümneid uusi tsiviilohvreid. Küll aga sundis liitlaste tegevus ISi võitlejad taanduma Türgi-Süüria piirilinna Kobani (ar ’Ain Al-Arab) keskosast.

Niisiis on Ühendriigid koos liitlastega võtnud väga selgelt toetava rolli, lootes maa peal Iraagi armee taastuvale võitlusvõimele Anbari provintsis Bag­dadist idas, kurdi pešmerga vastutegevusele riigi põhjaosas ja teistele kurdi omakaitsjatele Türgi piiri vahetus läheduses Süürias. Lõviosa õhurünnakutest viiaksegi läbi just Süüria territooriumil, kus kurdi võitlejate vähesus ja piiratud relvastus on ISi edenemise peatamise raskemaks muutnud.

Iraaki panustatakse eeskätt relvastuse ja rahaga. Nii näiteks loodab Pentagon novembriks saata Iraagi armeele 800 laserjuhitavat Hellfire-raketti. USA ei soovi muutuda šiiitide õhuväeks, mis viib Iraagis läbi rünnakuid sunniitidega asustatud aladel. Viie sunniitliku araabia riigi kaasamine ISi vastu on samuti osa sellest kuvandiloomest.

Piiratud rünnakute tõttu peab linnade ülevõtmine toimuma Iraagi armee ühispingutusel ja koostöös kohalike sunni rühmitustega. Viimasega peavad iraaklased ise toime tulema. Positiivseks arenguks on siinkohal Iraagi uue kaitseministri määramine, kelleks sai sunni liider Khalid Al-Obeidi.

Süüria mõõdukate mässuliste väljaõpetamine on püstitatud eesmärkidest kõige keerulisem, kuna sealsed rühmitused on väikesed ja vaevlevad sisetülides ning paljudel neist on sidemeid ka islamiäärmuslastega.

Kurdi võitlejate relvastamise Süürias muudab küsitavaks nende seotus Kurdistani Töölisparteiga, keda NATO peab terroriorganisatsiooniks. Konflikt Süürias ei näita lahenemismärke. Viimase tõttu nimetas president Obama ISi-vastast kampaaniat pikaajaliseks protsessiks, millel ei ole kiiret lõppmängu.
---------------------------------------------------------------

Liibüa vägivalla küüsis

«Jagasime lendlehti, kui kuulsime laske. Jooksime suvaliste majade ustest sisse, et snaiprite eest varju saada,» meenutab Tripolist pärit Muhammad kolme aasta taguseid araabia kevade sündmusi.

Olukord Liibüas pärast Muammar Gaddafi kukutamist pole palju ohutumaks muutunud. Kodusõja asemele on tulnud rivaalitsevate relvastatud jõukude ja grupeeringute vahelised kokkupõrked, millest ühed viimased nõudsid Benghazis 14 inimese elu.

Laias laastus võib Liibüas tegutsevad rühmitused jagada kahte leeri. Ühel pool on pärast juunis toimunud valimisi parlamendis enamuse saavutanud niinimetatud sekulaarsed jõud. Neile vastanduvad pärast Gaddafi kukutamist võimul olnud üleminekuvalitsuse liikmed ja islamistid.

Ometigi pole tegu vaid parteidega, vaid mõlemal osapoolel on oma relvastatud rühmitused, kes kontrollivad erinevaid riigi osi.

Islamistliku leeri puhul väärivad esiletõstmist kaks osapoolt. Esiteks koalitsioonigrupp Liibüa Koidik (ar Fajr Libya – toim), kelle kontrolli all on augusti lõpust alates ka pealinn Tripoli. Liibüa kodusõda analüüsinud Mary Fitzgerald märgib siiski, et kuigi Liibüa Koidikus mängivad keskset rolli Misratast pärit võitlussalgad, pole nende puhul niivõrd tegu islamistide, kuivõrd võimule soovivate rühmitustega, kes on praegu lihtsalt liitunud islamistide leeriga.

Hoopis murettekitavam on riigi idaosas võitlev Ansar Aš-Šaria, kelle videoläkitused meenutavad aina enam Iraagis ja Süürias tegutseva Islamiriigi äärmuslaste omi. Viimane on teinud murelikuks lääneriigid ja Egiptuse, kes on asunud toetama islamistliku leeri vastu koondunud, juunis võimule tulnud Liibüa parlamenti.

Niinimetatud parlamendileeri löögirusikaks on kindral Khalifa Haftari juhitav operatsioon «Al-Karamah» («Eneseväärikus»), kus osalevad endised Liibüa armee üksused. Haftari peetava lahingu raskuskese on koondunud riigi idaossa Benghazi ümbrusesse. Väidetavalt viivad ka Egiptuse õhujõud Haftari toetuseks läbi õhurünnakuid islamistide positsioonide vastu.

Konflikti Liibüas ei saa taandada islamistide ja mitte-islamistide vaheliseks võitluseks. Paljuski toetub praegune vastasseis hoopis Gaddafi-aegsete ja 2011. aasta revolutsiooni järel kerkinud rühmituste soovile kontrollida riigivõimu ja ressursse.

Tagasi üles