Riigipöörete anatoomia

, Riigikantselei
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Räägitakse, et 1990ndate keskel tuli tollane Vene peaminister Viktor Tšernomõrdin president Boriss Jeltsini juurde murega, et haridustöötajad streigivad. Vastus oli lühike: maksa palk välja. Sama kordus meditsiinitöötajatega. Mõni aeg hiljem oli aga laual kaevandustöötajate streik ja palganõudmised. Siis ütles Jeltsin: maksa OMONile palk välja.

Loomulikult on oluline arvestada toonast konteksti, kus valitses üleüldine puudus kõigest ja inimestele ei makstud kuude kaupa palka. Venemaa juhtkond teadis hästi, milleni viib rahutuse võimalik eskaleerumine olukorras, kus osalejad on juhitud n-ö õiglasest vihast.

Ainukeseks valikuks oli kiire ja jõuline mahasurumine, sest eskaleerumise võimalikele tagajärgedele seab piiri vaid kujutlusvõime. Ehk tegelikult algab kõik sisejulgeolekust ja ka lõppeb seal.

Tänavu novembri lõpus kutsus president Vladimir Putin rahvast üles andma endast kõik, et hoida ära Venemaal «värvilise revolutsiooni traagilisi tagajärgi». Põhjendusega, et äärmuslus on oht riiklikule julgeolekule ning võib viia radikaalselt tasakaalust välja poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed süsteemid. Vene võimude mõtteilmas on see sama tähtis kui Putini 2005. aastal öeldud sõnad «NSVLi kollaps oli sajandi suurim geopoliitiline katastroof».

Venemaal on väga pikk rikkalike kogemustega «revolutsioonide eksportimise» ajalugu. 1960ndate lõpust 1980ndate keskpaigani puudutas see ligi 200 riiki, päädides 1980ndate alguseks sisuliselt USA-lt Kolmanda Maailma relvaturu ülevõtmisega. Olgugi tolleaegseks eesmärgiks Kommunistlik Internatsionaal, mis võimaldas hinnadumpingut, oli NSVL nii relvade kui ideoloogia pealesurumises edukas. Institutsionaalne mälu toonastest õppetundidest ei ole kuhugi kadunud.

Riigipööramist võib võtta kui uurimisvaldkonda, kus riigi juhtimise ja võimu vahetus toimub alati süsteemsete tegevuste alusel. Küsimus seisneb vaid valikus, milliseid meetodeid kasutada. Suur osa neist meetoditest on ebaseaduslikud, riigipöörde ettevalmistamist karistab karmilt iga riik.

Riigipöörde eesmärgiks on kiire ja ebaseaduslik võimuhaaramine, mida tavaliselt valmistab ette väike grupp inimesi. Kindlasti eeldab see ka kõrgemate riigiametnike ja kaitseväelaste osalemist, sest sooviks on asendada valitsus uue juhtimisorganiga. See eeldab pea alati otsustajate ühel või teisel viisil eraldamist tööaparaadist, et takistada võimulolijate vastutegevust. Enamasti on sellesse segatud ka mõni naaberriik.

Riigipööre on edukas, kui suudetakse kindlustada oma üleolek lõplikult. Kui see täielikult ei õnnestu, võib see kaasa tuua kodusõja. See on ka põhjus, miks riigipöörajad püüavad mõjutada veel alles olevat valitsust astuma samme, mis võimaldaks neil «legitiimselt» võtta üle poliitiline kontroll riigis.

Putši korral jäetakse see element aga vahele ja toetudes sõjaväele, pannakse elanikkond lihtsalt fakti ette, et nüüd on nii (nagu mäletame 1991. aasta augustis Moskvas toimunut).

Sõjaline riigipööre võib olla küll üks lihtsamaid meetodeid vastumeelse võimu vahetamiseks, aga selle suurim nõrkus on läbi ajaloo olnud sama: uus eliit kindlustab võimu, mis ei pruugi erineda kukutatud režiimist ja kõik kordub.

21. sajandi riigipöörde esilekutsumise meetodid on muutunud ennekõike riikide sisejulgeoleku arengu, globaliseerumise ja infotehnoloogia leviku tõttu.

Riigipöörde konspiratiivselt ettevalmistamine on moodsas ühiskonnas muutunud äärmiselt keeruliseks, sest tänapäevased sisejulgeoleku süsteemid kohanevad kiiresti ning on efektiivsed selle ennetamisel ja neutraliseerimisel.

Araabia kevade levimise neutraliseerimine Saudi Araabiasse või Katari vajaks lausa eraldi käsitlemist. Samas on ka kõige arenenumatel repressiivsetel võimudel keeruline takistada sõnumite iseeneslikku massilist levitamist mobiilisõnumite ja sotsiaalmeedia vahendusel.

On veel üks meetod, mille toimimist oleme kogenud protsessidena, mis eelnesid taasiseseisvumisele nii Baltikumis kui ka mujal idablokis. Tekkinud rahvaliikumised, nagu näiteks Poola Solidaarsus või Eesti muinsus- ja keskkonnakaitseliikumised, hakkasid lumepallina kasvama, kujunesid ühel hetkel poliitiliste muutuste esilekutsujateks.

Üks tunnustatumaid diktatuurivastase võitluse teoreetikuid Gene Sharp on selle revolutsioonitehnoloogia nimetanud «vägivallatuks võitluseks». Tegemist on mitmetahulise, valdavalt legaalsete meetodite kogumiga, mis koosneb psühholoogiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste relvade kombineeritud kasutamisest elanikkonna ja ühiskondlike organisatsioonide poolt.

See tehnoloogia eeldab oluliselt mahukamat planeerimist, aga samas võib planeerimine ja võitlus olla hajutatud. See tähendab rahvaalgatuse korras tekkinud liikumiste toetamist ning nende kaudu moraalse kollapsi ja võimuvahetuse esile kutsumist. Seega riigipöörde kriitiline eeldus on ühiskonna mobiliseerimine kas usulisel, sotsiaalsel, majanduslikul, rahvuse vms põhjusel, mis väga suurt osa ühiskonnas kõnetab ja toob inimesed «tänavale».

Erinevaid kasutust leidnud meetodeid vägivallatuks võitluseks on ligi 200. Alates fooni hoidmisest, et «teema» maha ei jahtuks, kuni kodanikuallumatusega riigipoolse ülereageeringu esile kutsumiseni või streigi asemel töötegemise teesklemisest kuni rangelt vastavalt bürokraatia eeskirjade järgi käitumiseni.

Reaalses elus kuumendab see võimude haldusvõime üle kõikides ühiskonna valdkondades. Sellise protestivormi edu valem on, et piinlikult hoidudes vägivaldseks muutumast, on tänapäevase 24/7 rahvusvahelise uudisetsükli maailmas võimudel raske põhjendada jõuga protestijate mahasurumist. Kui võimud seda siiski teevad, kaotavad nad avalikkuse silmis oma autoriteedi  ning protestijad saavad juurde poolehoidjaid. Sharpe nimetab sellist võitlusviisi «poliitiliseks ju-jutsuks», kus tugevama jõud pööratakse tema enda vastu.

Robert Helvey on poliitilist vastuhakku käsitlenud kui protsessi, mis hõlmab vägivallatut vastuhakku või siis võitlust kehtivale võimule elanikkonna sihipärase mittekuuletumisena ja võimu allikate järjepideva ründamisena. Meile on see kõige tuttavam Nõukogude ajal laulupeol viimase lauluna pealtvaatajate poolt algatatud ja püsti seistes «Mu isamaa on minu arm» laulmine.

Nõukogude režiimi vastutegevuseks oli ühiskondlike liikumiste sihiteadlik nõrgestamine, neid enesele allutades, sisse imbudes või enese kontrolli alla kuuluvatega asendades. Selle eesmärk oli inimeste isoleeritus ja rahva ühtsustunde nõrgestamine, kus indiviidid ei suuda eneseusalduse puudumise tõttu omal initsiatiivil midagi ette võtta, üksteist usaldada ega koostööd teha ning on nii võimetud vastupanuks.

Eeldati, et kaasneva hirmu tõttu ei julgeta isegi tõsiselt mõelda vastuhakule ning alistutakse kannatustele.

Paul W. Blacstock on toonud välja, et selliste poliitiliste operatsioonide ettevalmistamine ja kasutamine või sellest loobumise otsustamine on üks poliitika kujundamise instrumente. Loomulikult eeldab see huvitatud välisriigi poolt abi andmist kehtiva võimu vastase meelsusega koondunud inimestele, alates konspiratiivsete meetmete rakendamisest enesekaitseks ja lõpetades elektrooniliste sidelahenduste ja mobiiltelefoni rakendustega, mis abistavad tänavameeleavaldustel massi juhtimist.

Kui võrrelda Tallinnas 1990. aasta 15. mail ja 2007. aasta aprillis toimunut, saab väita, et meedia ja kommunikatsioon on kujunenud 21. sajandi riigipööramise tehnikate kõige olulisemaks ja lahutamatuks osaks.

Gruusia opositsiooni kuudepikkustel meeleavaldustel presidendilossi juures oli nii politseinikel kui meedikutel karm keeld minna protestijate juurde. Kui meeleavaldajad vajasid abi, toodi abivajaja meeleavaldajate juurest eemale. Sellega püüti vältida võimalikku flash-mob-trikki, kus korrakaitsjad satuvad üllatusrünnaku alla ja reageerivad sellele ebaproportsionaalse jõukasutamisega. Filmitud 15 sekundit läheb uudistekanalisse keerlema kui politsei brutaalne vägivald. Elik maailma meedia hoiaku kujundamine toimuva suhtes on muutunud elutähtsaks eeltingimuseks võimu pööramisel. Selle kõige paremaks kinnituseks on meil värskelt meeles «tundmatute snaiprite» korraldatud verevalamine Maidanil ja ametiühingute maja põleng Odessas. Traagilised kaadrid peavad aitama teletunnistajatel valida poolt, keda konfliktis toetada.

Ühiskonnas laiemalt toimuv, eriti riigipööre, mõjutab alati naaberriike. Seega on naabritel alati huvi aidata poliitilistel protsessidel kulgeda neile sobivaimas suunas. See ei pea tähendama otsest sõjalist või eriteenistuste sekkumist või materiaalse abi andmist, vaid võib piirduda moraalse toe ja oskusteabe jagamisega vastuhaku liidritele.

Välisriigid sekkuvad üldjuhul avalikult ja aktiivselt üksnes juhul, kui vastupanuliikumine on suutnud võimu vankuma panna ja juhtinud seeläbi rahvusvahelist tähelepanu olemasoleva võimu hukkamõistu väärivatele tegudele (näiteks Ida-Ukrainas ei soovi Venemaa siiani oma kohalolu avalikult näidata muul viisil kui humanitaarabi tarnijana).

Globaliseerumine, tehnoloogia areng ja urbaniseerumine on mõjutanud ühiskonda selliselt, et nüüdisaegne sõjapidamine peab lisaks hästi ettevalmistatud ja kiiresti läbi viidud riigipöördele arvestama ka uue lahinguväljaga, milleks on meediaruum, kus kolmeks uueks ja tähtsaimaks relvasüsteemiks on kujunenud sotsiaalmeedia, internet ja mobiiltelefonid. Kes suudab nende abil olla kiireim ja osavaim, otsustab ka riigipöörde saatuse.
--------------------------------------

Edward Luttwak klassifitseerib jõukasutamisega riigipöördeid järgnevalt

•    Revolutsioon on murranguline või pöördeline periood ühiskonna ja riigi ajaloos, kus toimub kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, mis tähendab plahvatuslikku üleminekut ühelt kvaliteedilt teisele.

•    Kodusõja põhjustavad ühiskonna sisemised vastuolud ja selles osalevad pooled on ühe ja sama riigi elanikkond.

•    Pronunciamiento on pigem Lõuna-Ameerika kultuurile omane sõjaline riigipööramise vorm, kus väike grupp ohvitsere deklareerib avalikult vastuseisu kehtivale võimule. Sellele järgneb oma idee populariseerimine väeosades. Piisava toetuse korral ohvitseride ja neile alluvate üksuste seas astub valitsus tagasi. See riigipöördeviis ei eelda tegelikult relvastatud konflikti osapoolte vahel. Kui enamik relvajõudude üksusi toetab jätkuvalt kehtivat võimu, on riigipöördekatse läbi kukkunud.

•    Putšiga püüab grupp ametnikke ja kõrgeid ohvitsere jõudu kasutades valitsust elimineerida ning võtta kontrolli riigi juhtimise ja relvajõudude üle.

•    Vabastamine antud kontekstis on võõrriigi poolt ametisse pandud valitsuse hinnang tegevusele oma riigis, millega kaasneb relvastatud jõu kasutamise ähvardus sekkuva riigi poolt.

•    Vabadussõda on relvakonflikt iseseisvust taotleva rahva ja võõrjõu vahel eesmärgiga luua oma riik.

Ülaltoodud erinevate riigipöörde klassifikaatoritega on püütud liigendada viimase 50 aasta jooksul toimunud võimuvahetusi maailmas. On oluline, et riigipöörajad ei pea alati olema poliitiliselt orienteeritud. Revolutsionäärid on tavaliselt vasakpoolsed ning putšistid ja pronunciamiento korraldajad tavaliselt parempoolsed, kuid riigipööre iseenesest on üldjuhul ideoloogiast sõltumatult sarnane tegevus eesmärgiga haarata võim.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles