Mikser nõustub presidendiga: oli annus horribilis

Lõppeva aasta muutunud julgeolekuolukord tõi esimest korda püsivalt Ämarisse õhuturvet tegema ka liitlaste hävitajad. Praegu baseeruvad seal Saksa Eurofighterid.

FOTO: Tõnu Noorits

Kui Eesti sõdurid koos NATO liitlastega kümmekond aastat tagasi ISAFi Afganistani-missiooni alustasid, jäi neid ootama Kodu-Euroopa – ühtne, vaba ja omavahel rahus. Neil päevil on ISAF ametlikult lõppemas ja Eesti sõdurid naasnud koju. Ent olukord Kodu-Euroopas ei ole enam endine.

Euroopa suurim riik Venemaa peab sõda oma naabri Ukraina territooriumil ning on okupeerinud ja annekteerinud osa Ukrainast. Suur osa ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa majanduslikust ja poliitilisest eliidist on piltlikult öeldes koduarestis – neil puudub reisimis-

õigus demokraatliku maailma riikidesse. Ja tavalistel Venemaa inimestel ei ole üha enam selleks ka raha. Vene rubla on veel küll konverteeritav valuuta, ent ehkki ennustamine on tänamatu töö, näib see pöördumatult liikuvat vahetuskursi 1 rubla = 1 eurosent suunas.

Maailma ühe suurima majandusjõu ELi ja Venemaa vahel kehtib sisuliselt kaubandusblokaad. Selle mõju Eesti majandusele on küll väike, ent mõjutab meie regiooni üldist majanduslikku stabiilsust. Ka olukord Euroopa teistel tiibadel pole kiita: Lähis-Idas laiutab piirideta terrorinähtus, mis kutsub end Islamiriigiks.

Iisraeli ja Palestiina küsimust ei ole suutnud lahenduseni tüürida isegi USA välisministri isiklik pühendumus. Liibüa ei ole Moammar Gaddafi järgsete vabaduseaastate jooksul suutnud riigis rahu saavutada.

Konfliktiderohkes maailmas suureneb selgelt lõhe sõjapidamise viiside vahel, kus ühele poole jääb kõrgtehnoloogia – satelliidid, sensorid, droonid, küberrelvad – ja teisele poole konventsionaalne sõda tavarelvade ja toore jõu abil.

Ent ka kõrgelt arenenud riigid ja suurjõud ei saa eirata konventsionaalse sõja pidamise võimete arendamist, sest uued ohud ja vastased ei ole tulnud traditsiooniliste asemele, vaid nende kõrvale. Nii muutub ohupilt järjest detailirohkemaks ja sellega toime tulemine muutub mitte üksnes ressursimahukamaks, vaid ka intellektuaalselt keerukamaks.

Aasta lõpp on paslik aeg teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku. On öeldud, et tulevik kuulub neile, kes mõistavad minevikku. President Toomas Hendrik Ilves on tabavalt kirjeldanud 2014. aastat kui annus horribilis’t ehk hirmsat aastat. Kaitseministrina pean selle hinnanguga nõustuma.

On paradoks, et ehkki julgeolekuolukord meie ümber on lühikese aja jooksul äärmuseni pingestunud, on ohud ikka needsamad, mille vastu me aastaid oleme valmistunud. Eesti riigikaitset on aastate jooksul targasti ja strateegiliselt õigesti kujundatud ja seetõttu on lõppev üllatusterohke aasta kulgenud meie jaoks suuremate üllatuste ja vapustusteta.

Samas on see aasta toonud meie liitlastele suurema mõistmise meid ähvardavate ohtude tõsidusest ja see omakorda on aidanud muuta meie julgeolekut kindlamaks. Eesti pinnal on alaliselt liitlaste õhuturbemissioon ja soomusüksus. Liitlastel on paremad plaanid Eesti ja meie naabrite kaitsmiseks ning NATO võime kriiside puhkemist ette näha ja neile kiiresti reageerida on parem kui vaid aasta eest.

Ukraina-vastase agressiooni õppetund meie jaoks on see, et kriisiks tuleb valmis olla. See valmisolek sisaldab adekvaatset situatsioonitunnetust, realistlikke ja läbi harjutatud plaane, aga ka vaimset valmisolekut selleks, mis võib juhtuda.

On ju üks olulisi järeldusi Ukraina kriisist ka see, et vastane üritab murda riiki, murdes tema rahvast. See võib olla nii vaimne kui füüsiline, nii kiireloomuline kui pikk ja kurnav, nii psühholoogiline kui informatsiooniline, nii tsiviilne kui sõjaline.

Ei ole ilmselt ülekohtune hinnang, et agressiooni alul ei olnud Ukraina rahvas valmis ei sõjaks ega sellega kaasnenud inforünnakuks. Aastaid kestnud käegalöömine, korruptsioon kõigil tasanditel ning rahva ja võimu võõrandumine olid pannud paljud ukrainlased oma riigis pettuma.

Suuresti sellele sentimendile mängis ka Venemaa president Vladimir Putin, kes on oma geopoliitiliste ambitsioonide realiseerimiseks püüdnud järjekindlalt Ukrainat sisemiselt lõhestada.

Ukraina rahva suutlikkust tükid kokku korjata ning uuesti välisohu vastu ja ühise eesmärgi ümber mobiliseeruda tuleb imetleda, kuid kõike seda, mis aastate jooksul on tegemata jäetud või valesti tehtud, ei ole mõne kuuga kaugeltki võimalik heastada ja ukrainlastel tuleb selle eest maksta ränka hinda.

Me peame Ukraina kriisist õppima sedagi, kuivõrd erinevaid meetodeid võib vastane meie murdmiseks kasutada ja kuidas on neid meetodeid võimalik integreerida, pidamaks sõda ilma, et sõda oleks üldse vaja kuulutada.

Me ei peaks tegema lihtsustatud järeldusi, et see, mida me Krimmis nägime, ongi kogu tuleviku «hübriidsõda» ja et sellega saab võidelda samuti nagu terrorismi või organiseeritud kuritegevusega. Me peame hoopis arvestama, et kõik need erinäolised instrumendid – nii sõjalised kui mittesõjalised –, mida vaenlane kasutab, on suunatud ühele suuremale eesmärgile. Ja me peame ka selle ära tundma.

Niisiis taandub ka tuleviku sõdade puhul küsimus sellele, kas me, tundes ära vastase taktika, tunneme ära ka tema strateegia.

Sõjaajaloo üks tuntuim strateegiameister, preislane Carl von Clausewitz on öelnud, et igasuguse sõja eeltingimus on inimlik nõrkus, mille vastu see ongi suunatud. Hiinlane Sun Tzu omakorda on tõdenud, et kogu sõjapidamine rajaneb pettusel. See tähendab, me ei saa jääda uskuma, et oleme tänu Ukraina sündmustele nüüd kõike näinud. Me peame olema valmis väga erinevateks stsenaariumiteks – ja see ongi lähtealus, millele ehitada me tuleviku kaitse.

Seega peame selleks, et suuta Eestit kaitsta, saama üle oma nõrkustest. Kui 2014. aasta lõpp läheb Eesti kaitseväe jaoks ajalukku kolmanda põlvkonna tankitõrje ja soomusmanöövervõime hankimisega, siis järgmisel aastal alustame uue, kümneaastase arengukava koostamist.

Ukraina kriis on näidanud ukrainlaste võimelünkadena väga laia spektrit – alustades keskmaa õhukaitsest ja lõpetades küberkaitsega. Kõiki neid õppetunde tuleb arvestada ka arengukava koostamisel.

Teisalt aga peame lihtsalt tundma iseennast ja ka oma võimalikke vastaseid. See algab kasvõi Eesti kirjandusklassika tundmisest ja adekvaatsest mõtestamisest. Ent lõppeb kindlusega, et iga Eesti inimene – ükskõik millises valdkonnas ta oma teadmisi ja pädevusi riigi heaks rakendab – on meie tulevase vabaduse lahinguväljal sõdur.

Tagasi üles