UNIFIL ühendab Iiri armees eri põlvkondi

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma olulist rahvuspüha Püha Patricku päeva tähistasid Liibanonis teenivad iirlased koos teiste samas kandis teenivate ÜRO rahuvalvajatega.
Oma olulist rahvuspüha Püha Patricku päeva tähistasid Liibanonis teenivad iirlased koos teiste samas kandis teenivate ÜRO rahuvalvajatega. Foto: Iiri kaitsejõud

Dublini McKee kasarmu väravat valvava vanemas keskeas sõduri käes on paber, mis kinnitab, et ma pean sinna intervjuule pääsema. Päike paistab ja keset kena elamukvartalit asuva Iiri sõjaväebaasi valvamine ei tundu olevat ülemäära pingeline ülesanne.

Intervjueeritav pole aga veel majja saabunud, mistap viisakusest üritab väravavalvur seltskondlikult juttu ülal hoida.

«Mille kohta te oma intervjuul küsite?» pärib ta viisakalt.

«UNIFILi missiooni ja Liibanoni,» vastan talle.

«Oi, seal ma olen 1990ndatel mitu korda teeninud!» läheb vestluspartneri silm särama. Ilmselge rõõmuga asub ta meenutama aegu, kui tema keskmine tööpäev veel ei koosnenud kasarmuväravas autonumbrite ja nimede kontrollimisest.

UNIFIL on iirlastele umbes sama, mis praegu Afganistani rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAFi) kogemus suurele osale tänastest NATO riikide kaitseväelastest. Nad kõik on seal käinud. Enamasti isegi mitu korda. Nad kõik oskavad hoobilt nimetada Liibanonis langenute arvu – 47 – ning vanemad sõdurid märgivad pisukese uhkusenoodiga hääles, et nüüd on seal märksa rahulikum kui siis, kui nemad seal võitlesid.

Tegelikult olid iirlased ka ISAFil, aga väga tillukese kontingendiga. Kuigi Euroopa lääneserva saareriik NATOsse ei kuulu, täitis Afganistani operatsioon nende välismissiooni kriteeriumid sellega, et seal oli ÜRO mandaat. «Iirimaa jaoks on ÜRO kõige tähtsam rahvusvaheline rahu ja julgeoleku tagaja,» põhjendab Iiri kaitseministeeriumi asekantsler Cieran Murphy. «Sestap peame väga tähtsaks ka põhihartas sisalduvat kohustust, et liikmesriigid panustavad vägesid ja toetavad rahuvalveoperatsioone.»

Mõne Dublini eksperdi arvates on ÜRO iirlastele isegi liiga kallis. See on egiid, mille varjus nad väidetavalt üritavad tõrjuda teise ELi tuntud mitte-NATO-maa Soome pürgimust tõlgendada Lissaboni lepet kui ka sõjalist kollektiivkaitset lubavat pakti.

Murphy jutust aga selgub, et iirlased tõepoolest on tões ja vaimus ÜRO rahuvalvele pühendunud. Ta ütleb, et teiste ELi kolleegidega rääkides torkab talle silma nende mure, et avalikkusele on väga raske selgeks teha rahvusvahelise rahuvalve vajalikkust, sest rahva silmis on relvajõudude ülesanne vaid oma riigi kaitse.

«Iirimaal küsitakse meilt, miks meie sõdurid peavad olema kodus, kui on võimalik nad välja saata? Kogu iirlaste orientatsioon on kaitsejõudude osas märksa rohkem välismissioonide kui oma riigi kaitsele,» kirjeldab Murphy ning tõdeb, et osaliselt on see olukord tingitud ilmselt sellest, et naaberriikidest lähtuvat julgeolekulist väljakutset praegu Iirimaa julgeolekule pole. Tänu 1998. aasta Suure reede rahule on ka suurem osa aastakümneid nii Briti kui Iiri julgeolekujõudude tähelepanu nõudnud terrorismist nii vaibunud.

Praegu Liibanonis vaheldumisi Soome-Iiri ja Iiri-Soome pataljoni nime kandva ÜRO üksuse juured on 2008. aastal alanud ELi missioonil EUFOR-Chad. Iirimaa saatis sinna 450 sõdurit, mis oli suuruselt teine kontingent Prantsusmaa järel.

Nagu nii mõnelgi teisel korral juhtunud, pandi ELi missioon peagi kinni, et anda ohjad üle ÜRO missioonile MINURCAT, mis lisaks Tšaadile kattis ka osa Kesk-Aafrikast.

Iirlased otsustasid jääda ka ÜRO egiidi alla läinud jätkumissioonile, kus nad sattusid tegutsema koos Soomega. 2010. aasta alguses oli selge, et omakorda MINURCATi mandaati ilmselt enam ei pikendata ja enne vihmaperioodi algust oleks kasulik nii iirlastel kui soomlastel oma kraam Mustalt Mandrilt koju tuua.

«Soome ja Iirimaa vahel oli sealsel missioonil väga lähedane koostöö ning ministrite tasemel leppisime kokku, et otsime võimalust saata ühiskontingent mõnele teisele ÜRO missioonile,» jätkab Murphy. «Me tegime ühise analüüsi erinevate üle maailma toimuvate ÜRO missioonide kohta ning jõudsime järeldusele, et UNIFIL on tõenäoliselt parim variant ja seal oli just tekkinud ka vakants umbes sellises suuruses kontingendile, nagu me plaanisime välja saata.»

2011. aasta lõpuks ehk Murphy sõnul suhteliselt kiire ajaga oligi Soome-Iiri ühispataljon Lõuna-Liibanonis platsis.

Viimati sai UNIFILil teeniv sõdur surma tänavu jaanuaris. 36-aastane Hispaania kapral Francisco Javier Soria Toledo suri suurtükitules, millega Iisrael vastas Hezbollah’le, kes oli Dovi mäe naabruses tapnud kaks ja röövinud seitse nende sõdurit.

«Seal võib kõik pinnapealselt näida rahulik, aga siis ootamatult teeb keegi midagi ja kõik võib väga kiiresti eskaleeruda,» kommenteerib toimunut Murphy.

«Meie hinnang on, et Hezbollah ei ürita praegu Iisraeliga konflikti süvendada, sest neil on juba mujal – ennekõike siis Süürias – piisavalt palju tegemist. Sestap on olukord seal hetkel suhteliselt rahulik,» lisab Murphy. «Aga kui Hezbollah peaks otsustama midagi Iisraelile teha, on neil suutlikkus seda teha ning ilmselgelt on Iisraelil suutlikkus sellele vastata. Siis võib sattuda risttule alla. See juhtus ka Hispaania sõduriga: ta ei olnud sihtmärk, ta lihtsalt sattus olema valel ajal vales kohas.»

Iiri armeele pika aja vältel oluliseks teenistuspaigaks olnud piirkond on ka nende tähtis arengu- ja humanitaarabi sihtriik. «Me anname Liibanonile märkimisväärsel määral abi, mille viib nende inimesteni Irish Aid. Seda rahuvalvajad kohale ei toimeta,» rõhutab Murphy. «Need on kaks välispoliitika eraldiseisvat aspekti.»

«Rahuvalvajad saavad Irish Aidilt väikse summa, et teha kohalikke projekte: nad on pannud erinevatesse linnadesse generaatoreid ja ehitanud tänavavalgustust, samuti jalgpalliväljakuid,» jätkab ta. «Asju, mida kohalikud kogukonnad tahavad. Kuid väikseid asju. Me ei taha tekitada segadust selle vahel, kes on rahuvalvajad ja kes humanitaartöötajad.»

Intervjuud Cieran Murphyga loe riigikaitse.postimees.ee.
-------------------------------

Iirlased UNIFILi missioonil

•    UNIFIL sai alguse 1978. aasta mais pärast Iisraeli invasiooni Liibanonis. Samast aastast osalevad sellel missioonil ka Iiri kaitsejõud.

•    Iirlaste esimene periood UNIFILil oligi aastatel 1978–2001. Siis paiknes pataljoni peakorter Tibnini külas ja Iiri pataljon vastutas rahuvalve eest umbes saja ruutkilomeetri suurusel alal.

•    2006. aastal pärast tulist konflikti Liibanoni-Iisraeli piiril saatis Iirimaa taas sõdurid UNIFILile, sel korral Iiri-Soome ühispataljoni koosseisus.

•    Iirimaa on langenutena kaotanud 47 UNIFILil osalenud sõdurit. Kõik nad langesid esimese 23 missiooniaasta vältel.

-------------------------------

Rahuvalvajate must päev

Niamba varitsust 1960. aasta 8. novembril peetakse päevaks, mis jättis siiani meeles püsiva jälje Iiri armeele.

Iirimaa, kes võttis ÜRO rahuvalves osalemist kohe alguses äärmise tõsidusega, saatis oma sõdurid ka äsja Belgia ülemvõimu alt vabanenud Kongosse. Just seal üle Luweyeye jõe kulgeva silla juures said alguse traagilised sündmused, kui 11 patrulli sõitnud Iiri sõdurit märkasid blokeeritud teed ja oma sõidukeist väljusid. Ootamatult seisid nad silmitsi sadakonna Baluba hõimu mehega, kes ründasid neid mürginoolte, odade, kaigaste ja üksikute tulirelvadega.

Esimesena langes üksuse juht leitnant Kevin Gleeson, kes üritas katta oma meeste taganemist. Tema järel nottisid hõimlased maha veel kaheksa iirlast.

Kolmel õnnestus põgeneda, kuid üks neist ei pääsenud siiski. 19-aastane Anthony Browne pages lähedalasuvasse külasse ja loovutas seal kogu endaga kaasas olnud raha külanaistele lootuses, et nood hangivad talle abi. Selle asemel sattus ta aga hoopiski külameeste kätte, kes Iiri sõduri surnuks peksid. Tema surnukeha õnnestus tagasi kodumaale tuua alles kaks aastat hiljem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles