Evelyn Kaldoja: tank, gaasimask ja hügieeniside

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: SCANPIX

Tänavu sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda. Prantsuse sõjamuuseum Pariisis Invaliidide palees oli tolleks hetkeks tegutsenud vaid üheksa aastat. Selle juht – kindral Noix – ei kahelnud juba 1914. aastal, et lahti rulluvad sündmused, mida tuleb asuda ka muuseumi tarbeks jäädvustama. Kuigi nii fotograafia kui filmikunst olid tolleks hetkeks juba päris kaua eksisteerinud, polnud 74-aastasel kindralil siiski erilist usaldust «uute tehnoloogiate» vastu. Sestap otsustas ta rindele ajaloolisi hetki kujutama läkitada maalikunstnikud.

Prantsusmaal muuseumi juhtima pandud kindrali arvamistest hoolimata pärineb suurem osa tänaseni tuntud Esimese maailmasõja mälestuspiltidest siiski filmirullidelt. See oli moodne sõda, kus isegi lihtsad rindemehed – mitte ainult kutsutud fotograafid – oma elutingimustest ja võitluskaaslastest pilti tegid. Ja moodne mitte ainult sõja kujutamise, vaid ka võitluses kasutatud vahendite poolest.

Teraskiivrid, tankid, kamuflaažimustrid, traadita side, allveelaevad, õhusõidukid, õhutõrjerelvad – kõik need asjad läksid laialdaselt kasutusse Esimeses maailmasõjas. Mürkgaasid arenesid iga selle konflikti aastaga – juba 1914. aastal lennanud pisargaasist kuni tõsiste tapjate ja põletajate ning lõpuks gaasimaskideni ja pärast sõda 1925. aasta Genfi protokollini, mis õnneks selle relva pruukimisele suuremalt jaolt piiri pani.

«Prantsuse ohvitserid oma «õhtuvormis»,» pilab 1915. aasta 4. novembri kuupäeva kandva Der Welt Spiegeli esikaas fotoallkirjas pildile, kus seisab kaks porises vihmamantlis meest, silma- ja suuaukudega «kollimask» peas. Ka siiani aeg-ajalt tavamoodi tulevad vihmamantlid on esimese ilmasõja leiutis. Nagu sõjas osalenute rõhuva enamiku sugu arvesse võttes esmapilgul tiba veidral kombel ka ühekordsed hügieenisidemed – neid hakkasid massiliselt pruukima meditsiiniõed, kes pidid raskelt vigastatud meeste sidemete vahetamise kõrvalt oma «naisteasjadega» võimalikult väikse tülinaga toime tulema. Tsiviilotstarbelisest kraamist võime seda rohkem kui neli aastat kestnud verepulma «tänada» ka näiteks verepankade eest.

Pariisi sõjamuuseum tegutseb ka sada aastat hiljem. Ja kindral Noix oleks otsusega saata maalikunstnikud ilmselt siiani rahul. Esimese maailmasõja 100. aastapäevale pühendatud näitusel «Vaade rindelt: suure sõja kujutamine» pakuvad maalid ja graafika filmidele ja fotodele väärilist konkurentsi. Mõne teose autorist sai hiljem väga tuntud kunstnik, teiste loomingulise tee viimasteks punktideks aga jäidki rusutud kirjad ja kritselduselt kaevikuist ning me ei saa iial teada, millega võinuks nad inimeste ilumeelt erutada, kui sõda poleks kustutanud eluküünalt juba varastes 20ndates.

Eric Kenningtoni «Haavatud ja gaasitatud» (1918),

Jean Galtier-Boissière’i «Võidupidustused: vigastatute paraad» (1919) või Félix Vallottoni «Verdun» (1917) on vägagi oma ajastu viimaste moodide vaimus maalitud. Aga samas jääb neid vaadates paratamatult kummitama mõte, et kuivõrd suudab arenev ja muutuv tehnoloogia muuta midagi sõja sisulises olemuses?

Käesolev Riigikaitse.ee number on pühendatud moodsale sõjale. Sellises vormis, nagu me näeme seda aastal 2014. Praegusel ajahetkel tähendab moodne sõda näiteks mehitamata luure- ja ründelennukeid. Ja kübervahendeid, millega võib teoorias rivist välja lüüa hulga elutähtsaid teenuseid. Aga ka «vanu häid» propagandarünnakuid, kus nüüd lihtsalt tehnilised võimalused on määratult kasvanud nii hea kui kurja sõna levitamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles