Vaade ajalukku: Iisraeli-Hezbollah’ sõda 2006

Iisraeli sõdur oma kodumaa ja Liibanoni piiril. Foto: AP/Scanpix

2006. aasta 12. juulil rünnati üht juutide patrulli Iisraeli territooriumil, üsna Liibanoni piiri ligidal. Mööda mägiteed kahel Hum-weel sõitnud sõduritest sai kolm surma ja kaks võeti vangi.

Kui juudid alustasid kohe vangide päästeoperatsiooni koos reidiga Liibanoni territooriumile, oli esialgu tulemuseks veel viie Iisraeli kaitsejõudude sõduri hukkumine. Vastutuse võttis enese peale šiiitide organisatsioon Liibanonis – Hezbollah –, kes pakkus kohe ka vangivõetud juudi sõdurite vahetamist Iisraelis vangis olevate Hezbollah’ aktivistide vastu. Vastuseks algatasid juudid aga õhurünnakute ja suurtükitule kampaania.

Nii algas Zar’it-Shtula intsidendiga Iisraeli-Hezbollah’ sõda. Ehkki samal ajal toimusid sõjalised operatsioonid ka Iraagis ja Afganistanis, on just seda sõda peetud tähelepanuväärseks uute trendide näitajaks maailma sõjalistes konfliktides. Õige mitmes mõttes ulatuvad selle õpetunnid hilisema Süüria kodusõjani ja sealt edasi ka praeguse ISISe, nn islamiriigi konfliktini. Soovi korral aga võib paralleele tõmmata ka Ukrainaga.

See, mis teeb selle Hezbollah’ sõja eriliseks, on vägagi vastuoluline dünaamika taktikalise ja strateegilise tasandi vahel, mille puhul sõja tulemuses oli meedial ja diplomaatial vähemalt sama suur roll kui otsestel lahingutulemustel Lõuna-Liibanoni suhteliselt kitsukesel maaribal.

Kõigepealt taustast. Tegemist oli sõjaga, mida inglise keeles kutsutakse terminiga proxy-war. Iisrael ei kuulutanud kogu selle Liibanoni territooriumil peetud kampaania jooksul kordagi sõda Liibanoni valitsusele, sest nagu Iisraeli valitsus neli päeva pärast konflikti algust teatas: «Iisrael ei sõdi Liibanoniga, vaid Nasrallah’ juhitavate terroristidega, kes on võtnud Liibanoni pantvangi ning loonud seal Süüria ja Iraani toetatud terroristliku mõrvaenklaavi.»

Nagu ka sellest avaldusest võib näha, peeti Hezbollah’d eelkõige võõrriikide käepikenduseks, mis lõi omapärase olukorra.

Traditsiooniliselt käsitletakse sõdu konventsionaalse ja mittekonventsionaalse teljel, kus konventsionaalne tähendab konflikti kahe riigi vahel ja mittekonventsionaalne tähendab konflikti riigi ja «mitte-riigi» vahel.

Nüüd aga oli tegu konfliktiga, millel olid nii konventsionaalse kui ka mittekonventsionaalse sõja tunnused, kus ühest küljest oli Hezbollah võrreldav lihtsa partisaniliikumisega, aga teisest küljest võiks kogu konflikti vaadelda ka kui Iisraeli-Iraani vastasseisu. Eriti kui arvestada, et enamik Hezbollah’ lastud 4000 raketist oli Iraani päritolu.

Hezbollah’ tähelend algas 1982. aastal reaktsioonina Liibanoni okupeerimisele Iisraeli poolt, kui seal moodustati järjekordne šiiidimoslemite organisatsioon. Iisrael ei pööranud neile esialgu isegi olulist tähelepanu, sest rohkem oldi keskendunud võitlusele Palestiina Vabastusorganisatsiooniga.

See, mis tegi Hezbollah’ eriliseks, oli Süüria ja Iraani toetus, mille üheks väljenduseks oli kasvõi telekanali al-Manar loomine 1991. aastal. Selle kanali programm on nii radikaalne, et näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias on see keelatud vägivallale ja terrorismile õhutamise klausli alusel. Samas on al-Manar araabia maades vägagi populaarne ja selle eelarve on võrreldav Eesti rahvusringhäälingu eelarvega.

Lisaks on Hezbollah’l ligi 20 veebilehte ja muljetavaldav pressiteenistus, mille osaks on julgestusmeeskonnad lääne ajakirjanikele, et juhtida neid sõjakolletes inimlikke kannatusi illustreerivatesse punktidesse. Teinekord on nendes punktides tunda ka veidi «lavastajakätt», kui varemete juurde on poetatud «mahajäetud» kaisukarusid.

Hezbollah’ liider on 1992. aastast Hassan Nasrallah, kes pidas enda teeneks, et Iisraeli väed tõmbusid 2000. aastal Lõuna-Liibanonist tagasi. Oma poliitilist kapitali kasvatas ta suure vangide vahetamise operatsiooniga 2004. aastal. Samal ajal sai temast ka tunnustatud oraator, kelle sõnumiks on läbi aastate olnud Iisraeli riigi seaduslikkuses kahtlemine.

Nasrallah’ ideaal on suur Palestiina, kus juudid, kristlased ja moslemid võiksid koos elada. Seega oli 2006. aastal Liibanoni parlamendis erakond, kelle programmi kuulus võitlus naaberriigiga, mille väljenduseks olid regulaarsed 122 mm Katjuša rakettide rünnakud Iisraeli pihta. Sõja alguseks oli Hezbollah’l väidetavalt ligi 5000-meheline armee ja kindlustatud positsioonid Liibanoni lõunapiiril. See kaitse ulatus sügavusse: ühest teeäärsest külast läbi murdes ootasid juute samasugused positsioonid ka järgmises külas.

Iisraeli poolelt algas sõda 34 minutit kestnud kaugtulega. Väidetavalt oli see tuletorm tunnuseks, et juudid olid selleks konfliktiks pikalt valmistunud. Olid nad ju eelneva kuue aasta luurega tähistanud vastase raketiseadeldiste asukohti ja väidetavalt suutsid nad sõja esimese päevaga hävitada neist 50.

Vaidlus selle väite üle on aga mitmeti võtmetähtsusega, kuna just raketid olid Hezbollah’ strateegiliseks relvaks. Nimelt tugines Hezbollah’ kaitse eeldusel, et neil ei ole toorest jõudu, et peatada juutide sõjamasinat. Seepärast tegid nad panuse sellisele hulgale nähtavale valule, mis võiks oskusliku meediakampaania kaasabil tõsta Iisraeli jaoks sõja hinna liiga kõrgeks.

Praktikas tähendas see võimekust kogu sõja perioodil hoida Iisraeli territooriumi raketirünnaku all. Kõige esimesena sihtis aga Hezbollah Iisraeli enda avalikku arvamust, sest juba sõja teisel päeval kogunes Tel Avivi tänavatele sadu inimesi protestima sõja vastu.

Samasugust survet avaldati Iisraeli valitsusele ka erinevaid diplomaatilisi kanaleid pidi, ehkki peaminister Ehud Olmert ütles, et iga Euroopa riik oleks samamoodi talitanud, kui nende territooriumi oleks rünnatud.

Igal juhul tähendasid Hezbollah’ rakettide plahvatused Iisraeli territooriumil, et Hezbollah ei ole alistunud ja võitlus toob igal juhul kaasa ka juutidest ohvreid. Kui arvestada, et sõja iga päeva kohta tuli umbes 30 raketti mõne Iisraeli asustatud punkti pihta koos kokku 53 hukkunud tsiviilisiku ja tuhandete evakueeritutega, siis oma kommunikatsiooniloogika Hezbollah’ strateegial kahtlemata oli.

Probleemiks oli aga see, et Hezbollah’ rakettide laskekaugus oli piiratud 20–30 kilomeetriga. Järelikult oli ülejäänud võitlejate ülesandeks hoida Iisraeli armeed kinni, et raketid ulatuksid veel juutide territooriumi laskma.

Seepärast kasutas Hezbollah ka suhteliselt tavalisi konventsionaalse sõja taktikaid. Hezbollah’ võitlejad istusid oma kindlustatud positsioonidel ja pidasid tunde kestvaid tulevahetusi. Nad kasutasid suhteliselt tõhusalt miinipildujatoetust ja lisaks veel väga täpselt Kornet-tüüpi tankivastaseid rakette, mis vigastasid umbes 50 Iisraeli tanki.

Hezbollah’ nõrkuseks oli rühmast suuremate üksuste vähene koordineeritus ja vähene ühine manööverdamine, kuid mägine maastik lubas, et ka nende väiksemad üksused suutsid osutada väga efektiivset vastupanu Iisraeli tankidele ja lennukitele.

Iisraeli väe suurus oli umbes 10 000 meest kaheksa brigaadi koosseisus ja 34-päevase sõja jooksul suutsid nad edasi liikuda vaid 12 kilomeetrit Iisrae-li piirist. Mitmelt poolt on hiljem tulnud tunnistusi, et Iisraeli armee oli üllatunud Hezbollah’ väljaõppest, mis oli oluliselt parem kui Hamasil või muudel palestiinlastel.

Ei ole kindel, kas Hezbollah’ juhtkond oli kohe alguses ette planeerinud oma tegevuse, kuid igal juhul kandis see vilja. Väidetavalt olid USA ja britid esialgu pidurdanud ÜRO vaherahu puudutavat kokkulepet, et lasta Iisraelil saavutada oma eesmärgid, kuid kuna tulemusi ei tulnud kiiresti, võeti 14. augustil vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1701, millega sõlmiti relvarahu.

Iisraeli armeel oli 119 hukkunut ja Hezbollah’l umbes 650–650 hukkunut. Et Hezbollah’d ei hävitatud ja kuna Iisrael tõmbas oma väed tagasi, on selle konflikti tulemust käsitletud kui Hezbollah’ võitu, mis omas kogu araabia maailma jaoks strateegilist sõnumit, et Iisraeli on võimalik võita. Ka Iisraeli avalik arvamus oli sõja tulemustes pettunud ja seepärast hinnati toimunut valdavalt kaotusena, ehkki tõsi on ka see, et järgnevatel aastatel vähenes Liibanonist lastavate rakettide hulk drastiliselt, mis on sundinud ka arvama, et võib-olla olid Hezbollah’ kaotused suuremad, kui nende propaganda seda välja paista lasi.