Islamiäärmusluse tugisambad

Peeter Raudsik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
21. sajandi alguses islamismi vapiloomaks tõusnud Osama bin Laden 1989. aastal jalutuskäigul Jalalabadis.
21. sajandi alguses islamismi vapiloomaks tõusnud Osama bin Laden 1989. aastal jalutuskäigul Jalalabadis. Foto: AFP/SCANPIX

Ottawa, Sydney, Pariis ja Kopenhaagen on vaid mõned linnad, mis on viimase viie kuu jooksul saanud tunda äärmusislamistide terrorit. Enim kannatavad siiski riigid väljaspool Euroopat ja USAd. Ainuüksi Talibani korraldatud Peshwari koolitulistamises Pakistanis hukkus möödunud aasta detsembris üle 140 inimese.

Süüria ja Iraagi territooriumil laiuv nn Islamiriik hukkab kohalike vähemuste esindajaid ning Nigeerias tegutseva Boko Harami enesetaputerroristid õhivad end valitsusasutuste juures, tappes kümneid süütuid inimesi. Samasugune hirmu külvamine leiab aset ka Egiptuses, Somaalias ja Liibüas.

Miks nad seda teevad? Ühelt poolt on tegu islamisisese pingega, kus äärmuslikud grupeeringud vastanduvad rahumeelsematele. Äärmuslike organisatsioonide aluseks võib olla ühine religioonitõlgendus, sekti- ja hõimukuuluvus või ka viha imperialistliku lääne vastu.

Al-Qaeda näiteks põhineb suuresti esimesel ja viimasel, samas kui nn Islamiriigi äärmuslased eristavad end eeskätt läbi ühtse sunniitliku identiteedi. Lisaks tuleb võtta arvesse ajalugu. Nii näiteks võib Moslemi Vennaskonna populaarsuse taga Egiptuses näha selle

pikaaegset vastupanu riiki valitsenud autokraatidele. Mitmed teisedki islamistid proovivad end esitleda vabadusvõitlejatena. Viimaste sekka kuuluvad ka näiteks Tšetšeenia liikumised.

Äärmusislamistlikud organisatsioonid pole jäänud siiski riikide siseasjaks. Ainuüksi Süüria ja Iraagi islamiriigi ridades arvatakse võitlevat inimesi enam kui 80 riigist, sealhulgas Eestist. Läbipõlemine, kogetud ebaõiglus ja jõuetus tõukavad inimesi äärmuslusest abi otsima. Nad leiavad enda eest läbimõeldud süsteemi, mis koosneb lihtsast maailmavaatest ja toetavast organisatsioonist.

Egiptuse romaanikirjanik Alaa Al-Aswani kirjeldab «Jakubijani majas» värvikalt noore Taha võitlust sotsiaalse ebaõiglusega ja sammsammulist jõudmist islamistliku äärmusorganisatsiooni rüppe. Rangetest reeglitest kinni pidavad äärmuslikud organisatsioonid on ühiskondlikus plaanis väga efektiivsed.

Seda näib kinnitavat ka Süüria kodusõda. Üle kolmandiku islamistide ridades võitlevatest inimestest toob organisatsiooniga liitumise peamise põhjusena välja toetuse perele, juhul kui nendega peaks midagi juhtuma. Sõjaga silmitsi seisvate inimeste jaoks on seesugune garantii väga suur tõmbefaktor.

Nüüdisaegne äärmuslus ei toetu ainult hästi toimivatele organisatsioonidele, vaid ka selgele radikaalsele ideoloogiale. Äärmuslike mõtlejate kirjutised on eelmise sajandi algusest saadik sidunud argumenteeritult omavahel islami õpetuse, ühiskondliku korralduse ja rahvusvahelised probleemid.

Moslemi Vennaskonna suurkujud Hassan Al-Banna ja Sayyd Qutb ei olnud ainult tugevad liidrid, vaid ka edukad ühiskonnakriitikud. Nende teosed kirjeldasid islami keskset rolli nii riigi kui üksikisiku jaoks. Seejuures õigustatakse ka jõu kasutamist oma eesmärkide saavutamisel. «Need, kes ütlevad, et džihaad on vaid islami kodumaa kaitsmiseks, vähendavad islami järgi elatud elu suurust,» kirjutab Qutb.

Hiljem on ekstremistlike mõtlejate rida täiendanud Al-Qaeda üks looja Abdullah Azzam. «Ainult džihaad ja relv: ei läbirääkimistele, ei konverentsidele ja ei dialoogile,» oli tema lipukirjaks.

Elavatest äärmusideoloogidest väärib esile toomist Egiptusest pärit Abu Bakr Naji, kes on põhjalikult kirjeldanud nn pühasõja pidamise viise 21. sajandil. Tema «Metsluse taltsutamine» on kapsaksloetuna kindlasti paljude radikaalsete usujuhtide öökapil.

Äärmuslus leiab oma tuge nii ühiskonna vähikäikudest, inimeste isiklikest ebaõnnestumistest kui ka tugevatest organisatsioonidest ja selgelt väljendatud mustvalgetest ideedest.

Nende mõteteni jõutakse nii iseseisvalt, kasutades ära interneti piiramatuid võimalusi, kui ka otse. Nii näiteks saavad äärmuslikud islamiõpetajad oma mõtteid vabalt väljendada Saudi Araabias, kus ühiskond on seatud väga rangele islamitõlgendusele.

Ühiskonna seesugune radikaalne korraldamine on seal loonud väga huvitava paralleelmaailma. Karmi korra varjus käib vilgas põrandaalune elu, kust ei puudu alkohol ja meelemürgid. Sarnane olukord vaatab vastu ka Iraanis, kus palvemajad seisavad tühjalt ja tudengiliikumised korraldavad väljaastumisi võimude vastu. Inimestele riigi poolt peale surutud religioon on pöördumas iseenese vastu, kaotades oma senist köitvust. Islamiäärmuslasedki, kes pole valmis järeleandmisi tegema, on seetõttu sunnitud kasutama jõudu oma veendumuste pealesurumiseks. Tule ja mõõgaga saab toetajaid võita siiski vaid lühikest aega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles