Terrori vari

Mihhail Lotman
, semiootik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Beslani koolirünnaku lõppmäng 2004. aasta 3. septembril. Islamistide korraldatud pantvangikriis ja Vene erivägede vabastamisoperatsioon nõudsid ühtekokku 332 elu.
Beslani koolirünnaku lõppmäng 2004. aasta 3. septembril. Islamistide korraldatud pantvangikriis ja Vene erivägede vabastamisoperatsioon nõudsid ühtekokku 332 elu. Foto: AFP/SCANPIX

TERRORISTID JA NENDE OLEMUS. Kes on näiteks enesetaputerrorist? Kuigi nii Aleksander II tapja Ignacy Hryniewiecki kui Jaapani kamikaze’d jätsid rünnaku käigus oma elu, ei saa neid sellegipoolest nimetada enesetaputerroristideks.

Terroriajastu

Esinedes 2007. aasta 16. veebruaril ÜRO Peaassambleel ÜRO terrorismivastase strateegia teemadel, ütles peasekretär Ban Ki-Moon: «Meeldib see meile või mitte, kuid meie põlvkond läheb ajalukku kui põlvkond, kel tuli maailma kaitsta terrorismi eest.»

Ban Ki-Moon ei ole esimene ega ainus ühiskonnategelane, kes on väljendanud, et terrorism on üks meie ajastu olulisemaid riske ja väljakutseid. Terrorismis nähakse mõnikord koguni ohtu kogu maailma stabiilsusele. Selline arusaam on iseenesest märkimisväärne, eriti aga võrreldes ohu reaalse suurusega. Päris viimaste aastate andmeid mul ei ole, aga 2012. aastat peeti rohkearvulisimaks nii terrorirünnakute kui ka ohvrite poolest. Siis fikseeriti 8500 terrorirünnakut, milles hukkus peaaegu 15 500 inimest (vigastada sai üle poole rohkem).

Nimetatud arvud on muidugi hirmuäratavad. Inimelu kaotus on alati suur tragöödia ning statistiline lähenemine on siin kohatu. Siiski on kasulik hinnata reaalset ohtu ja tõenäosust sellisel moel hukkuda. Loodusõnnetustes saab aastas surma viis-kuus korda rohkem inimesi, vigastuste ja materiaalse kahju määr on samuti palju suurem. Liiklusõnnetustes sureb aga aastas pea 80 korda rohkem inimesi.

On välja arvestatud, et 20. sajandil hukkus liiklusõnnetustes 60 miljonit inimest, st umbes sama palju kui Teises maailmasõjas. On selge, et tegemist on suurema ja tõenäolisema ohuga kui terroriakt. Sellegipoolest kardetakse terroriakti rohkem kui liiklusõnnetust.

Rahvusvaheline terrorism

Terrorismi, sealhulgas rahvusvahelise terrorismi piirid on hägusad ja raskesti määratletavad. Määratleda tuleb aga mõlemad piirid, nii alumine – st millal mingi tegevus kasvab üle terrorismiks –

kui ülemine – millal ei ole enam tegu terrorismiga. Me räägime vaimsest terrorist ja kodusest terrorist, kuid arvatavasti ei kvalifitseeru need nähtused terrorismina. Samas ei ole terrorismiga tegu enam ka sõdade, genotsiidiaktide jne puhul, ehkki siin on piir veel hägusam.

Näiteks mis toimub praegu Ukrainas? Ukraina valitsus taotleb Donetski ja Luganski nn vabariigile rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide staatust. Organisatsioonid ise räägivad aga vabadusvõitlusest, Venemaa Ukraina kodusõjast. Vaidlus ei ole puhtterminoloogiline, sellel on olulised õiguslikud ja sõjalised tagajärjed.

Veel keerulisem olukord on Süürias ning seal toimuvat võib kodusõjaks nimetada vaid väga tinglikult: terroristlikud grupid (enamasti šiiitlikud rühmitused Iraagist ja Liibanonist) võitlevad valitsuse poolt, erinevad sunniitlikud rühmitused aga valitsuse vastu, lisaks sellele on ISIS, mis sõdib mõlemaga.

Rahvusvaheliseks terroriaktiks võib pidada sellist, kus ohver ja täideviija on eri riikide kodanikud või kuuluvad eri rahvusrühmadesse. Tavalisest kuriteost või nt poliitilisest mõrvast eristavad terroriakti kõrged eesmärgid. Need võivad olla poliitilised (vabadusvõitlus), aatelised (moraalsete väärtuste kaitsmine), religioossed jne. Igal juhul on terrorist alati enda meelest õige asja eest väljas; ta ei tegutse iseenda, vaid kõrgema eesmärgi nimel.

Tapategude kvalifitseerimisel võib nende eesmärk olla isegi olulisem kui teguviis. Ent ka siin on palju ähmaseid ja hübriidseid nähtusi. Kui Boko Haram vallutas Baga, oli tegu sõjalise operatsiooniga. Et seal tapeti kõik elanikud, oli tegu genotsiidiaktiga. Et aga seda tehti «Allahi isiklikul juhendamisel», oli selle taga terroristlik psühholoogia.

Terroristlik eetika

Terrorism võitleb valede asjade vastu. Kuid mis on vale asi, ei ole sugugi alati selge, ning see nimekiri pidevalt paisub. Teisisõnu, terrorism ei kahanda, vaid suurendab nende asjade ja nähtuste arvu, mille vastu ta võitleb; veelgi enam, need asjad ei pruugi enam olla üldse nimetatavad – piisab, kui tekib tunne, et midagi on siin valesti.

Siin ei ole vahet, kas tegemist on individuaalse, grupilise või riikliku terrorismiga. Protsess algab tavaliselt kindla nähtuse- ja vaenlasevastase võitlusega, kuid võitluse käigus vaenlane paisub ja häguneb.

Revolutsiooniline terror algas nii Prantsusmaal 18. sajandil kui Venemaa 20. sajandil revolutsiooni vaenlaste hävitamisega. Need olid välismaised agendid ja ekspluataatorlikud klassid (aadel, vaimulikkond).

Hiljem aga selgus, et vaenlaste kombitsad ulatuvad sügavale ühiskonda, ruineerides selle majandust ja moraali. Lenin käskis isiklikult hukata mitusada prostituuti.

Varsti aga selgus, et sugugi mitte kõik revolutsionäärid pole õiged revolutsionäärid. Nii osutusid terroriohvriks žirondistid, esseerid, menševikud. Ülestõusu algataja Camille Desmoulins, revolutsiooni populaarseim liider Georges Danton ja paljud teised giljotineeriti reeturitena «komplektis» spioonide, spekulantide ja prostituutidega.

Kuid ka jakobiinlaste ja bolševike hulgas olid vaenlased ning veelgi enam, Venemaa terrorimasina tähtsaim osa, tšekistid, langesid suuresti samuti terrori ohvriks. Selgelt piiritletud vaenlaste arv võttis globaalse ja igipõlise vaenlase kuju. Ei ole juhus, et ehkki nii Prantsuse kui ka Vene revolutsioon oli anti-klerikaalne, kasutati oma vaenlaste kujutamisel nii pildis kui sõnas põrgu kujundeid.

Terrorism ja islam. Enesetaputerroristid

Kui Euroopas või Põhja-Ameerikas räägitakse terrorismist, peetakse tavaliselt silmas islamiterrorismi, st islamistid püüavad tappa teiste religioonide või kultuuride esindajaid. Ei saa öelda, et sellist nähtust poleks, kuid selliste rünnakute osakaal on suuresti üle hinnatud. USA valitsuse Rahvusliku Terrorivastase Keskuse andmetel on terrorirünnakute ohvriteks 82–97 protsendi ulatuses moslemid ise (st neid ei tapa Iisrael, USA või NATO, vaid teised moslemid).

Pariisi liberaalse imaami Hassen Chalghoumi andmetel on 95 protsenti islamistide ohvritest teised moslemid. Viimased rünnakud Pakistanis näitavad, et enesetaputerroristid ründavad isegi mošeesid.

Enesetaputerrorismi võib pidada terrorismi kõige puhtamaks vormiks: sooritatav akt on nii tähtis, et oma elu väärtus on sellega võrreldes tühine. Tegu peab olema sõna otseses mõttes religioossete fanaatikutega, kuid paradoks seisneb selles, et paljud religioonid keelavad enesetapu.

Enesetapp kui mingi (nt sõjalise) eesmärgi saavutamise vahend on aktsepteeritav mitmes ida religioonis (šintoismis, aga ka hinduismis); see võib koguni olla auasi, vrd kamikaze’sid Teises maailmasõjas.

Islamis aga, nagu ka kristluses, on enesetapp keelatud. Ehkki terrorism on tavaliselt seotud fundamentalistlike arusaamadega, nõudis enesetaputerrorismi praktika oluliste uuenduste toomist teoloogiasse. Šahhiid ei ole enesetapja, vaid märter. St mitte tema ei tapa oma ohvreid, vaid ta ise on ohver, kelle surmas on süüdi need, keda ta tapab.

Eneseohverdus on terrorismi vana psühholoogiline motiiv. 19. sajandi Vene terroristid (narodnikud, nihilistid, anarhistid) olid ühiskonna silmis ohvrid. Siiski ei tulnud enesetaputerrorism neil kõne alla. On huvitav, et Dostojevski «Kurjades vaimudes» maalitud karikatuuris nihilistidest figureerivad nii enesetapp kui mõrv revolutsiooniliste aktidena. Kuid talle ei tulnud pähegi neid omavahel ühendada.

Reaalne terrorist Ivan Kaljajev, keda võitluskaaslased pidasid ülimalt aateliseks inimeseks, peaaegu pühakuks, unistas revolutsiooni nimel suremisest. Pärast seda, kui ta pommiga tappis suurvürst Sergei Aleksandrovitši, ootas

ta rõõmuga surma, kuid tal ei tulnud pähegi võimalus tappa iseennast terroriakti käigus. Esimeseks enesetaputerroristiks nimetatakse vahel keiser Aleksander II tapjat Ignacy Hryniewieckit, ent see on eksitav: ta hukkus tõepoolest atentaadi tagajärjel, kuid tema eesmärk ei olnud ennast tappa.

Enesetaputerroristideks ei saa pidada ka kamikaze’sid, kuna nende sihtmärgid olid eranditult militaarsed. Esimesteks reservatsioonideta enesetaputerroristideks võiks pidada Tamili Tiigreid, kuna nemad leiutasid seadme, mida hiljem hakati nimetama šahhiidivööks. Nimi ise tuleb aga Hamasi praktikast.

Kui me räägime enesetaputerroristidest ja tavaliselt mõtleme selle all islamiterroriste, on vaja teha kaks täpsustust. Esiteks, Tamili Tiigrid tapsid oma tegevuse haripunktis rohkem inimesi kui Hamas.

Teiseks on väga selgelt eristatavad šiiitlik ja sunniitlik terrorism. Nimelt ei kasuta šiiidid šahhiidivööd. Nende praktika on lõhkeaineid täis laaditud autoga sihtmärkide rammimine (kõige kuulsam on USA ja Prantsusmaa baaside ründamine Liibanonis 1983. aastal). Šahhiidivöö aga loob hoopis teistsuguse psühholoogilise olukorra: sa võid rahulikult valida oma sihtmärke ja lõhata end nende maksimaalses läheduses. Sellistel rünnakutel on ka tugevam psühholoogiline efekt.

Enesetaputerrorism nõuab intensiivset ja hoolikat ettevalmistust. Terroristil peab olema kõrge moraal, ainuüksi vihast ja kättemaksuhimust siin ei piisa. Mitmed tšetšeeni nn mustad lesed kukkusid läbi. Nad küll vihkasid Venemaad ja venelasid ning olid täis kättemaksuhimu, kuid õigel ajal nupule vajutada ei suutnud. Õiged ja edukad ettevalmistuskeskused on teadaolevalt vaid Hamasil.

Ajalooline tagasivaade

Millal tekkis terrorism ja rahvusvaheline terrorism, ei ole teada. Pakutud daatumite diapasoon küündib 1. sajandist eKr kuni 20. sajandini pKr. Terrorismi ajalugu ulatub aegade hämarusse.

Tihti nimetatakse esimesteks terroristideks assassiine, mis on vaevalt õigustatud, kuna assassiinid võtsid tavaliselt oma tegevuse eest tasu, mis tähendab, et tegemist oli pigem palgamõrtsukatega.

Kes aga kindlasti langevad terroristi definitsiooni alla, olid seloodid: osa juutide vastupanuliikumist Rooma okupantide vastu. Selootidele oli oluline mitte üksnes tappa väljavalitud Rooma ohvitser või ametnik, vaid teha seda avalikus kohas keset rahvamassi – nii tekkis suurem paanika ja hirm.

Samuti klaarisid nad arveid juutidest kollaborantidega.

Judea ei olnud ainus terrorismipesa antiikmaailmas. Olulisem ohuallikas olid Vahemere piraadid.

Üldjuhul ei olnud piraadid terroristid, nende põhiline eesmärk oli raha. Kuid et nende ähvardusi tõsiselt võetaks, tapsid nad korduvalt oma pantvange. Hirm piraatide ees võttis Roomas epideemilise mõõtme. Hiljem tunti sarnast hirmu viikingite ees, Magribi

piraatide ees Vahemerel (neid kardeti isegi Inglismaal).

2001. aasta 11. septembri õhtul kaksiktornide rünnaku järel kuulutas USA president George W. Bush välja sõja terrori vastu. Termin sai otsekohe kriitika osaliseks: sõdida saab riigi, mitte nähtusega, kuid Bush polnud sugugi esimene, kes seda terminit kasutas. 1940. aastatel tarvitas seda Briti koloniaaladministratsioon võitluses juudi terroriorganisatsioonidega nagu Irgun, Lehi jt. 19. sajandil oli see termin käibel Euroopas, tähistades võitlust anarhismi vastu (tollal kasutasid paljud anarhistid terrorismi uhkelt enesenimetusena).

Siiski võiks esimeseks suureks sõjaliseks terrorivastaseks operatsiooniks pidada Pompeius Suure retke piraatide vastu. Selleks sõjaks anti talle erakorraliselt volitused ning suured materiaalsed ja sõjalised ressursid. Operatsioon oli edukas ning Vahemeri oli sajanditeks piraatidest puhas.

Rahvusvaheline terrorism sai hoo sisse 1960ndatel, kui hakati rääkima terroristlikust internatsionaalist. Tollal oli raske aru saada, kuidas nii erinevad terrorirühmitused nagu Carlos, erinevad Palestiina organisatsioonid, Iiri Vabariiklik Armee, Baader-Meinhofi rühm, Jaapani Punaarmee, Itaalia Punased Brigaadid jt saavad üksteisega oma tegevust koordineerida ja kust nad saavad nii palju ressursse.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist selgus, et seda tööd koordineeris KGB, kusjuures tihti ei teadnud ka osalejad ise, kellele kuulub neid abistav ja suunav käsi. On märkimisväärne, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hääbus Euroopas nn valge terrorism.

Juba meie ajastul näeme aga täiesti uut terrorismilainet, mida ei koordineerita Lubjankalt.

Kust saavad nii heaks relvastuseks vahendeid sellised rühmitused nagu nn Islamiriik, on enam-vähem teada: need tulevad Pärsia lahe rikastest väikeriikidest nagu Katar, aga ka Saudi Araabiast. Siiski on siin suur erinevus KGBga, sest tegu ei ole (vist) riikliku ettevõtmisega, vaid rikaste üksikisikute või MTÜde tegevusega. Ja seda on oluline meeles pidada, sest võitlus terrorismiga ei käi üksnes lahinguväljadel, vaid ka küberruumis ja panganduses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles