Purunenud hammas ja kaela külge külmunud magamiskott

Foto: Kristjan Kostabi / mil.ee

Need, kellel just erilist matkahuvi pole, külmakraadidega reeglina metsa ei kipu, teine lugu on ajateenijatega, kelle puhul on talvine välilaager õppuste osa. Ants Vill sattus 2012. aastal algul reservohvitseride baaskursustele just siis, kui väljas oli temperatuur alla –30 kraadi.

«Kui me ärkasime ja hommikujooksu pidime tegema, oli nii külm, et kiledress läks jäässe,» rääkis Vill.

Ühel eelneval aastal oli sama kursus ära jäänud, sest sõidukid ei käivitunud – diiselautod ei taha seda tugeva pakasega väga hästi teha. «Pärast hommikujooksu vaatasime, et need autod ei käivitu, laager jääb ära, ei pea minema. Kuid siis oli näha, et garaažikorstnast tuleb sooja õhku, vennad olid eelmise

aasta vigadest õppinud, pannud autod küttega garaaži ja ajasid kõik tööle,» sõnas ta.

Külm ise Villi hinnangul erilist probleemi ei valmista. «30-kraadise külma puhul on hea asi see, et siis on võrdlemisi kuiv, lumi läheb puuderjaks ja ei ole nii märg. Sulaga on ehk isegi hullem, niipea kui külje maha paned, oled läbimärg. Sula on tavaliselt ainult päeval, õhtul läheb külmaks, ja siis sa oledki märg ja külm,» rääkis ta.

Sama meelt on Kaitseliidu instruktor Erki Vaikre, kes on ise palju jäiseid öid metsas veetnud: «Kui külma on juba 20–25 kraadi, hakkab õhus olev niiskus kuivama, jäätuma ja õhk ei ole enam niiske. Meie häda siin poolsaarel, kus me elame – sest Eesti on ju suur, kolmest küljest merega ümbritsetud poolsaar –, on see, et siin ongi märg kliima, hästi niiske õhk. Lisaks on sellise külma puhul tuul üliharuldane.»

Vaikre kogemuse põhjal panevad inimesed talvel riietudes tihti mööda sellega, et vaatavad ainult termomeetrit, mitte aga tuule tugevust.

«Ühes laagris oli nii külm, et šokolaad oli sedavõrd kõvaks külmunud, et ma hammustasin endal tagumise hamba pooleks,» rääkis Vill.

Vaikre on oma pika instruktorikarjääri jooksul olnud ainus, kellega on ka midagi tõsist juhtunud. Ta magas metsas onnis, kui too põlema läks: «Magamiskott süttis samuti ja inimese esimene refleks on see, et kui riided põlevad, tuleb hakata neid kustutama. Kätega. Ja une pealt, kui see juhtus, ei reageeri inimene adekvaatselt. Kuna väljas oli 26 kraadi külma, sain kohe põletushaavad – käelabad ja üks reis põles ära, oli teise astme põletus, kohati kolmas.»

Riietus põles kõik onni ja võttis tund aega, enne kui Vaikre metsast välja sai. «Meediku hinnangul läksid teise astme põletused kolmandaks üle külma tõttu, sest külm ka põletab. Tugev külm mõjub samamoodi nagu tugev kuum, tekitab samasuguseid kahjustusi, mis näevad meditsiiniliseltki sarnased välja,» ütles ta.

Vaikre rõhutas, et kui nahk on pealt ära ja organismi vedelikud ilmale valla, siis tuleb need tingimata kinni katta, sest iga vedelik hakkab alla nullkraadise temperatuuri puhul külmuma.

Külmakahjustuse kohta on oma lugu rääkida ka Villil: «Me olime sõbraga metsas ilma telgita ja magasime kuuseokste peal, väljas oli –28 kraadi. Sõber oli tõmmanud magamiskoti nii kinni, et sealt ei saanud õhk kuskilt välja ning ta hingas ühe koha niiskeks. Siis pööras ta kaela ja magamiskott oli hommikuks kaela külge kinni külmunud, nii et ta pidi selle küljest ära tõmbama. Nahk oli all mustaks läinud.»

Sel ööl juhtus veel asju. «Kõige suurem viga, millest ma ise kunagi õppisin, oli see, et kui panna topeltsokid, ei tohi esimeseks paariks panna tavalisi nailonsokke, mis ei juhi vett ära, vaid hoiavad selle just jala ümber. Sokk oli märg, kui ma magama jäin, ja kui paar tundi hiljem üles ärkasin, olid jalad täiesti lumivalged,» sõnas Vill.

Õige riietumise olulisust toob välja ka Vaikre. Tähtis on panna end kihiliselt riidesse, et vajadusel osa saaks ära võtta, ning vältida tuleb puuvillaseid riideid. «See märgub hästi kergesti ja kuivab hästi aeglaselt ning mis peamine – see niiskus levib seda kangast mööda edasi,» rääkis ta.

Üleriietumine on samuti üks põhilisi vigasid, mida Vaikre oma kursantide puhul näeb. «Teadmatud inimesed on soetanud endale mingi marupaksu karunaha selga, sihukese ülisooja paksu jope, ja isegi kiidelnud, et alla pole vaja

rohkem kui T-särki,» märkis ta. Kui aga veebruarikuises tihedaks tõmmanud, kubemeni lumes on vaja ka 200 meetrit läbida, on niiskust täis jope pärast kasutamiskõlbmatu, särgiväel sama teekonda läbida on aga enesetapp.

Villi sõnul on aga üldiselt nii, et kui on olemas normaalne varustus ja metsas märjaks ei saa, on seal talvel täiesti okei. Ta lisas, et küll tuleb magamiskott pidevalt kuiv hoida, sest märjast magamiskotist midagi demoraliseerivamat pole. «Päev otsa on halb olla ja siis öösel tuleb veel märga magamiskotti minna … see on päris vastik tunne,» ütles ta.

Villil endal on Rootsi sõjaväe vana magamiskott ning ka sellega seoses meenub talle üks lugu: «Kui olime aspirantuurilaagris, läks vaidluseks, kes mis ajal telki peaks kütma. Minu vastus oli lühike: telgi kütmine on nende meeste hobi, kellel on kehvad magamiskotid, vaielgu omavahel edasi.»